LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saadetud kirja. „Kas me saame veel kunagi kokku? Mõni aasta tagasi olin terviklik inimene; mul oli 5-6 südant, niisama palju käe- ning jalapaare, ninasid, suid – nagu igal normaalsel inimesel, eks? Nüüd on mu südamed kas mulla all või laias maailmas. Ma püüan neid asendada, neid, mida asendada saab, paberilehega, millele on kritseldatud mõni sõna. Kas te tõesti usute, et me võime veel kokku saada? Ma tunneksin end peaaegu terviklikuna. See tähendab, ütleme, Poolinimesena – mitte sajandikinimesena, kelle südamed ja silmad ja kõik muu on ära läinud.”

      Me ei kohtunud enam. Mugur suri 1991. aasta veebruarikuus veidi enne oma sünnipäeva, ühes käes raamat, teises suitsuvorstileib.

      Vahepeal oli surnud ka Paul, Lendav Elevant, kommunist, keda säästeti tolle maskeraadi nägemisest, mis järgnes kommunistlikule maskeraadile, milles oli osalenud ka tema ise.

      Suri ka Evelyne, Cella ema, kes oli tagasihoidlikult ja elegantselt mu 1986. aasta sünnipäevapidu korraldanud. Ühes oma viimases kirjas palus ta, et me ei kirjutaks talle enam tema, vaid naabri aadressil. Pärast seda, kui oli ilmunud minu kirjutis Mircea Eliadest ja uue demokraatia häälekandjad süüdistasid mind pühaduseteotuses ja reetmises, olid kohalikud patrioodid valinud märklauaks süüdlase ämma postkasti, mis mitu korda põlema pandi.

      Teised, kes olid viibinud õhtul, millest kujunes minu teadmata hüvastijätt, olid pagenud Prantsusmaale, Saksamaale, Iisraeli. Ka Bucureşti jäänud sõbrad polnud enam endised, linn ise samuti mitte, ja ka pagulane, kes oli minust saanud, polnud endine. Kõige lähedasemad lähedastest olid jäänud minuga, minusse, ehkki saatus oli meid lahutanud. Neid ei suuda ma nimetada ega esile manada, nagu ei suutnud seda teha ka vanematega, ja mitte ainult nendega, kuni surm nad minus surematuks tegi.

      Kodumaa kaugenes üha kaugemasse minevikku ning läks minus eneses sügavamaks. Mul polnud enam vaja ei geograafiat ega ajalugu, ka mitte tühisust, et selle vastuolusid testida.

      Kas temast jäänud tühjus oli suurem kui täius, mida ta esindas? Nõnda nägi Poolinimene ette, enne kui kadus koos lonkurist poolkimääriga, kelle seljas ta ratsutas. Puudumine oli tõesti vaid pikk valu vanas südames.

      Laps, kes karjus tänaval: kuule, hakkame mängima, oli kaugel, teispool kõiki ookeane.

      Uus kalender

      D-Day, O-päev, kolmapäev, 1988. aasta 20. jaanuar. Otsustav päev. Olin juba aasta otsa transiitlinnas logelnud. Olin kõike üha edasi ja edasi lükanud, kuni saabus hetk, mil enam midagi edasi lükata ei saanud. „Otsus on hullusehetk,” sosistas Kierkegaard. Ka otsustamatus näis samasugune. Otsustamatuse hullus kestis üle aasta, pärast seda, kui oli kestnud terve elu.

      Mängus oli ühtekuuluvuse väiklus, ei midagi enamat, selle naeruväärsus, ei midagi enamat. Kangelane oli kahvatu, rõhutud jandist, mis oli ta tema enda paroodia peategelaseks valinud. Üks nii paljude seas, kes igal sekundil planetaarsesse segistisse paisatakse. Kas ta polnud veel vabanenud ahtast nahast, milles elutses? Kas ta polnud veel unustanud minevikku, ehkki oli unustanud näod, mida oli kohanud tund aega tagasi?

      „Teie. Tulge komisjoni ette.”

      Sinise kostüümiga naine muudkui andis talle märku. Ta haaras portfelli, tõusis pingilt, kus istus veel viis kössis kogu.

      „Kõigepealt räägite Prantsusmaa esindajaga. Kui olete lõpetanud, tulge minu juurde tagasi.”

      Ta läks vasakpoolse ukse juurde. Kolm sammu, ta oligi toas. Kirjutuslaua taga istuv kuivetu mees palus tal enda vastas istet võtta. Ta istus, portfell süles.

      „Kas te eelistate rääkida saksa keeles?” küsis prantslane saksa keeles. „Või pigem prantsuse keeles?”

      „Võime ka prantsuse keeles rääkida,” vastas taotleja saksa keeles.

      „Tore, tore,” jätkas naeratav ametnik prantsuse keeles. „Peaaegu kõik rumeenlased räägivad prantsuse keelt, eks ole? Minu rumeenlastest sõpradel pole Pariisis kohanemisraskusi.”

