ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas
Читать онлайн.Название Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.
Год выпуска 2012
isbn 9789949479962
Автор произведения Kristina Kallas
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Hanois korduvad samasugused olukorrad kogu aeg – vietnamlased väga armastavad lapsi, kuid valgepäiseid ja sinisilmseid imikuid nad lausa jumaldavad. Hotellipersonal mängib meie lapsega iga päev: last nunnutatakse süles, pakutakse kõikvõimalikke maiustusi (seda mul küll hea meel vaadata pole, sest kaheksakuune titt ei peaks siiski veel kommi sööma, kuid viisakusest ei sega ma vahele), mõnikord viiakse ta endaga kaasa tagaruumidesse meie silma alt ära.
Kui laps paaril esimesel korral silmist kaob, muretsen jälle ja käin piilumas, mis temaga seal tehakse. Alles hiljem suudan ennast talitseda. Tegelikult toob see võõraste huvi meie lapse vastu ka kasu: ootamatult tekib aeg, mida saab kasutada rahulikult söömiseks või raamatulugemiseks. Pojale näib võõraste seltskond alati meeldivat. Võib-olla on Natašal tõesti õigus, meil on vedanud, sest meie laps on väga kohanemisvõimeline.
Jään ühe müügileti juures pikemalt seisma ja uudistan suurtesse riidest kottidesse hunnikutena kuhjatud maitseaineid. Mul pole vähimatki aimu, millega on tegu, kuid nende eredavärvilised kollased, punased ja rohelised kuhjad püüavad pilku. Ei tea kust ilmub meie ümber kolm keskealist lühikesekasvulist turumüüjat, kes tõmbavad mu tähelepanu maitseainehunnikutelt eemale. Naised räägivad läbisegi ja üksteise võidu, saan siiski hääletoonist aru, et nad pahandavad minuga, omal sõbralikul moel. Mida ma valesti tegin? Mis nad minust tahavad? Mul on tahtmine piiramisrõngast jõuga läbi murda.
Üks naistest jookseb hetkeks teisele poole teed ja naaseb sealt, süles minu lapsega umbes samavanune pontsakas tüdrukuke, kellel on kampsun seljas ja müts peas. Kas see laps pole mitte liiga paksult riides, väljas on ju ometigi ligi 30 kraadi sooja, mõtlen. Väiksekene on minu ja mu lumivalgete juustega lapse nägemisest ehmunud ja vaatab meid tardunud pilguga, justkui mitte uskudes seda, mida näeb. Ega ta vist pole kunagi nii valget inimest näinud.
Mulle demonstreeritakse tüdrukukese jalavarjusid. Ahsoo, asi on siis selles, et minu lapsel on paljad varbad! Kuid jällegi, väljas on ju ligikaudu 30 kraadi sooja! Teie laps on üle riietatud, mitte vastupidi! Vietnamlannad jäävad siiski endale kindlaks, et laps ei tohiks olla paljajalu. Kiiresti sõlmitakse viisutaolised riidest papud tüdrukukese jalast ära ja topitakse minu lapsele.
„No, no,”4 püüan viisakalt keelduda, naeratades sõbralikult. Iseenesest ju väga armas neist, kuid ma tõesti ei arva, et mu lapsel on oht külmetuda. Minu keeldumisest ei tehta välja, laps saab Vietnami viisud jalga ja tüdrukuke viiakse tagasi üle tee asuvasse majja.
Saan hiljem teada, et novembrikuu on vietnamlastele juba talvekuu. Murdepunkt niinimetatud suve (ehk siis märja aastaaja) ja talve (ehk kuiva aastaaja) vahel läheb just oktoobri ja novembrikuu vahelt. Kuna siin Põhja-Vietnamis on olemas ka omamoodi sügis, kui kraadiklaasinäit langeb küll alla 30 soojakraadi, kuid külm siiski veel ei ole, on ametlikult käibel olev kaheks hooajaks jaotumine pigem Lõuna-Vietnami kliimavöötmele omane. Ja nõnda ongi, et kui oktoobris on lühikeste varrukatega T-särk ning beebi paljad varbad veel aktsepteeritavad, siis on vaat et kalendrisse kirjutatud, et 1. novembrist tuleb selga ajada kampsunid ja jalga sokid, olenemata välistemperatuurist, sest käes on talv.
Jõuame Nataša juurde, ühte Hanoi arvukatest korterhotellidest, juba pimedal õhtutunnil. Need majutusärid asuvad Hanoi kõrgeimates ja uhkeimates tornmajades ning nende klientideks on peamiselt just siia elama tulnud välismaalased. Kuigi lääne inimese jaoks on tegemist keskmiste elamistingimustega, tunduvad korterid Hanoi oludes lausa luksuslikena. Vietnamlaste elamistest erinevalt on neis suured vaipkattega toad, pehme elutoamööbel ja täisvarustusega köök. Väidetavalt hakkasid sellised luksuslikud majutused Hanoisse kerkima 1990ndate teisel poolel, kui pärast Vietnami avanemist välismaailmale tekkis vajadus majutada riiki välisinvesteeringuid toovaid võõramaalaste peresid. Üleilmastumine on Hanoi siluetti palju muutnud: punaseid katuseid ja eredavärvilisi maju on vähemaks jäänud, pilvedeni küünitavat betooni ja klaasi on rohkelt juurde tulnud.
