Minu Suriname - Liina Org

Скачать книгу

Suriname on endiselt malaariapiirkond. Kohalikud naersid mu välja, kui küsisin, kas Paramaribos viibides peab malaariatablette võtma. See tüütu tõbi olla Paramaribo ümbrusest sama hästi kui välja juuritud.

      „Kas kohvi või teed?” hüüab Basi energiline hääl köögist.

      Filtrikohvi pole meie veel üheski poes müügil näinud. Seega tähendab kohv tassitäit kuuma vett, millele lisatakse lusikatäis lahustuvat kohvi. Piimakohvi saamiseks segatakse virgutusjoogi sisse ka lusikatäis piimapulbrit.

      „Teed palun!”

      Bas askeldab tassidega ja mina asun taldrikutel aurava pudru sisse banaane tükeldama. Tagaaiast korjatud värsked banaanid on kohustuslik lisa meie hommikusöögile. Koera ametit pidav roheline papagoi on üles ärganud ja hakkab vilistama. Tal on viimasel ajal sellise üleannetu poisikluti vile. Mul läks algul päris kaua aega, enne kui aru sain, et tema see vilistaja ongi, mitte mõni naabripoistest.

      Bas lahkub esimesena. Haigla, kus ta töötab, asub linna teises servas.

      „Kas lähme õhtul filmi vaatama?” küsib ta enne välja astumist. Neljapäev on kinopäev. Kord nädalas näidatakse linna vabaõhukinos mõnda filmi.

      „Jah, muidugi,” olen õhinal nõus.

      Valged haiglariided seljas, kaugeneb ta kodarate välkudes. Kui mina oma ratta selga istun, on päike juba kõrgel. Hommikul on hea sõita, kuna õhk on veel mõnusalt värske. Varajasele kellaajale vaatamata käib linnas tihe sagimine. Ühed „tõttavad” tööle, teised on ennast tee äärde istuma seadnud ja mittemidagitegemisega usinalt algust teinud, kolmandad passivad niisama. Oh seda hõikamist, vilistamist, tuututamist, lehvitamist – väntan nagu prominent mööda auklikke tänavaid läbi hommikuse linna.

      „Ilus ilm!”

      „Hei, baby!”

      „Kas sa mind pakiraamile ei taha võtta?”

      „Head päeva sulle!”

      Iga endast vähegi lugu pidav mees peab oma pühaks kohuseks naisterahvale – vanale, noorele, mustale, valgele, peenikesele või paksule – enda olemasolust kuidagi märku anda. Kõige levinum tähelepanuavaldus on häälitsus, mida tekitatakse läbi pruntis huulte õhku sisse tõmmates. Selle häälekat musitamist meenutava häälitsuse tegemine vajab kindlasti pidevat harjutamist, kuid tippu jõuavad üksnes need, kellel on lisaks ka geneetilised eeldused – mida paksemad huuled, seda kõvem heli.

      Esmalt võib selline kisakoor araverelise naisterahva küll ära ehmatada, kuid tähelepanuga harjub kiiresti. Eriti seetõttu, et selles järelehüüdmises puudub igasugune agressiivsus. See on pigem automaatne refleks, mille üle suriname meestel endil igasugune kontroll puudub. Seksuaalsele alatoonile vaatamata on siiski tegu pigem sõbraliku tervitamisega kui naisi alandava või siivutu kommentaariga. Iseasi, kuidas sellele reageerida. Esmalt pööran ma hüüdjate suureks rõõmuks iga hõikamise peale automaatselt pead, ja see tekitab veel suuremat elevust. Hiljem harjutan end hüüdjatest mööda väntama kivistunud näoga. Esialgu see taktika toimib, kuid tutvusringkonna laienedes hakkab minu käitumine kohalikele elanikele probleeme tekitama.

      „Ma nägin sind eile linnas, aga sa olid nii kurja näoga, kui ma sulle hõikasin,” kurdab üks meeskolleegidest solvunult. No kust pidin mina teadma, et üks tüütutest tuututajatest oli tema? Ma ju ei vaadanud tema poole. „Ma hüüdsin sulle ja lasin signaali, aga sa ei teinud minust väljagi,” kaebab teine tuttav. Arusaamatuste vältimiseks hakkan käituma nii, nagu käituvad kohalikud naisterahvad. Möödun hüüdjatest, manades ette ükskõikse näo, kuid samal ajal jälgin silmanurgast, kes minu fänniklubisse parasjagu kuuluvad. Kui hüüdja on tuttav või muidu meeldiva olekuga, kingin talle eemaldudes naeratuse või lehvitan.

