LITMIR.BIZ

Скачать книгу

anonüümse sõnumi Kanadast. Käekiri ümbrikul oli mulle võõras ja grafoloogiast ei teadnud ma midagi. Sees oli ainsagi sõnata postkaart. Viskasin ümbriku minema, ent hoidsin postkaardi alles: Marc Chagall „Le Martyr”, Kunsthaus Zürich. Juudi variant ristilöömisest, nagu näib. Märter polnud naeltega risti löödud, vaid keset põlevat platsi käsist-jalust tulba külge seotud, esiplaanil peategelased: ema, viiuldaja, templiõpetlane oma õpilastega. Noore, habeme ja küljelokkidega juudi Kristuse nägu – pogrommikujund. Mitte leina klišeeks muutunud holokaust, vaid Ida-Euroopa pogrommi õudus. Ma ei osanud sõnumit dešifreerida. Ähvardus või, vastupidi, solidaarsusavaldus? Ma vaatasin kirjutuslauale pandud postkaarti sageli.

      Möödus kuus aastat, mind ei ähvardatud ega mõrvatud, kuid teotustes, millega mind austas enne 1989. aastat Rumeenia kommunistlik ajakirjandus – „parteivastane”, „kodumaatu”, „kosmopoliit” –, ja kommunismijärgse ajastu mõnitustes – „reetur”, „Jeruusalemma kääbus”, „Ameerika agent” – leidsin pigem ühisjooni kui erinevusi. Kas ma sellepärast tundsingi, et ei suuda kodumaad külastada?

      Philipist lahku läinud, naasin Ottomanelli pingi juurde, kus alles tund aega tagasi oli minevik mind kätte saanud. Kas mul oleks lihtsam olnud mõne Ameerika politseinikuga rääkida? Vähemasti Culianu küsimus oleks neile arusaadav olnud: lähedalt, tualettruumi kõrvalkabiinist tulistatud kuul, väikesekaliibrine revolver, Beretta 25, mida hoidis vasakus kinnastamata käes arvatavasti mitteameeriklane. Surmav haav: „occipital area of the head, 4-andhalf inches below the top of the head and one-half inch into the right of the external occipital tubical”.12 Elukutseline mõrvar, hukkamisstiilis roim, koht – WC-kabiin, päev – õigeusu kiriku püha Constantinuse ja Helena päev, Ioan Petru Culianu ema nimepäev.

      Kas Jimmy Portofinole meenuks tapetu ühtäkki vananenud nägu, justkui oleks surm talle järsku kakskümmend aastat lisanud? Ameerika politseil oli kindlasti teavet Chicago rumeenlaste kohta, kes toetasid Raudkaarti, politsei teadis, et just sellesse linna pages kunagi Raudkaardi salapärase kapteni Corneliu Zelea Codreanu tütretütar, ja seal elas vanaldane Alexandru Ronett, Eliade arst ja tulihingeline leegionär. Kahtlus langes Rumeenia Securitatele ja selle sidemetele Chicago leegionäridega. Ilmselt oli politseile teada ka Culianu elulugu ja kiri, milles ta kahetses, et aukartus Eliade ees tegi temast ebakriitilise jüngri. Culianu, isatapuks valmistuv õpilane? Ta tunnistas, et tema mentor „oli Raudkaardiga lähedasem, kui mulle meeldinuks arvata”. Culianu ilmumine kuningas Mihai kõrvale ei äratanud muidugi sümpaatiat ei leegionärides ega Rumeenia Securitate töötajates, nagu ka mitte kavatsus abielluda juuditariga ja võtta vastu judaism. Surmaeelsel aastal mõistis Culianu avalikult hukka Raudkaardi „terroristliku fundamentalismi” ja kommunismijärgse aja salapolitsei, Rumeenia kommunismi ja Rumeenia kultuurilise natsionalismi.

      Kas Ameerika politsei teadis mõrvatud professori painetest: maagia, ettekuulutused, ekstaasikogemus, parapsühholoogia? … Aga Rumeenia natsionalistide reaktsiooni tema tapmisele? „Gangsterite linna kolinud manulise võigas kuritöö avalikustatakse iiveldama ajavas kaitsekõnes tollele ekskremendile, kelle peale ei tõmmatud piisavalt vett surmavas WC-s, mille oli justkui saatus ise talle ette valmistanud,” kirjutas nädalaleht România Mare Culianu nekroloogi kohta. Räpast natsionalistlikku hüsteeriat levitav kõmuline nädalaleht oli pärast 1989. aastat mindki jubedate epiteetidega üle külvanud, aga seda tegi too väljaanne ka varem, siis kui kandis nime Săptămâna ja oli omalaadne kommunistliku Securitate „kultuurileht”. Kas ohvitser Portofino teadis, et Culianu tapmist ülistava România Mare numbri said otsekohe, ette tellimata, peaaegu kõik Ida-Euroopaga tegelevad Ameerika asutused? Võib-olla saatis ajalehe seesama Securitate?

