LITMIR.BIZ

      Laurah’ kampalöömisest innustust saades teen järgmisel päeval spontaanse otsuse ja astun sisse kinnisvarabüroosse. Äri omanikuks osutub suur ja mehise häälega ameeriklane Tim, kes on Hanois juba 15 aastat elanud. Tim on joviaalne suhtleja, istub oma suure töölaua taga, jalad lauale tõstetud, ning jutustab meile nagu vanadele tuttavatele pikalt ja detailselt Hanoi kinnisvaraturust – palju luksust, aga ka palju halba kvaliteeti luksuslike hindadega. Mina noogutan kaasa ja muutun taas murelikuks. Kuid õige ärimehena ei taha Tim potentsiaalset klienti ära hirmutada ja muudab meeleolu kiiresti optimistlikuks: siiski, olukord olevat viimastel aastatel paranenud ja tema assistent Lĩnh leiab kindlasti just meile sobiva elamise.

      Väga elegantsesse seelikuga kostüümi riietatud, hoolitsetud soengu ja küüntega, suurepärast inglise keelt rääkiv nooruke Lĩnh kirjutab hoolikalt üles meie soovid – mitte liiga kallis, mitte liiga kaugel kesklinnast, soovitatavalt konditsioneeri, sooja vee ja köögimööbli olemasolu – ning lubab peagi tagasi helistada. Ta jätab väga professionaalse mulje ja mul läheb tuju kohe heaks, sest ma tunnen, et tema lahendab me koduotsimise probleemi.

      Paari päeva pärast istungi lapse ja Lĩnhiga juba taksos ning me sõidame mööda Hanoi linnaosasid ühest majast teise. Adrian on läinud mootorratast ostma ning Laurah’l on samal ajal tööintervjuu, nii on majade ülevaatamine usaldatud mulle. Kuid kõik majad osutuvad erinevatel põhjustel ebasobivaks. Ühes ei ole konditsioneeri ja õhk on umbne, hallitus vohab seintel, teine on pime ja rõske ja korraliku köögita, kolmas aga alles ehitusjärgus. Kui sõidame juba neljandat maja vaatama, jääb laps mu süles magama. Maja ees olles olen kahevahel: kas jätta laps taksosse magama ja vaadata maja rahulikult ilma temata üle või ajada ta siiski üles ning krabada unine ja jonniv laps kaasa. Lĩnh üritab mind veenda, et kuna taksojuht on tema isiklik tuttav, on täiesti ohutu laps üksinda taksosse jätta. Kaalun võimalikud riskid peas kiirelt läbi – taksojuht võib ju lapsega lihtsalt minema sõita! Kuid mis mees temaga siis peale hakkab? Valgenahaline laps torkab Vietnamis ju kohe silma! Otsustangi lapse taksosse magama jätta.

      Planeeringult on maja samasugune nagu ka kõik eelnevad: esimesel korrusel on elutuba ja köök, kahel kõrgemal korrusel on magamistoad. Üks magamistubadest on teistest suurem ning see on perekonnapea puhkekoht. Vietnamis on abielupaaril tavaliselt eraldi magamistoad ja kuigi ajaloolisest mitmenaisepidamise kombest erinevalt on tänapäeval abielud enamasti monogaamsed, on säilinud omaette magamisruumide komme. Tihti tunneb peremehe magamistoa ära luksuslikuma sisustuse järgi: tavalise bambusmatiga lavatsi asemel on seal suur pehme madratsiga voodi ja tihti ka konditsioneer.

      Viimasel korrusel on tavaliselt terrass ning igast majast avastan ka altariruumi. Tavalise magamistoa suurusesse ruumi on ehitatud vastavalt pere jõukusele kas suurem või väiksem puidust, inimesekõrgune ja kenasti nikerdatud altar. Altarid näevad välja nagu kaminad, mille simssidele on asetatud esivanemate fotod, ümbritsetud banaanide, pomelote, küpsisepakkide, õlle- ja Coca-Cola pudelitega.

      Uurin Lĩnhi käest minule müstilise püha katusekambri kohta: „Lĩnh, kas pererahvas käib siin tihti palvetamas?”

      „Ei, üksnes pühade ajal,” vastab Lĩnh mulle justkui möödaminnes ning jätkab maja omaduste tutvustamist. Mul on keelel veel mitu küsimust: „Miks on altariruumid kõrgel katuse all?”

      Selgub, et mitte alati ei ole siiski nii – vanades madalates talumajades on nad hoopis välisukse ees kõige alumisel korrusel või maja kõige tagumises ruumis.

      „Aga miks on altari peale asetatud banaanid, kommikarbid, ning Coca-Cola ja õllepudelid?”

      „Need on annid.”

      Ahah, polegi lihtsalt kaunistused, nagu ma arvasin. Ma vist olen ta juba ära tüüdanud. Lõppude lõpuks müüb ta maja ja mitte vietnami kultuuri. Ma tahaks veel pärida, miks just õlu ja Coca-Cola, kuid Lĩnh juba kiirustab treppidest alla ning on kuuldekaugusest väljas.

      Altariruumide olemasolu ajab mind veidi segadusse. Vietnam on ju kommunistlik riik ja teoreetiliselt ei sobi religioosne ja kommunistlik maailmavaade kokku. Ka uuringu kohaselt peab enamik inimesi Vietnamis ennast uskmatuks: vaid kümme protsenti elanikkonnast peab religiooni väga oluliseks, samas kui peaaegu pooled vietnamlased ütlevad, et nad ei kuulu ühtegi kogudusse.7 Kuid esivanemate hingede eest hoolitsemist peetakse pühaks kohustuseks ja seetõttu peab igas majas olema altar, kus hinged andide järel saaksid käia. Pühade ajal viivad vietnamlased ande ka templitesse – sedasama pomelot, õlut ja Coca-Colat, et kindlustada hingedele rahu. Altaritel põletatakse valeraha, sest hingedel on samuti raha vaja. Tähtpäevadel tuleb ka kõiki esivanemate hingesid meeles pidada ning nendega altaril pidusööki jagada.

      Aupaklikust esivanemate kummardamise kombest hoolimata muudavad nähtud elamised mind murelikuks. Kas ma olen valmis kolima majja, kus on vähe valgust, värv koorub hallitavatelt seintelt ning konditsioneer ja soe vesi on pigem erand kui reegel? Majad on küll hinnaklassilt sobivad, kuid köögid on imepisikesed ja koosnevad vaid väikesest pliidist ning selle kõrval olevast kraanikausist, või pole majas kööki sootuks ja süüa tehakse elutoas kardinaga eraldatud nurgakeses, meie mõistes kaasas kantava pliidi peal. Sellises olukorras kolme ja enama magamistoaga maju, kus duširuumid hallitavad ja pesumasinat asendavad pesukausside virnad, saab Hanois üürida ligikaudu 300 euro eest kuus.

      Tagasi takso juurde astudes ütlen Lĩnhile, et ma pole majade olukorraga rahul, ning me otsustame koos, et järgmine kord uudistame kõrgema hinnaklassiga maju. Rõõmustan vaid selle üle, et takso tagaistmel magab lapsuke endiselt õndsat und.

      Järgmisel päeval viib Lĩnh mind hoopis teistsugustesse majadesse. Värske remondi järele lõhnavates, peamiselt just välismaalastele üürimiseks mõeldud elumajades on kaasaegselt sisustatud köögid,

Скачать книгу