      „Jah, rumeenlastel on prantsuse keelt kerge omandada,” kinnitas rumeenlane prantsuse keeles.

      Ta vaatas vastas istuvat meest tähelepanelikumalt. Kõik meie aja küsitlejad on küsitletavatest nooremad, mõtles rumeenlane rumeenia keeles.

      Vastas istuval ametnikul oli kitsas nägu, peenike esileulatuv nina, arukad mustad silmad, tihedad juuksed, meeldiv noore inimese naeratus. Lipsusõlm oli madalal, sinise särgi kaelus avatud, tumesinine pintsak oli eest lahti ja rippus kondistel õlgadel sundimatu elegantsiga. Meeldiv tuttav hääl, jah, meeldiv ja tuttav.

      „Ma rääkisin eile teist ühe rumeenlannaga. Ma teadsin, et meil seisab täna ees see jutuajamine, küsisin, kas ta tunneb teid.”

      Taotleja ei reageerinud. Oli lihtsalt prantsuse keeles vait, keeles, milles talle oli äsja üllatus tehtud.

      Vastas istuv ametnik pani suitsu põlema ja surus mõlemad peopesad vastu lauaserva. Ta naaldus kergelt nahast pöördtooli leenile; näis, et ta tunneb end seal suurepäraselt.

      „Te pole tundmatu. Eile teie esitatud andmeid, nende raamatute pealkirju lugedes … olin kokkusattumusest vapustatud.”

      Öeldes „nende raamatute”, oli mees laualt taotleja kaardi tõstnud. Ta hoidis seda õhus, pani oma kohale tagasi. Järgnes pikk tõlkimatu vaikus. Tükk aega hiljem moodustas prantslane taas galliapäraselt meloodilise lause.

      „Ma tean romaani „Vangid”24.”

      Teadmise täiuslik rütm toa täiuslikus vaikuses meenutas vehklemismatši. Kas mõõgad andsid märku: „Touché”?25

      „70. aastate keskpaiku …” jätkas pariislane. „70. aastate keskpaiku käisin Pariisi ülikoolis rumeenia keele kursusel.”

      Taotleja võttis prillid ja puhastas neid.

      „Tsensuurist oli palju juttu. Tsensuurist ja šifreerimisest. Totalitaarse süsteemi šifreeritud kriitika?! Vangide … salakeel.”

      Taotleja pigistas portfellisanga. Vale! … oleks ta tahtnud kõigis keeltes hüüda. Nüüd oli kindel, et tema vastas ei istu tavaline diplomaat. Kas Lääs ei erinenudki Idast? Needsamad vihjed, meelitused, lõksud? … Kas kodakondsusetu, kes oli keeldunud tehingust rahvusliku kuradiga, pidi nüüd leppima alatu elukutse esindajate rahvusvaheliste teenustega? Kas temast oli veel enne kodakondsusetu tunnistuse hankimist saanud haavatav vang? Nimetu paaria, keda šantažeeritakse ja kellega manipuleeritakse juba esimesel teekäänul?

      „See on mulle suur üllatus,” kohmas ta viimaks prantsuse keeles. „Ma ei teadnud, keegi ei rääkinud mulle … ma ei teadnud, et raamat Pariisi jõudis.”

      „Jah, see oli ka mulle üllatus. Kujutlege vaid: ma näen sellel kaardil nime …”

      Ametnik tõstis kandidaadi kaardi taas laualt ning pani jälle tagasi.

      „Ma näen nime, raamatute pealkirju … Te peaksite Prantsusmaale elama asuma, mitte Saksamaale.”

      „Te peaksite Prantsusmaale elama asuma” … nõuanne, lubadus, šifreeritud tehing, millele vihjatakse? Teda koheldi südamlikult kui tuntud, lugupeetud inimest, keda austatakse teiste trikkidega kui plebeisid.

      „Te teate, et rumeenlasele on kõige lihtsam paopaik Prantsusmaa. Te soetate peagi sõpru. Hakkate prantsuse keeles kirjutama nagu nii paljud teie kuulsad eelkäijad …”

      Jah, küsitleja ei teadnud mitte ainult romaani „Vangid” pealkirja ning teemat, vaid ka Ionesco-Ciorani-Eliade-kolmikut, rääkis Princesse Bibescost, meenutas koguni Princesse de Noailles’d ja Princesse Vacarescot, talle meeldis ikka ja jälle la Grande Princesse’i ja la Petite Princesse’i juurde naasta, ta oli kuulnud isegi Benjamin Fondane’ist26, oli hästi valmistunud. Jutuajamine järgis lõpuni ühte ja sama šablooni. Enne lõpetamist kolis küsitleja küsitletava kõrvale, teisele poole lauda. Viimased südamlikkuse ilmingud: visiitkaart Berliini- ja Pariisi-aadressiga,

Скачать книгу