Minu Suriname - Liina Org

Скачать книгу

puhul puudub aga viidamajandus täielikult. Lõpuks loobume otsimast ja alustame tänavaküsitlust teemal „Kust väljub meie buss?”.

      „Ristmikust edasi, paremat kätt, suure puu all,” oli kümne punkti vihje, mille järgi leiame lõpuks peatuse, kust väljuvad bussid meid soovitud sihtkohta sõidutavad. Pistan pea lahtise bussiukse vahelt sisse ning hetkega on selge, et meie sinna enam ei mahu. Kõik kohad on täis ja ka bussijuhi kõrval istub ema kahe lapsega. Vahekäiku on kuhjatud reisijate turukotid, kust punnitavad välja pikkade ubade kimbud ja värske kala, mis, kui ma ei eksi, veel veidi liigutab.

      „Hiljaks jäime,” teatan nördinult Basile, „peame järgmist bussi ootama.” Oleme bussist vaikselt eemaldumas, kui äkki hakkab bussijuht kätega ägedalt vehkima ja meid tagasi viipama. „Tulge peale!” kõlab käskiv hääl. Olgugi et vabu kohti pole, astume vaguralt bussi, sest kes oleme meie, kaks bakra’t (valget), et talle vastu vaielda? Nagu hetk hiljem selgub, pole sõiduk kaugeltki täis ning minibussi mahub veel pool tosinat kodanikku. Vahekäiku täitnud turukotid kaovad kaasreisijate sülle ning üks abivalmis noormees tagumisest reast avab lahtikäiva klapptooli, kuhu ma istuma potsatan. Bas järgib eeskuju ja istub minu ette. Tema klapptoolil kahjuks seljatuge pole. Jääme ootama bussi väljumist, mis toimub siis, kui k õ i k kohad on täis. Milline ökonoomsus, milline keskkonnasäästlikkus! Viimasena siseneb bussi keskealine ja sinises kleidis väga kogukas kreooliproua, keda jääb Basi põlvedest lahutama vaid tema tooli logisev seljatugi.

      Kui buss lõpuks liikuma hakkab, on enamik reisijaid juba oma teemoona kallale asunud. Minust paremal istuv vanem naine võtab kotist välja kaks kilekotti pakitud, kana-karri täidisega võileiba. „Võta!” annab ta teise võileiva enda põlvel istuvale pisikesele poisile. Poiss võtab võileiva kuulekalt enda kätte. „Söö!” Vanaproua käsklused kõlavad sama karmilt kui sõjaväeõppustel.

      Me pole kümmet minutitki sõitnud, kui minu vasakul käel istuv mees on jõudnud hävitada poole oma vahtplastist termokarpi pakitud auravast riisi-kanaroast. Kanakontide küljest mõnuga liha lutsides naeratab ta mulle. Naeratan vastu. Hilisele hommikusöögile vaatamata hakkab mu kõht toiduaroomide keskel istudes korisema. Et laulvat kõhtu pisut rahustada, võtan pudelist lonksu vett.

      „Mul on janu,” kurdab pisike poiss, kui ta suurema osa võileivast ära on söönud. Selle asemel et süles lebavat veepudelit poisile ulatada, hakkab proua oma põhjatus kotis sobrama. Mõne aja pärast toob ta lagedale kaks plastist joogitopsikut. Ta valab poisile topsi vett ja kamandab: „Joo!” Poiss haarab topsi ja suure vaevaga õnnestub tal teeaukude vahepeal mõni lonks võtta. Mulle tundub hüplevas bussis topsist joomine väga ebapraktiline, kuid ringi vaadates näen, et enamik bussiseltskonda talitab samamoodi. Kõik kasutavad joomiseks topsikut või kõrt. Kui meie Basiga otse pudelist joome ja sama pudelit omavahel jagame, vaadatakse meid võõristavalt. Millised matsid! Kui ebahügieeniline!

      „Kuhu ma selle panen?” küsib poiss, kui talle võileivast vaid tühi kilekott kätte on jäänud. „Viska aknast välja!” kõlab vanaema järjekordne käsklus, mille peale kokkukägardatud kilekott kohe aknast välja lendab. Mul käib jõnks südame alt läbi ja ma tahan prouale just märkuse teha, kui näen, et paar rida eespool lennutatakse tühjaks joodud limonaadipudel samamoodi kerge randmeliigutusega välja. Minu naabrimees on oma kana-riisiroa lõpetanud ja kägardab pakendi kokku. Ega ometi tema ka? Vups, ja läinud see karp ongi, nelja tuule poole, maandudes teeäärses rentslis. Seesama vahtplastist termokarp, mis looduses ealeski ei mädane ega kõdune. Vaatan teepervel laiutavaid prügilademeid ning püüan endale sisendada, et tegemist on siiski arengumaaga, nad alles õpivad, nad ei tea, et plastpudel ei ole banaanikoor, mis mõne nädalaga mullaks kõduneb. Ja veel kord, mis õigust on minul, bakra’l, siin bussis häält tõsta ja kõiki läbi sõimata, et nad loodust reostavad?

