Minu Suriname - Liina Org

Скачать книгу

et lisaks arvukatele vabatahtlikele väisab Surinamet igal aastal lugematul hulgal hollandi praktikante ja kohalikud organisatsioonid seega tasuta tööjõu puudumise üle kurta ei saa – „tuletoojate” pakkumine ületab nõudluse. Pärast mitut otsingunädalat ning arvukaid tühistatud kohtumisi naeratas mulle lõpuks õnn.

      „Wageningeni ülikool!” hüüatab Stinasu direktriss Veronika minu CVd nähes imetlusega.

      Esimest korda Veronikat kohates arvasin, et tegu on indiaaniprintsessiga: vööni mustad juuksed, veidi pilukil silmad, tõmmu nahk ning suurtest pärlitest kee ümber kaela. Temast õhkus aristokraatlikkust ning ühest tema näpuvibutusest piisas, et sekretär tõttaks viivitamatult käsku täitma. Hiljem sain teada, et Veronika siiski ei ole indiaaniprintsess. Ta pole isegi indiaanlane, vaid hoopis indoneesia juurtega surinamelane. Hea, et ma oma fantaasialendu sõnades ei väljendanud, sest hiljem sain teada, et indiaanlaseks nimetamist peetakse siin üldiselt solvanguks.

      „Sa käisid Wageningeni ülikoolis?” küsib ta veel igaks juhuks üle, et kontrollida CV andmete õigsust. „Jah,” vastan tagasihoidlikult, saamata aru, miks see minu haridustee Hollandis läbitud osa direktrissi silmad nii särama paneb. „Stinasu asutaja oli ka Wageningeni ülikooli vilistlane,” selgitab Veronika suure õhinaga. Nagu selgub, polegi ma siin kontvõõras, vaid sihtasutuse asutajaliikme (kes küll ise on kahjuks juba siit ilmast lahkunud) koolikaaslane. Meie edasine vestlus sujub ladusalt. Juba me räägime Stinasu käekäigust ja arutame, mida mina selle heaks teha saaksin.

      „Stinasus on praegu väga rasked ajad,” kurdab mulle juuraharidusega iludus, kes alles kolmandat kuud direktrissiametit peab. Enne töötas ta nõunikuna loodusvarade ministeeriumis, mille alla Stinasu osaliselt kuulub. Vaatamata sellele, et Veronikal looduskaitse valdkonnaga varem kokkupuuteid ei olnud, määrati ta kui oma inimene vastutusrikkale ametikohale ja talle tehti ülesandeks organisatsioon uuesti jalule aidata.

      Stinasu ehk Suriname looduskaitse sihtasutus asutati 1970. aastatel Suriname looduskaitsealase tegevuse virgutamiseks. Valitsus on andnud Stinasu haldusesse enamiku looduskaitse all olevatest piirkondadest ja loodusparkidest. Praegu tegutsetakse kolmes põhisuunas: loodusharidus, teadustegevus ja turism looduskaitsealustel aladel. Viimast edendatakse eelkõige selleks, et teisi tegevusi rahastada. Stinasul on pikk ajalugu, rahvusvaheline maine ning suurepärane eesmärk: kaitsta Suriname loodust. Sellele vaatamata pole organisatsiooni hetkeseis just kiita. „Juhtimisvead, korruptsioon, töötajate vähene motivatsioon,” loetleb Veronika mulle probleeme, millega tal nüüd iga päev võidelda tuleb, ning lisab ohates: „Kõige selle tõttu on Stinasu maine viimastel aastatel kõvasti langenud ja sissetulekud vähenenud.”

      Meie vestluse ajal helisevad direktori kabinetis pidevalt telefonid. Kui järjekordne number Viktoria mobiiliekraanil kõva tirina saatel vilkuma hakkab, ütleb ta, et selle kõne peab vastu võtma. Mesimagusa häälega tervitab ta helistajat ning jätkab vestlust flirtival toonil. Mina lehitsen samal ajal Stinasu voldikut, mille esikaanel on suur oranž lind. Saan teada, et tegu on väga haruldase linnuga, kelle nimi on kotinga ehk otsetõlkes kaljukukk. Ta elutseb vaid Kesk-Suriname looduskaitseala teatavates piirkondades. Voldikust selgub veel, et Suriname on üks väheseid CO2-neutraalseid riike maailmas. See tähendab, et loodus jõuab kogu süsihappegaasi, mida inimesed toodavad, hapnikuks muuta. Eks oma rolli mängi siin ka tõsiasi, et Surinamet katab 80 % ulatuses ürgne vihmamets ning tarbijatest saastajate arv on alla poole miljoni – aga ikkagi. Minu imetlus selle kummalise ürglaante ja kotinga’de koduks oleva maa vastu järjest kasvab. Minus pakitseb soov siin midagi kasulikku korda saata.

      „Ministeeriumist helistati,” selgitab Veronika, kui kõne on lõppenud, ning lisab silma pilgutades: „Omadega tuleb häid suhteid hoida.” Meie vestlus jätkub. „Suriname suurim rikkus on loodus. Meil on asustamata vihmametsad, rändlindude peatumispaigad ning rannad, kus merikilpkonnad munemas käivad. Stinasu eesmärk on loodust kaitsta, et see varandus säiliks. Samal ajal on loodus ka Suriname suurim vaatamisväärsus. Me korraldame ökoturismi, et inimestel oleks võimalik looduskaitsealuste paikadega tutvuda. Organisatsiooni seisukohalt on turism loomulikult väga oluline sissetulekuallikas, mille kaudu saame rahastada uuringuid ning looduskaitsealase teadlikkuse tõstmist noorte hulgas.” Veronika räägib, telefon muudkui heliseb ja mina kuulan hinge kinni pidades.

