LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tervis peab vastu tundmatuid toite maitstes, üliniiskes või jällegi ülikuivas õhus viibides? Üldsegi, kas väikesed lapsed põevad ka kõrgmäestikuhaigust? Kas, kas…? Küsimustel ei tundu lõppu tulevat.

      Adrian suhtub mu hirmudesse mõistvalt, kuid ta ei anna alla. Temale omaselt võtab ta minu rahustamiseks kasutusele oma tugeva trumbi – loogika.

      „Aasias ja Aafrikas sünnivad ka ju lapsed ja ju nad seal midagi ikka söövad ja jäävad seejuures ellu.”

      „Mhmm. Aga neid sureb seal imikueas väga palju halvast hügieenist põhjustatud haigustesse, rohkem kui Euroopas. Vesi ei ole ju puhas.”

      „No siis jood vett ainult pudelist ja lapsel ei lase näppe mulda pista. No kuule, sa oled ju pool maailma läbi rännanud ja ellu jäänud, sa pole ju mingi algaja,” püüab Adrian mind jätkuvalt enesekindlal toonil veenda.

      Jään mõttesse. Mängin kujutlusega endast kui titega seiklejast tundmatutes maades – seljakott seljas ja titt kõhu peale seotud. Mulle see meeldib. Enesekindlust tuleb juurde, sest ma tegelikult ju tean, kuidas reisides ellu jääda. Kaevun internetiavarustesse ja loen suurel hulgal kõikvõimalikku informatsiooni. Ingliskeelsetest foorumitest kerkivad lood inimestest, kes on just sellise seikluse läbi teinud. Pealtnäha täitsa tavalised lastevanemad, kellel kodu ja pangalaen, on mõneks ajaks rutiini sinnapaika jätnud, lapsed koolist vabaks võtnud ja reisiselli-radadele asunud. Mõni on teinud seda paar kuud, mõni aga terve aasta. Kõik väidavad kui ühest suust, et tegemist oli elu ühe parima ajaga.

      Maailma reisipiiblid Lonely Planet ja Rough Guides on lausa välja andnud lastega reisimise eriväljaanded. Ma tellingi need endale koju. Ühes neist kirjeldab üks austraalia paar oma kahe lapsega tehtud rattaretke mööda Himaalaja kõrgmäestikku Pakistanis ja Indias. Kuus pikka kuud veetsid nad viieaastasega ja 11kuusega ratastel, ööbides telkides ja vedades plastpudelites vett kaasa. Noorem laps tähistaski oma esimese eluaasta täitumist kodust kaugel mäeahelikke ületades.

      Hmm, mõtlen. See on ikka juba hulljulgus. Iraani reisimine tundub selle kõrval nagu turvalise turismireisi ostmine.

      Mõned kuud pärast Adriani reisiidee tärkamist taban ennast hajamõttelt, kuhu me küll võiksime reisida. Iraan jääb ikkagi ära, ma ei ole valmis sinna sõitma. Loetlen peas riike, kuhu tahaks minna. Austraalia ja Uus-Meremaa – pikal ümbermaailmareisil ma neisse ei jõudnudki. Vägagi tahaks, kuid Adrian laidab mõtte kohe maha. Liiga kallis ja mis temale peamine, igav. Nojah, turvaliselt igav. Kuid just see, mida mina vajaksin.

      Kuhu siis oleks hea minna väikese lapsega mõneks ajaks reisima ja elama? Panen endale mõttes kirja tingimused: kohas, kuhu ma väikese lapsega nõustun reisima, võiks olla ilus loodus, soe, kuid mitte kuum, enam-vähem puhas, sõbralik ja tuttavlik. Just, ma pean seda kohta natukenegi tundma, suutma elu seal ette kujutada.

      Lähis-Ida langeb kohe ära, Aafrika ka. Ma pole kummaski piirkonnas kunagi käinud ja rinnalapsega ma tundmatusse vette hüpata ei julge. Lasen maailmakaardi silme eest läbi. Kagu-Aasia – mulle meeldib seal väga. Aga kuhu täpsemalt? Tai on liiga igav, Kambodža liiga metsik, Laos tundub esimese hooga ideaalne, kuid tema naturaalmajanduslik kord tõotab raskusi igapäevaelus. Ja nii ma jõuangi Vietnami juurde.

      Muidugi, Hanoi! Kiiresti arenev, turvaline, soe ja roheline. Ja Vietnami loodus on üks ilusaimaid, mida näinud olen. Adrian ei võta pikka järelemõtlemisaega ja nõustub Vietnamiga vaat et kohe: Hanoi tõotab seiklust ja seal on odav – see on kõik, mis temale oluline on.

      Otsus on tehtud, nüüd on vaja vaid lähedastele teada anda, et üsna pea pärast lapse sündi kolime mõneks ajaks Hanoisse.

      ŠOKK

      Milline moment on kõige sobivam tulevasele vanaemale teatamiseks, et kauaoodatud esimene lapselaps kolib mitme maa ja mere taha? Kuna ma arvan, et päris õiget hetke olemas ei olegi, siis raske probleemi ees seisjale kohaselt ma lihtsalt ignoreerin selle olemasolu. Ehk siis – pikka aega ei räägi ma oma vanematele meie reisiplaanidest midagi.