Korterhotellides elatakse ajutiselt, kuni leitakse pikemaks ajaks sobilik elamine, kuid olen kuulnud ka, et näiteks jaapanlased, kellele pilvelõhkujates elamine tekitab pigem koduse tunde, eelistavad neisse jäädagi elama. Korterhotellides elamine on ka omamoodi staatusesümbol: odav see ei ole ja seal elamine märgib, et ilmselgelt on tegu rikka rahvusvahelise ettevõtte või abiorganisatsiooni kõrgepalgalise töötajaga. Seljakotiga seiklejate õhuke rahakott veab välja siiski vaid kitsukese umbse hotellitoa hinna.
Nataša istub mugavalt elutoa diivanil ja vadistab oma tavapärasel rõõmsal moel värskelt palgatud lapsehoidjast ja Hanoi-avastustest. Läinud on väsimus, rusutus ja ohked, asemele on tulnud taas seiklusjutud, seekord Hanoi retkedest. Nataša paiskab õhku nimesid, millest ka mina reisisaatjast lugenud olen: Hồ Chí Minhi mausoleum ja paraadide väljak, Kirjanduse tempel, etnograafiamuuseum, Parfüümi tempel, savipottide küla. Ta on elevil ja põnevil. Kuulan teda vaikides köögilaual juurvilju hakkides.
„Neid ameeriklasi on terve meie maja täis!” kostab järsku mu kõrvu Nataša energiline hüüatus. Kui kaua mu mõtted juba omi radu on rännanud? Püüan uuesti vestlusega liituda. Elutoas on jutt liikunud Hanoi vaatamisväärsustelt USA ja Vietnami suheteni, Adriani lemmikteemani.
„Ameeriklased on tagasi. Nüüd nad lapsendavad siin lapsi. Väga palju!” toob Nataša omakorda teemasse pöörde. Lugesin just hiljuti kuskilt, et igal aastal lahkub Vietnamist üksnes USAsse keskmiselt 500 last, kuid sellele lisaks on ka eurooplased usinad lapsendajad.
„Just lõppes USA ja Vietnami vaheline lapsendamiste leping ja nüüd on nad tulnud oma lapsukesi ära viima, enne kui on hilja.”
Kust ta seda kõike küll teab, mõtlen endamisi. Kuid teema on mulle huvitav – olen samuti märganud, et Hoàn Kiếmi järve ümber jalutab viimastel päevadel tavalisest rohkem välismaalasi, kellel on süles või kõhukottidesse peidetud vietnami beebid. Mõtlesingi just ükspäev neid vaadates, kuidas neid nüüd küll nii palju korraga on?
„Minu hotell on lapsendavaid paarikesi täis. Nad peavad ju kolm nädalat lapsega Vietnamis elama, enne kui ta koju võivad viia,” toob Nataša asjasse selgust ning lisab, et tema korterinaabrid, keskealised ameeriklased Melissa ja David lapsendasid just äsja viiekuuse tütrekese.
See, et Hanoi kesklinn on lapsendavaid ameeriklasi täis, on põhjustatud aga samuti rahvusvahelisest olukorrast. Nimelt just siis, kui me Hanoisse saabume ehk oktoobris 2008 teatab Vietnami justiitsministeerium, et ei pikenda USAga sõlmitud lapsendamiste lepingut. Põhjuseks tuuakse mingi hämav jutt juriidilisest segadusest rahvusvaheliste lepingutega. Kõik tulevased vanemad, kellele on Vietnamis laps juba välja valitud, saavad lapsendamisprotsessi lõpuni viia, kuid need, kes on alles lapse ootel, peavad lootused maha matma. Melissa ja David koos sadade teiste ameeriklastega kiirustasidki nüüd Vietnamisse, et enne lepingu lõppemist lastevanemateks saada.
USA saatkond tuleb lagedale aga hoopis usutavama selgitusega: hoopis USA oli see, kes esimesena ähvardas lepingu katkestada. Vietnami lapsendamissüsteem olevat läbini korrumpeerunud – tegutsevat isegi beebide must turg! Terve võrgustik, kuhu kuuluvad lapsendamisagentuuride töötajad, lastekodude direktorid, sünnitushaiglate juhid ja ämmaemandad, külavanemad, politseinikud ja valitsusametnikud, lõikab kasu laste müümisest teadmatuses olevatele ameeriklastele. Lapsed saadakse tihti labase jõukasutamise või väljapressimisega: makstakse lastevanematele raha või petetakse maimuke neilt valedega välja; kasutatakse sundimismeetodeid või lihtlabaselt varastatakse.
USA lapsendamisagentuurid maksavad kohalikele vahemeestele ligi 10 000 USA dollarit ehk umbkaudu 7500 eurot ühe lapse kohta, mis on riigis, kus suur osa elanikkonnast elab väiksema kui 150eurose aastasissetulekuga, üüratu summa. Siin näitab globaliseerumine oma tumedat palet, sest võimalus viiekümnekordne aastasissetulek teenida ahvatleb vietnamlasi oma lapsi maha müüma.
Kas
Ei-ei. (inglise k)