      Bussisõit muudkui kestab ja monotoonne hüplemine on minu kõrval istuva mehe unele suigutanud. Üldiselt pole mul midagi magavate inimeste vastu, aga too mees muutub pisut tüütuks. Tema järjest raskemaks muutuv keha naaldub minu vastu. Mul ei jää üle muud kui seda vaikides kannatada. Kui ma enam ei jaksa, siis surun vastu, nii et ta kogu oma keharaskusega minu õlale toetub, ning kummardun siis järsult ettepoole. Mees kaotab tasakaalu ja kohendab asendit. Järgmised kümme minutit ei pea ma oma külje vastas kellegi kleepuvat keha kannatama. Ent oma heaolust rohkem hakkan ma muretsema viimasena bussi sisenenud, sinises kleidis naisterahva turvalisuse pärast.

      „Vaata, et see naine bussiuksest välja ei kuku!” sosistan enda ees istuvale Basile. Ma kardan, et tukkuma jäädes võib volüümikas proua kurvis uksest välja veereda. Hea tuuletõmbuse huvides on bussi kõik uksed ja aknad sõidu ajal lahti. „Liina, kui see mass liikuma hakkab, siis ei suuda mina seda kuidagi takistada,” vastab Bas ning tema häälest on kuulda, et seljatoeta klapptoolil istumine talle eriti ei meeldi. „Ja palun mõtle vahelduseks ka minu peale,” lisab ta etteheitvalt. Arusaadavalt muretseb Bas oma põlvede pärast. Kui logisev seljatugi, millele proua nõjatub, peaks järele andma, võib liikuma pääsenud kehamass suurt hävitustööd teha.

      „Peatust palun!” hõikab minu taga istuv noormees bussijuhile. Buss peatub nii äkiliselt, et minule nõjatuv meeski virgub. Et tagumises reas istuv noormees väljuda saaks, tuleb kõik klapptoolid kokku panna ning nendel istujad peavad korraks bussist välja astuma. Seejärel ronime uuesti bussi, istume klapptoolidele tagasi ning sõit jätkub.

      „Palun peatust!” kõlab hüüatus, kui me kümme meetrit edasi oleme jõudnud ning bussijuht alles teise käiguga tuure üles võtab. Hüüdja on minu kõrval istuv vanem naine poisiga, kes ennist kana-karrivõileiba sõi. Buss peatub järsult ning klapptoolide tants kordub uuesti. Tagasi oma toolile prantsatades meenub mulle taas troopikas ellujäämise esimene reegel: väldi liigset kõndimist. Paistab, et seda järgitakse siin pedantse täpsusega.

      Lõpp-peatuses väljudes maksame bussijuhile neli Suriname dollarit (umbes ühe euro) pooleteisetunnise sõidu eest. Loomulikult oleksime võinud ka taksot kasutada. Kindlasti oleksime poole kiiremini kohale jõudnud ja ega selle hindki poleks meid pankrotti ajanud. Kuid sellest võrratust kultuurikümblusest oleksime kindlasti ilma jäänud. Iga bussisõit on kui seiklus ning edaspidi ei jäta ma ühtegi kohaliku ühistranspordiga reisimise võimalust kasutamata.

      STINASU – SURINAME METSADE VALVUR

      Täpselt kuu aega pärast seda, kui ma ühes Euroopa pealinnas oma viimase töökoha ukse enda järel õhinaga sulgesin, et minna vastu suurele seiklusele ja võimalusele, vajutan ma higise käega arglikult Stinasu peakontori ukselinki. See on nüüd muidugi piltlikult öeldud, sest tuuletõmbuse tekitamiseks on segasummasuvilalaadse hoone kõik uksed ja aknad pärani lahti.

      Viimastel päevadel olin ma sõna otseses mõttes igavlenud. Üritasin küll kohalike kombel mittemidagitegemist nautida, kuid ilma suurema eduta. Unistasin töötegemisest ja minu kärsitus muudkui kasvas. Kuidas on mul võimalik maailma parandada, kui päevad läbi kodus istun? Tasapisi hakkasin juba kahetsema oma põikpäist otsust töövahendusagentuure mitte kasutada. Kartuses, et mind suunatakse kusagile lastekodusse kasvatajaks või pannakse koolimööblit valmistama, otsustasin, maksku mis maksab, ise oma suurtele ambitsioonidele vastava töökoha leida. Plaanisin kõik enne Surinamesse jõudmist ära korraldada ning minu ettekujutus asjade käigust oli järgmine: saadan paar e-kirja ning juba järgmisel päeval on mu postkast pakkumistest ummistunud. Mind oodatakse avasüli igal pool kui tuletoojat ning mul tuleb kõvasti kaaluda, millised pakkumised vastu võtta ja millistest loobuda, et oma aega kõige mõistlikumalt kasutada. Tegelikkuses oli aga kõik hoopis teisiti. Nädalad möödusid ning ma ei saanud ühtegi vastust. Kui hakkasin üle helistama, põhjendati viivitamist sellega, et internet pole juba kuu aega töökorras, et ülemus on vahetunud või postkasti salasõna ununenud. Üks jaburus teise otsa. Ühesõnaga, kohale jõudes pidin kõike otsast peale alustama.

      Väga kiiresti sai mulle selgeks, et Surinames käib kõik tutvusi kasutades. Riiki juhitakse tutvuste kaudu, äri aetakse tutvuste kaudu ja tööle saadakse ka tutvuste kaudu. Samas pole selles midagi imelikku, sest alla poole miljoni elanikuga riigis on enamik inimesi niikuinii omavahel tuttavad. Selline suuremastaabiline lellepojapoliitika tagab ühelt poolt tugeva sotsiaalse kontrolli ja usaldusvõrgustiku,

Скачать книгу