      Tööpäev algab meil kell seitse. Tööle jõudnud, peavad kõik töötajad esmalt sekretariaadist läbi käima ja kohalejõudmise registreerima. See kord on Stinasus kehtestatud alles päris hiljuti. „Saame parema ülevaate, kes tööl käivad ja kes mitte,” selgitab mulle personalitöötaja, kes mõni kuu tagasi selle uuenduse tegi. Panen oma nime taha allkirja. „Eks inimesed püüa ikka kergemini läbi ajada,” ütleb töötaja ohates, ise samal ajal uut, klassipäevikut meenutavat kohalolekukaustikut joonides. Stinasu kuulub osaliselt loodusvarade ministeeriumi alla. Lisaks rahalisele toetusele on ministeerium organisatsioonile ka mõned töötajad „annetanud”. Surinames pidavat riigipalgal olema palju passiivseid ehk niinimetatud kummitusametnikke, kellest ei teata midagi peale selle, et nende nimed on palgasaajate nimekirjas. Vabariigi algusaastatel, kui riiki voolas ohtralt arenguabi, nähti riigieelarves ette palju rohkem ametnikukohti, kui tegelikult vaja oli. Ametnike vallandamine tähendaks aga valitsusele vabasurma minekut ja seepärast neid olematuid ametnikke lahti ei lasta.

      Kuna turismiosakonnas vaba lauda ei olnud, on minu töölaud Stinasu looduskoolituse osakonnas. Meil on osakonna peale üks arvuti, kaks ventilaatorit ja veekeetja. Sel päeval oleme Wiemlaga koolitusosakonnas kahekesi. Wiemla on 25aastane hindustani päritolu naine. Ta on üpris kogukas ning seepärast kutsuvad kolleegid teda vahel narrides Mamaks. Meist saavad Wiemlaga head sõbrannad. Ta on hästi sõbralik, kuid mitte eriti ettevõtlik. Algul arvasin, et Wiemla on väga laisk. Ent mida rohkem ma Suriname töömentaliteediga tutvusin, seda paremini sain aru, et tegelikult on ta päris usin töötaja. Wiemla käib tööl ja õpib samal ajal bioloogiaõpetajaks. Mõnel päeval, kui ta oma laua taga tukastama kipub, võtab ta õpikud kaenlasse ja ütleb, et läheb teadusosakonda eksamiteks valmistuma. Ma ei tea siiani, kas ta käis seal õppimas või lihtsalt magamas.

      Wiemla on Stinasus olnud veidi üle poole aasta. Töö talle meeldib, aga kuna palk on väike ja soodustused puuduvad, plaanib ta pärast kooli lõpetamist õpetajaks hakata ja riigi palgale minna. Wiemlat ahvatlev õpetaja kuusissetulek on keskmiselt 250 eurot, ligi kolmandiku võrra suurem tema praegusest palgast.

      Käivitame ventilaatori, teeme kõik aknaluugid lahti ning seejärel võib töö alata. Koolitusosakonnas asub ka Stinasu looduskirjanduse raamatukogu. Peamiselt külastavad seda kooliõpilased, et oma uurimistöö jaoks materjali koguda. Raamatukogu seinu katavad Suriname floorat ja faunat tutvustavad plakatid. Üks sein on tervenisti haruldaste ja looduskaitsealuste loomade päralt. Punase raamiga on ümbritsetud kõik Suriname kaslased: jaaguar, leopard, pikksabakass, oncilla, otselot ja puuma. Tänu oma uhkele kasukale, mida sisemaa hõimupealik saab trofeena ümber kaela kanda või mis kalli raha eest läände smugeldatakse, on nad läbi aegade olnud küttide suureks ihaldusobjektiks. Kiisude kõrval on pilt hiidsaarmast ja väga eelajaloolise välimusega vöölasest. Ka nende arvukus on Surinames kriitilise piirini langenud. Haruldastest loomadest on kõige pilkupüüdvam neoonsinine mürkkonn (Dendrobates azureus), keda leidub maailmas vaid Suriname ja Brasiilia piiriäärsetel aladel. Juuresolevast tekstist saan teada, et seda konna ei tasu vaatamata tema peibutavale välimusele küll suudelda. Võluva printsi asemel võib siis ees seista kohtumine vikatimehega. Raamatukogu ühel riiulil püüab pilku kimp erkpunaseid linnusulgi. Need kuuluvad punaiibisele. See lind on Suriname uhkus. Rannikuäärsetest mangroovmetsadest punaste pilvedena õhku tõusvad iibiseparved olid kunagi igapäevane vaatepilt. Lindude õnnetuseks on neil väga maitsev liha, mis muudab nad suureks delikatessiks eelkõige just hindustanlaste peolaual. Oma erksavärvilise sulestiku tõttu on nad küttidele kerge saak. Akna all põrandal lebab hiiglasliku merikilpkonna kilp, mis suuruse poolest on täiesti võrreldav pisikese Fiatiga. Suriname randades käib munemas neli ülemaailmse kaitse all oleva merikilpkonna liiki. Raamatukogus on uudistamist palju, aga praegu on koolivaheaeg ja seetõttu on siin väga vaikne.

      „Kas teie telefon töötab?” ilmub hallipäine mees raamatukogu uksele. See on ornitoloog Otto linnuosakonnast. „Linnuosakonna telefon ei tööta,” selgitab ta otsejoones telefoni poole sammudes ja toriseb: „Niimoodi ei saa ju tööd teha!” Tundub, et Otto pole pärast kahte Surinames veedetud aastakümmet veel harjunud, et siin ei toimi kõik alati nagu Euroopas. Otto on hollandlane, aga viimased 20 aastat Surinames elanud. Tagasi sünnimaale ta enam minna ei saavat, kuna tal olevat külma vastu allergia tekkinud.

Скачать книгу