      Adrian samas arvab, et iga moment on halva uudise edastamiseks hea. Oma suhteliselt ebakonventsionaalsete seisukohtade ja käitumisega on ta harjunud inimesi šokeerima. Nagu näiteks siis, kui ta teatas 2003. aasta jaanuaris, et läheb Iraaki. Sõda polnud siis veel alanud, kuid kõik teadsid, et see tuleb varem või hiljem. Pigem varem, sest õhk oli konfliktist tiine. Sõja vastu protestima ta sinna koos pundi teiste välismaalastega sõitiski – inimkilbiks1. Õnneks käskis Saddam Hussein politseinikel nad peagi riigist välja saata. Adrian seda otsust mingiks õnneks muidugi ei pidanud, sest eesmärk oli püsida Iraagis võimalikult kaua, et ära hoida USA rünnak. Kuid selleks hetkeks oli malaaria ta juba maha murdnud ja kojusõit tuli ette võtta niikuinii.

      Oma ämmale otsustab ta elu pea peale pöörava uudise teatavaks teha jõuluõhtul. Kõhud jõulupraest pungil, mängime lauamängu „Maailma imed”, mis juhib vestluse eri maade kultuuride teemadele.

      „Noh, Ljuba, kas oled valmis meile Vietnamisse külla sõitma?” küsib Adrian mu emalt puises vene keeles justkui muuseas jutujätkuks.

      Oh õudust! Miks ta just praegu peab sellest rääkima? Sel hetkel tuleb mulle meelde, et ma olen unustanud Adrianile öelda, et ma tegelikult ei ole emale meie reisiplaanidest veel kõnelenudki.

      Ema on segaduses. Kas ta sai Adriani puterdavast vene keelest ehk valesti aru?

      „Missugusesse Vietnamisse?” Ema naeratab ebalevalt ja vaatab mulle ning Adrianile kordamööda küsivalt otsa. Ta tahaks seda ilmselt Adriani järjekordseks naljaks pidada, kuid tema hääletoon reedab ehmumist.

      „Tead ju küll – nende juurde, kes ameeriklastel tagumikud kuumaks kütsid!”

      Ema ei saa nüüd enam midagi aru. Minu vend, kes on oma tüdrukuga ka jõuluõhtuks külla tulnud, poetab mingi nalja Vietnami ja lapse teemal, kuid ma ei kuule seda, sest ma olen Adriani peale vihane. Pole mingit vajadust mu ema niimoodi šokeerida!

      „Adrianil on idee, et me kolime kohe pärast lapse sündi Vietnamisse. Noh, mõneks ajaks,” püüan ma pinget maha võtta, ise lauamängult silmi tõstmata. Tegelikult on see juba mõnda aega ka minu idee, kuid ma ei julge seda emale tunnistada.

      „Kuid see pole veel kindel, vaatame kõigepealt, kuidas asjad kulgevad,” ütlen justkui teema lõpetuseks, püüdes ühel ajal nii ema kui ka ennast rahustada.

      „Mis selles siis nii hullumeelset on? Vietnam on kena riik. Ilus, soe ja mis peamine, odav,” jätkab Adrian endiselt vene ja poola segakeeles.

      „Kristina, tõsiselt räägite või?” Nüüd on ema pilk suunatud minule. Ta ei naerata enam, vaid on hirmul.

      Vaatan Adrianile etteheitvalt otsa. Täiesti vale aeg sellise teema tõstatamiseks! Kuid ma saan ka väga hästi aru, et paremat momenti niikuinii ei tule. Ma olen seda vestlust emaga nii kaua edasi lükanud ja praegu on isegi väike kergendus südamesse laskumas, et lõpuks ometi sai see nüüd välja öeldud.

      Räägin emale, kui puhas ja soe ja turvaline on Vietnam ja kuna me mõlemad saame endale lubada mõnda aega töölt eemalejäämist, siis mis mõtet on istuda külmas Eesti talves väikeses korteris, kui selle asemel saab Vietnamis lasta palmi all end päikesekiirtel soojendada? Emale ei ole mõtet rääkida sellest, kui huvitav võib Vietnamis olla, kui palju uut ja põnevat seal näeb ja kogeb. Ta on alati mu reisiseiklustesse arusaamatusega suhtunud.

      Ema on solvunud ning sellest tekkinud pahameeles suudab ta vaid etteheitvalt osatada, et me oleme hullud ja vastutustundetud seikluste otsijad.

      „Minge, minge! Vähe teile veel nendest ringikondamistest!” osutab ta ning hakkab laualt nõusid kokku korjama. Ema ei ole kunagi mu reisidest aru saanud – tema unistab reisida Pariisi või Alpidesse. Kõige sagedamini reisib ta aga hoopis Venemaale, kus elab minu vanaema, ja neid reise ta jälestab. Venemaal on grjaz, besporjadok ja bezalabernost2, ning Vietnam on ju veel hullem! Milleks on vaja minna seiklema vaesesse ja räpasesse Vietnamisse, kui saab sõita puhtasse ja ilusti sätitud Austriasse! Sinna, kuhu reisimisest tema kogu

Скачать книгу