LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ära unustanud. Olen ikka veel segaduses: kumma keele peaksin valima, kui oskan mõlemat keelt võrdselt hästi? Nataša lahendab dilemma ise, pöördudes minu poole vene keeles. Keelte tööjaotus kujunebki selliseks: kõneleme vene keeles, kirjutame inglise keeles.

      Tegelikult imestan ka Nataša vanuse üle. Ta on 43aastane. Ma kujutasin teda kaheksakuuse tütre Lidia tõttu ette nooremana. Seisame teatrimaja katuseräästa all ja ma olen ikka veel vait: püüan teistmoodi kujutluspildiga harjuda. Vaatan sügavalt otsa Natašale, kes juba vadistab elavalt lühikeste pausidega äsja vaadatud teatrietendusest:

      „Tead, see oli väga tore. Kas olete käinud? Ei ole? Peaksite minema.”

      Nataša jutu tempo on nii kiire, et ühe sekundilise pausi ajal torkan ruttu vahele, et me võiksime räästa alt mõnda siseruumi minna. Nataša nõustub ja jookseme ladistava vihma alt kiiresti läbi üle tee teatri vastas olevasse kohvikusse.

      Nataša on tumedapäine, lühikese poisipeaga, päevitunud ja sportliku olekuga, väga vahetu ja energiline. Ta räägib lühikeste lausetega ja palju ning on kõigest huvitatud. Selgub, et Vietnam ei ole esimene Aasia riik, kus ta oma mehega pikemat aega elanud on, kuid see on esimene riik, kus nad elavad koos lapsega. Nataša väidab, et lapsega võõrsilolek on hoopis midagi muud kui see, millega ta seni harjunud oli:

      „Kui mul veel last ei olnud, elasime Filipiinidel ja hiljem Indoneesias. Siis ma rändasin need mõlemad riigid, seljakott seljas, risti-põiki läbi. Ma matkasin üksi läbi kogu Kalimantani saare! See on üks suur džungel. Nüüd aga ei pääse ma lapsega kuskile,” vuristab ta, vahepeal lühikesi hingamispause tehes.

      „Ma usun, et lapsega on võimalik ka seljakotiga ringi rännata. Me just seiklesime läbi Lõuna-Hiina Hanoisse, oli igati tore. Ainult natukene liiga palav,” püüan ma Natašat ümber veenda.

      „No siis on teil lapsega vedanud. Lidotška küll ei lepi millegagi. Ei taha ta autotoolis ega kärus istuda, rääkimata pikkadest bussireisidest. Kus te praegu peatute?”

      Teen just suu lahti, et meie hotellist rääkida, kuid Natašat ei huvita see tegelikult üldse. Ta rändab oma jutuga juba tagasi lapse-eelsesse ellu ja loob meile kujutluspilte sellest, kuidas ta magas džunglionnides ja käis puude vahel turnimas nagu ahv, ning loetleb üha eksootilisemaid riike, kus ta oma mehe Geraldi töö tõttu viimased 20 aastat oma elust on elama pidanud. Viimane neist enne Vietnamit oli eksootiline Gabon, mille kohta muidu eksootikat väga nautival Natašal aga kiidusõnu ei jätku:

      „Gabonis elades olin ma juba lapseootel. Mind ajas seal kõik oksele. Nad on ju metslased, nad söövad toorest liha! Käisin turul ringi ja mul tuli jube iiveldushoog peale: neil ripuvad seal nülitud ja kärbseid täis papagoid ning šimpansid.”

      Kuulan kannatlikult ta rasedusaegseid üleelamisi. Ei mina ega Adrian pole viimase tunni jooksul just eriti palju sõna saanud. Aga Nataša on põnev isiksus ja mul on huvitav.

      „Lõpuks ma lihtsalt ei pidanud vastu ja sõitsin Austriasse ning Gerald jäi üksi oma projekti lõpetama.”

      Seejärel ohkab ta sügavalt ning kurdab juba mitmendat korda, et tema seiklejaelu on nüüdseks läbi, sest tal on nüüd laps. Ma ei taha sellega sugugi nõustuda. Mina küll ei näe suurt vahet, kas reisida lapsega või ilma. Hea küll, pidime valima kallima hotellitoa ja päris džunglisse metsikult seiklema ka ei läheks, kuid oma elamustejanu rahuldamiseks on ju nii palju muid viise, mida saab teha koos lapsega. Pealegi avaneb minu arvates maailm lapsega reisides hoopis teisest küljest. Vietnami puhul näiteks olen tunda saanud ülimat külalislahkust, mis mulle kui tavalisele seljakotirändurile eelmisel korral osaks ei saanud.

      Nataša aga muudkui ohkab ja paneb minu optimismi selle arvele, et ju meil on siis väga kohanemisvõimeline laps. Mul on tunne, et emaks saamine on talle raskelt tulnud, et elumuutus on olnud väga suur ja pigem see, mitte laps ise, põhjustab neid sügavaid ohkeid. Püüan teemat vahetada ja küsin, millega ta mees tegeleb.

