Minu Suriname - Liina Org

Скачать книгу

alandusest ja piinamisest pääsemise ainsa võimalusena enesetappu. Kokkuvõttes on see üks kõige depressiivsemaid filme, mida ma eales näinud olen. Kuidagi väga kontrastselt mõjuvad need lagunenud Pentagoni telliskivimüürid, hall taevas ja kahvatute inimeste raskemeelsus siinse olustiku taustal. Meil siin on mõnusalt soe õhtu, pea kohal sädelevad loendamatud tähed ja taamalt on kuulda muusikahelisid ja naiste heledat naeru. Pärast filmi lõppu on kõrvallaudkond väga vaikne.

      „See linn näeb nüüd hoopis teistmoodi välja. Ja Eestis on palju väga kenasid paiku ka,” püüan ma olukorda päästa. „Jaa, kindlasti,” poetab belglasest meesterahvas ning asutab end kaaslasega minekule. Ma ei imesta, kui nad järgmise aasta puhkuseplaane tehes Eestist kuuldagi ei taha. Õnneks on Bas korduvalt Eestit külastanud ja teab, kui ilus see maa tegelikult on. Me oleme Paldiskis ka käinud ja poolsaare otsas kaldajärsakul seistes kive alla loopinud. Minu pettumus oli suur, kui ma mõne aasta eest Paldiskit külastades seda iluskoledat Pentagoni enam ei näinud. Tükike ajalugu on taas jäädavalt kadunud. Eks see ole vist loomulik, et tumedad mälestused rõhujatest maatasa trambitakse. Kuid siis, kui haavad on kinni kasvanud, pole enam kahjuks võimalik midagi taastada. Surinamelased üritavad samamoodi oma tumedat minevikku unustada. Sajandeid kestnud orjapõlve sümboliseerivatest sadadest istandustest on säilinud vaid mõned üksikud.

      Väntame läbi õhtuse Paramaribo kodu poole. Inimesed on tänavalt majadesse tõmbunud. Tubadest kostab muusikat ja läbi akende on näha teleri sinakat kuma. Rõdudel käib askeldamine ja vaatamata argipäevaõhtule paistavad paljud kodud võõrustavat külalisi. Või äkki on nende pered nii suured?

      Ja ongi veel üks päev lõpule jõudnud. Läbipaistva naha ja punaste silmadega sisalik Albert on toas oma koha juba sisse võtnud. Ta on meil pooleldi kodulooma eest. Albert pressib end igal õhtul ei-tea-mis-praost vannituppa, kus ta õhtu otsa oma albiinosilmi pungitab. Paneme ventilaatori tööle, poeme sääsevõrgu alla ning tõmbame lina peale. Räägitakse, et kui oled Suriname eluga harjunud, siis enam Euroopasse tagasi ei kipu. Kellele seda stressi, kiirustamist ja külmetamist vaja on?

      MINEVIKU VARJUD

      „Siia rivistusid igal hommikul peremehe orjad, lastest vanuriteni,” viipab Frederiksdorpi istanduse omanik Ton majaesise platsi poole. „Istanduse kõrgajal oli neid siin kokku kuni kakssada.” Istume väliterrassil ning vaatame madalaks pöetud muruga platsi, mida ääristavad erinevad ilupõõsad ja palmipuud. Toni naine toob meile kannu värskelt pressitud apelsinimahla. Võtan suure lonksu värskendavat rüübet ja jään põnevusega Toni lugusid kuulama.

      On olemas selline mõiste nagu sünge ehk tume turism (mitte segi ajada šokiturismiga, mille sünonüüm on ekstreemturism). Tume turism on reis paika, kus on toimunud tragöödia, looduskatastroof või ajalooliselt tähelepanuväärse inimese surm. Kannatused ja vägivald on inimesi alati köitnud, seega pole see turismiliik kindlasti ainult uuema aja eripära. Tumeda turismi alla võib liigitada holokaustiga seotud kohtade, endiste lahinguväljade ja vanglate külastamise. Tumeda turismi populaarsed sihtkohad on ka näiteks tuumakatastroofi üle elanud Tšornobõl ja orkaan Katrinast räsitud New Orleans. Muide, viimane on järjest enam kuulsust kogumas ka kui üks vaesusturismi sihtkohti, mida üldiselt on kõige rohkem Aafrikas. Eestis Patarei vanglasse korraldatavad ekskursioonid on pesuehtne näide tumedast turismist ja inimeste suurest huvist selle vastu. Vaieldamatult kuulub tumeda turismi hulka ka Suriname orjandusega seotud pärand.

      Kui ei oleks olnud orjusaega, poleks olemas ka sellist Surinamet, nagu ta on praegu. Orjandus on selle maa ja rahva mineviku lahutamatu osa. Orjakaubanduse kohta saab teavet Zeeburgi kindlusest Paramaribos ning igast Surinamet tutvustavast teatmikust. Kui palju orje riiki sisse toodi, kust toodi, kuidas toodi, kuidas neid müüdi, mil viisil neid piinati ja nii edasi. See kõik tundub nii kauge, ebainimlik ja võigas. Kuid kõigele vaatamata on Suriname ajalugu intrigeeriv ja põnev. Ma tahan selle kohta rohkem teada saada. Istandused, kus orjad aastast aastasse ränkrasket tööd tegid, tunduvad mulle suurepäraste tumeda turismi sihtkohtadena.