      Kas peaksin nüüd, enne kodumaale naasmist, talle Chagalli „Märtrit” kirjeldama? Valgesse mustade triipudega tallitisse13 riietatud geto poeg sündmuste keskmes. Näis, et tema käsivarred polnud seotud mitte nööriga, nagu olin algul arvanud, jalad ka mitte, vaid pigem peenikeste tefillinirihmadega14. Leekide ja suitsuga kaetud taevas on tumepunane kitsetall ja kuldne kukk, tuleriida lähedal ema või mõrsja, viiuldaja, vanamees raamatuga. Kas see postkaart tähendab ähvardust või solidaarsusavaldust? Ma pole renegaat, härra Portofino, ka mitte usuvahetaja, ma ei saa pettumust valmistada neile, kes pole minusugusele niikuinii mingeid lootusi pannud!

      Kas härra Portofinot oleks huvitanud kodumaale naasmise hirm? Jah, paistis, et Culianu kartis nagu minagi naasmist kodumaale, mis oli saanud tema isamaaks rohkem kui kakssada viiskümmend aastat tagasi, kui tema kreeklastest esiisad Osmani impeeriumi vaenamise eest pagesid. Rumeeniast, mida ta armastas, mille keeles ta üles kasvas, sai talle järk-järgult Jormania. Culianu kirjeldas seda kahes kergelt Borgese-mõjulises kvaasifantastilises proosaloos.

      Esimeses loos tegi Nõukogude Liidu makulistlik15 impeerium Jormania salakuulajatega koostööd kohaliku diktaatori ja tema naise, seltsimees Mortu16 tapmiseks ning kehtestas pornograafia ja laskekomandode „banaanidemokraatia”.

      Teises jutus kirjeldati revolutsioonijärgset tõelust läbi väljamõeldud arvustuse väljamõeldud autori väljamõeldud mälestustele, milles kujutati võltsrevolutsiooni, millele järgnes võlts üleminek võltsdemokraatiale, endiste Securitate töötajate kiire rikastumine, sünged mõrvad, korruptsioon, demagoogia, endiste kommunistide koostöö Puukaardiga, uue parempoolse äärmusrühmitusega. Väljamõeldud tunnistaja väljamõeldud mälestustes meenutati ka türannist „Juhi” ja proua Mortu võltsprotsessi ning kiiret hukkamist, riigipööret, võltsmärtrite matuseid, ninapidi veetud rahvast … Uus juht, härra President, seltsimees Presidendi mõrtsukas, kommenteeris olukorda tavapärase kohaliku huumoriga: „Kas see siis polegi rahva põhiülesanne?” See tähendab – petta saada.

      Selline on siis Jormania, härra Portofino! Teil on õigus, Culianut ei takistanud kodumaad külastamast mitte üleloomulikud jõud, vaid Balkani või Chicago Jormania. Kuid sõbrad, raamatud, armastus, naljad, laul – kuhu need siis jäävad ja kes saaks neid tähelepanuta jätta? Aga ema, kes meid sünnitas, meie tõeline Kodumaa? Millal saab neist kõigist lihtsalt leegionäride või kommunistide Jormania? Kas see võib juhtuda ükskõik kus, ükskõik millal, kas on nii, Jimmy? Nagu Culianu, nii olin õigupoolest ka mina väsinud Kodumaa vastuolusid uurimast. Mul oli temast erinev minevik ja ma ei kartnud Bucureştist pärit revolvrit. Pigem kartsin ahelate sasipundart, millest ma polnud vabanenud.

      Ükski Ottomanelli restorani eest mööduv jalakäija ei sarnanenud mu FBI kaitseingliga ja ma polnud pettunud. Ma ei oodanud sel pingil, kuhu olin tükiks ajaks kivinenult istuma jäänud, õigupoolest ohvitser Portofinot, vaid kedagi teist. Too vestluskaaslane teadis minust palju rohkem kui mina ise, selgitusi poleks vaja olnud.

      Kas ta mäletab veel kuuekümne kahe aasta tagust väikest köidet vanaisa raamatupoest?

      Tema punaseks värvitud juuste ja süsimustade silmadega tädipoeg Ariel, mässajast boheemlane, luges laua ümber kogunenutele ette õhukeste roosade kaantega raamatukest, mille pealkiri oli „Kuidas minust sai huligaan”, nagu oleks see uimastite ja hüpnoosi käsiraamat. Lugeja onutütar, raamatukaupmehe tütar, lappas palavikuliselt lehti. Kommentaariks kordas Ariel ühte ja sedasama sõna: Ärasõit! Ikka ja jälle, kirglikult, ühtmoodi otsustavalt skandeerides, nagu oleks võinud leelutada sõnu „revolutsioon”, „pääsmine” või „uuestisünd”. „Nüüd, otsekohe, kuni veel on aega – Ärasõit!” Aeg-ajalt keeras Ariel köite ringi, silmitses pilkavalt kaanel olevat nime. „Sebastian, kuuled! Härra Hechter, niinimetatud Sebastian!”

      Minu reisi ettevalmistuste juures polnud mitte Culianu, vaid üks teine surnu. Veel üks Mircea Eliade sõber teisest ajastust – Mihail Sebastian, kirjanik, keda olime meenutanud Barney Greengrassis hommikust süües ja kelle rohkem kui pool sajandit tagasi kirjutatud päevik oli äsja Bucureştis ilmunud. Postuumset raamatut ei saanud aga ammustele riiulitele asetada. Raamatupoodi polnud enam, vanaisa polnud enam, ka mitte tema õepoega Arieli. Mu ema, keda samuti enam ei olnud, oleks Sebastiani skandaali siiski meenutanud! Mu emal oli laitmatu mälu, on praegugi, selles ma ei kahtle.

      Tüütu

Скачать книгу