      „Stinasus puudub hetkel inimene, kes turismivaldkonda edendaks. Mul oleks väga hea meel, kui sa saaksid meile appi tulla,” lausub ta lõpetuseks ning jääb minu vastust ootama. Mu kõrvus kõlavad fanfaarid ning silme ees sähvib ilutulestik. Lõpuks ometi olen leidnud võimaluse, et siin ilmas midagi head korda saata! Tahan anda endast kõik, et kaitsta Suriname loodust ning päästa Stinasu maine. Uskumatu, et ühe maa, mille olemasolustki mul mõni kuu tagasi sooja ega külma polnud, käekäik on mulle nüüd ühe hetkega nii oluliseks saanud! Veronika ilusatesse pilusilmadesse vaadates lausun pühalikult: „Minul on ka väga hea meel teie juurde tööle tulla.” Käesurumise asemel naeratan uuele ülemusele. Ma ei taha ikka oma fantaasiast loobuda ega tõdeda, et Veronika on vaid ministeeriumi puudulike erialateadmistega ajutine käepikendus. Ei, minule jääb ta alati indiaaniprintsessiks, kes pärast aastasadadepikkust võõra ikke all vaevlemist oma vaarisade maad kaitsma on asunud.

      Kui ametlik osa ühel pool, viib direktriss mind maja ning töötajatega tutvuma. Maja on väga vana ja meenutab oma ragisevate treppide, tumeroheliseks võõbatud aknaluukide ja viilkatusega tõepoolest pigem Pipi segasummasuvilat kui kontorihoonet. Kõigepealt läheme turismiosakonda. Varajasele kellaajale vaatamata näib lõunapaus olevat juba alanud. Kaugele on kosta naiste vada ja naeru ning meie sisenedes demonstreerib üks keskealine proua väga elavalt, kuidas tema naabrimees pärast jalaoperatsiooni karkudega kõndimist harjutab. „Tema on Liina,” tutvustab Veronika mind teistele. Kõik noogutavad heakskiitvalt ning naeratavad viisakalt. Ainult too proua, kelle etteaste meie sisenedes pooleli jäi, ei naerata. Loodan, et ta edaspidi selle vahelesegamise mulle siiski andestab.

      Järgmises osakonnas on meeleolu talitsetum. Kaks meest loevad ajalehti ning kolmas laob arvutis pasjanssi. Mida osakond edasi, seda selgemaks saab mulle pilt organisatsiooni vastutusrikkast tegevusest, kuid samas hakkan ka järjest paremini mõistma, mida Veronika keerulise hetkeolukorra all silmas pidas. Rattaga kodu poole vändates valdavad mind väga vastakad tunded. Ühelt poolt on mul nüüd võimalus teoks teha oma unistus: edendada ökoturismi Amazonase vihmametsades. Kõik need case study’d ja tarkade meeste kirjutatud teooriad, mida ma ülikoolipäevil tuupisin, on nüüd reaalsuseks saamas. Olen nagu põllumees, kes pärast lume sulamist adra esimest korda mulda saab. Teisalt tunnetan kanda võetud vastutuskoormat. Ma pean aitama arendada kohalikku ökoturismi, et oleks võimalik kaitsta kohalikke vihmametsi. Metsi, mis suures osas hoolitsevad kogu maailma süsinikuringluse eest ning mida seetõttu maailma kopsudeks kutsutakse. Seega on minu ülesandeks hoolitseda selle eest, et meil oleks endiselt õhku, mida hingata. Ägisen mõnuga vastutuskoorma raskuse all ning lisan kiirust, et ettevalmistustöödega rutem alustada saaksin. Päike on küll endiselt palav, kuid ma ei märkagi seda. Mul on hetkel mõelda olulisemate asjade peale kui isikliku kehatemperatuuri mõnekraadine tõus.

      „Tohoh, kust sa sellise palavaga tuled?” kõlab naabrinaise tuttav tervitus. Vabandan, et mul ei ole aega jutustama jääda, ning tõttan tuppa. Naabrinaine jääb küll natukese pika näoga järele vaatama, kuid ma ei hakka selle üle pead vaevama. Homme hommikul kell seitse algab minu esimene tööpäev. Pean läbi töötama hulga kaustasid Stinasu ja Suriname kohta. Lähiajal pean minema inspekteerima kõiki Stinasu sihtkohti, kuhu turiste viiakse. Mind ootavad ees kiired ajad. Hüvasti, mittemidagitegemine, hüvasti, molutamine!

      ARGIPÄEV

      Äratuskell heliseb. Õues on veel hämar, aga tagaaias kasvavatelt banaanipõõsastelt peegelduvad juba esimesed päikesekiired. Ventilaatori ühtlane müra mattub õuest kostvasse linnulaulu. Tõotab tulla järjekordne ilus päev.

      Kui tule põlema panen, avastan jala peal viis uut sääsepunni, mis hirmsat moodi sügelevad. Oma piinade põhjustajat ei pea ma kaugelt otsima. Sääsevõrgu siseküljel passib

Скачать книгу