      „Ta juhib Austria valitsuse tehnilise abi projekte arenguriikidele,” teatab Nataša ja hüppab jälle minevikku jäänud seikluste radadele. Seekord räägib ta meile õhinal sellest, kui laisad on filipiinlased ja kuidas ta nendega pidevalt tülitses. Siis aga kiidab juba oma uut kodulinna. Talle meeldib see, et Hanoi on puhas ja majandus on piisavalt arenenud ja et siin „ei ole kerjuseid ega leeprahaigeid tänaval”.

      Nataša on täis vastuolusid. Seikleja hing, kes on abielus tehnokraadiga, kuid kes on tänu oma mehe tööle saanud rännata maailma eri paigus. Samas meeldib talle puhtus ja kord ja ta elab Hanoi ühes luksuslikemas välismaalaste residentsis. Mulle aga hakkab ühe rohkem tunduma, et just see vastuolulisus aitab tal erinevates olukordades kohaneda – ta tunneb ennast hästi koduselt nii luksushotellis kui ka džunglis.

      Kuulame Nataša seiklusi veel tunnikese. Samal ajal avastab me laps neljakäpakil kõiki kohviku nurgataguseid ja veab meid Adrianiga seetõttu kordamööda vestlusest eemale. Lõpuks jätame Natašaga selleks korraks hüvasti ja astume tänavale värske õhu kätte. Väljas on juba pimedaks läinud ning vihma sajab ikka edasi. Kui ma vihmavarju oma pea kohal lahti teen, mõtlen, milliseid seiklusi tõotab tutvus Natašaga meile Hanois tuua.

      LASTE PÕLI

      Oleme Hanois olnud juba peaaegu kaks nädalat, kogu selle aja lapsega hotellielu elades. Üüripinna otsing on olnud seni edutu: pakutavad kohad on kas liiga kallid või siis liiga väheste mugavustega.

      Õnneks olen kesklinnas leidnud poe, kust saab osta laste purgitoitu, sest restoranisööki mu kaheksakuune poeg veel ei söö ja hotellis söögikeetmise võimalused puuduvad. Nii istungi hotellitoas voodi serval ja üritan süles igas suunas rahmeldavale lapsele purgist lõunasööki sisse sööta. Laps sipleb, vehib käte ja jalgadega ning püüab minema saada. Suppi läheb igale poole mujale kui lapse suhu. Mu rahulik meel on mind maha jätmas ja ma kuulen oma hääles närvilist tooni, kui last paigale sunnin.

      Võitlemine on kasutu, ohkan sügavalt ja annan alla. Mis on saanud minu hea isuga lapsest? Juba nädal aega olen temaga lõunasöögi ajal sellist võitlust pidanud. Südamesse poeb mure, kas laps saab ikka piisavalt süüa. Lapse olemisest küll ei saa välja lugeda, et teda nälg näpistaks või oleks alatoitlusest haigused külge hakanud, kuid nagu iga kogenematu ema, muretsen minagi alatasa, kui laps raamatusse kirja pandud söögikordasid ei järgi.

      Süüdistan lapse isutuses meie hotellielu, mis ei võimalda meil ise süüa teha. Taimaal valmistatud purgitoit talle ilmselgelt ei maitse. Pealegi, ainuke viis purgisööki soojendada on hoida purki kraanist jooksva kuuma vee all, kuid sel moel saan toidu vaid napilt leigeks. Paari päeva eest ostsin kohalikult turult beebitoitude soojendaja – sellise, mis peaks ühe minutiga purgisöögi üles soojendama. Kuid kohaliku turu tarvis toodetud üliodav Hiina soojendaja lakkab pärast kolmandat kasutuskorda töötamast.

      Kaua ma nii enam vastu ei pea. Laps toitub juba mitmendat päeva peaasjalikult aurutatud riisist ja mu hinge poeb mure tema toidulaua üksluisuse pärast. Seetõttu olen väga rõõmus, kui Nataša meid endale külla kutsub ja ma saan võimaluse tema korterhotelli köögis lapsele süüa teha. Suundun kohe turule värskeid puu- ja juurvilju ostma.

      Olen vanalinna kitsastel ja tiheda liiklusega teedel lapsekäruga liiklemisest loobunud ning seon poja kandekotiga kõhule. Suundume kesklinna suurimale turule, mis asub meie hotellist vaid paarikümne meetri kaugusel paralleeltänaval, kuid teekond kujuneb ajaliselt üsna pikaks. Valgete juustega rõõsa lapsuke tekitab kohalike seas palju elevust ja tähelepanu – tullakse pead silitama või muditakse tema paljaid varbaid.

      Olen selleks ajaks tähelepanu ja füüsilise kontaktiga harjunud, kuid esimesel korral, lennul Helsingist Guangzhousse, Hiinasse, kui üks hiinlannast reisija mult lapse sõna otseses mõttes sülest rabas ja teda musitama hakkas, tõmbusin ehmatusest ja ootamatusest krampi. Hirmu tekitas võõras olukord, sest olgem ausad, põhjapoolsemas Euroopas ei juhtu just tihti, et võõrad inimesed tänaval su last endale sülle paluvad ja musitama hakkavad. Lisaks oli ema mind murejuttudega ära hirmutanud. See sõbralik võõras naine küsis, kas ta tohib mu lapse viia oma sõbrannade seltskonda paar istumisrida tagapool. Ma nõustusin naeratades, ise ka ei tea, miks, sest ma

Скачать книгу