      Frederiksdorp on üks väheseid taastatud istandusi Surinames. Kunagisest valge isanda elumajast on saanud hotell ning kinnipidamis- ja piinamisruumide asemele on kerkinud hubane kohvik. Frederiksdorp asub tunniajase rattasõidu kaugusel Paramaribost ja on turistidele seetõttu üks populaarseimaid päevase ekskursiooni sihtkohti. Koht meelitab nii ajaloohuvilisi kui ka lihtsalt puhkajaid.

      Kui taamalt hakkavad paistma punaste katustega, postide otsa ehitatud valged puumajad ning sind ründab musttuhat sääske, võid olla kindel, et oled õigesse kohta jõudnud – selline see Frederiksdorp ongi. Endine kohvi- ja kakaoistandus on rajatud soisele pinnasele. Märgalad ja seisva vee lombid loovad sääskedele paljunemisparadiisi.

      Frederiksdorpi hollandlasest omanik Ton ostis mahajäetud ning varemetes istanduse 30 aastat tagasi. Algusaastatel üritas ta põllumajandusega tegeleda, kuid taipas peagi, et turism on palju tulutoovam. Koos oma surinamelasest naisega on ta paiga ellu äratanud ning pakub külastajatele toitlustust, majutust ja erinevaid vaba aja veetmise võimalusi. Lisaks on Ton ka seltskondlik ja talle meeldib oma ajalooteadmisi külastajatele näidata. Ta jutustab mulle Frederiksdorpi ajaloost. „Istandus rajati 1747. aastal ja esimene omanik oli sakslane Johan Friedrich Knoffel,” alustab ta end välikohviku terrassile mugavamalt istuma sättides. Sellele järgneb pikk kirjeldus erinevate suursuguste hoonete minevikust ning nende restaureerimisprotsessist. Kuulan ja noogutan. Tahaksin vahele küsida, kuidas istanduses töötavad orjad elasid ja miks ühtegi tööliste elamut taastatud pole. Ton on aga nii jutuhoos, et mul ei õnnestu oma küsimustega lagedale tulla. Et istandusest paremat ülevaadet anda, toob ta tagaruumist primitiivse malelauda meenutava kaardi ja rullib selle minu ees lahti. „Vaat nii nägi see piirkond välja 18. sajandil,” sõnab ta uhkusega ning lisab: „Kõrgajal oli Surinames ligemale kuussada istandust.”

      Selle kaardi on Ton ise koostanud, veetes lugematu hulga päevi Hollandis arhiivides vanu dokumente ja ürikuid uurides. Kaardile on märgitud kõik Suriname istandused. Kõik rannikuäärsed jõed on erineva suurusega maalappidega tihedalt ääristatud. Istanduseomanikud olid enamasti rikkad eurooplased, kes oma jalga kunagi Surinamesse ei tõstnud. Neid esindasid kohapeal töödejuhatajad. Nood määrasid omakorda orjade seast kupjad, kes töötegijatel silma peal hoidsid ja eksimuste eest karmilt karistasid. Eurooplastest töödejuhatajad olla aga enamasti mugavat jõudeelu elanud ning igavust ja koduigatsust alkoholi ja priiskavate pidudega leevendanud.

      „Aa, sa oled Eestist!” hüüatab Ton, kui on minu kummalise aktsendi päritolule jälile saanud. „Kui ma ei eksi, majandas ühte Commewijne jõe ääres paiknevat istandust ka eestlane,” teatab ta õhinal ning lisab siis veidi kaheldes: „Või oli ta hoopis leedukas? Aga Baltikumist pärit, seda tean ma kindlasti!” Ma ei teagi, kas tunda selle teadmise üle uhkust või häbi. Ikka on ju tore, kui meie esivanemate tegemisi mainitakse. Mõelda vaid, et nii eksootiline maa kui Suriname on Eesti või siis vähemalt Baltikumiga ajalooliselt seotud. Äkki oli tolle istanduse töödejuhataja minu vaarisa? Või mine tea, äkki voolab minu soontes veidike orjaverd? On ju teada, et töödejuhataja ja orjapiigade vahelised intiimsuhted teps mitte haruldased polnud. Kuigi jah, sellisel juhul oleksid minu esivanemad siiski tõenäoliselt Surinames sündinud, sest orjapiiga laps jäi kogu eluks orjaseisusesse. Tihtipeale tõusid nad tänu heledamale nahavärvile küll kannupoisteks või toateenijateks, kuid pereliiget, kes Euroopasse tagasi kolides endaga kaasa oleks võetud, neist küll ei saanud.

      Loen kaardilt istanduste nimesid. Enamik maavaldustest on saanud nime mõne Euroopa koha järgi, viidates ilmselt istanduse omaniku või töödejuhataja kodupaigale. Suurem osa istandustest kannab Hollandi linnade nimesid, kuid on ka näiteks Luksemburg, Hannover, Väike Poola, Livonia. Lisaks on rida nimesid, mis passiksid pigem kuurordile kui rasket füüsilist tööd nõudvale maaharimisettevõttele: Rahu, Hea Lootus, Taastus, Puhkuserõõm, Tänulikkus.

      Toni kirg on istanduste kaardistamine ning vanade hoonete restaureerimine, mitte orjade eluolu. Väga raske, kui mitte võimatu, on sellesse idülli mõelda kogu seda valu, jõhkrust ja alandust, mida orjad siin taluma pidid. Istun varjualusesse riputatud võrkkiigel. Olen unustanud põhjuse, miks ma siia tulin, ja naudin seda,

Скачать книгу