LITMIR.BIZ

      Esimesel õhtul pärast roiutavat kirikutega tutvumist taksoga koju sõites taipan, et ei mäleta oma kodutänava nime. Kui ma esimese variandina pomisengi Abasheli, rehmab taksojuht lõbusalt käega ja ütleb, et kindlasti mitte, sellist tänavat ei olevat olemaski. „Abashidze! Genatzvale! Abashidze!” Tegelikult oleks õigem kirjutada „abashidze! genatzvale! abashidze!”, sest gruusia keeles ei ole suuri algustähti, mis meie keeleõpetaja sõnul pidavat keele palju lihtsamaks tegema.

      Abashidze 13 ei ole aga minu maja moodigi. Ei aita ka kõned kolleegidele. Tiirutame tükk aega Vake kandis ringi, vahepeal mõlemad häält tõstes, ja minul on juba nutt kurgus. Nüüd tuleb esimene tohutu väsimus peale, tahaksin olla oma voodis valge froteest saunalina all. Kuni lõpuks oma tänavaotsa tänu minu korteri aknastki paistvale küpressile ära tunnen.

      Nüüdseks olen kogunud juba kenakese kollektsiooni niisuguste taksojuhtide telefoninumbritest, kellele pikalt seletama ei pea. (Neid kasutan ma siiski harva, sest siis peab muid asju pikalt seletama – rääkima oma elust ja avaldama arvamust venelaste või presidendi kohta ning lõpuks laskma kätt suudelda, halvemal juhul järgneb ka grusiini jaoks nii tavapärane põsemusi, vahel kakski.)

      Iga viimanegi taksojuht teab, kus on Kikabidze maja. Ja kes on Kikabidze? Eks ikka Mimino! Tshito brito… (Linnuke, linnuke, väikene linnuke…) Härra ise elab peamiselt Moskvas, kuid tema Tbilisi kodu on meie tänava otsas, kena võimas häärber. Kui maja ees on turvamehega must hiigelmasin, on Kikabidze Tbilisit väisamas.

      See ei jää viimaseks korraks, kui taksojuhid mind veenda püüavad, et niisugust tänavat polegi. Nii juhtub ikka ja jälle, et ma pean kojusaamiseks juhile kõvasti peale käima. Samas olen sõitnud ka noorukese taksojuhiga, kes tuntud restorani Puri Sahli (Leiva Maja) nime kuuldes täiesti osavõtmatuks jäi. Seega lisasin igaks juhuks, et sulphur-saunadest edasi. Kuna ka see ei paistnud tuttav ette tulevat, ütlesin, et hea küll, sõidame lihtsalt jõe äärde ja sealt saame, kuhu vaja. Aga ka jõgi polnud piisav orientiir. Nii et mis siin imestada.

      Taksod on siiani üle mõistuse odavad, kui võrrelda hindadega Eestis. Samas, kui võrrelda kütusehindu, siis tekib küll küsimus, kuidas niisugune teenus üldse ära saab tasuda. Kuid pakkumine on nii suur, et hinda kruvida ei ole võimalik. Seda ilmselt seni, kuni taksoturgu lõpuks reguleerima hakatakse. Niikaua on võimalik takso pähe sõita igasuguste kapsaautodega ning sõiduhind on kokkuleppel. Muidugi on mõistlik leppida hinnas kokku enne sõidu alustamist. On olemas ka tellitavad taksod, kuhu viimasel ajal on tekkinud isegi taksomeetrid, kuid need lülitatakse sisse alles kliendi soovil. „Ne daverjajete?” (Ei usalda?) küsib seepeale taksojuht.

      Aga ebastabiilse taksoturu teeb huvitavaks see, et nii kohtad tüüpe, keda ei suudaks muidu ettegi kujutada. Kui riigis on ärevad ajad, mida juhtub tihti, uurin vahel nende arvamust. Enamasti on see legendidel põhinev ning äärmuslik. Kuna kurvastavalt tihti on taksojuhiks endisel ajal kõrgel positsioonil olnud persoon, siis on kibestumus ning hea nõukogude aja järele ohkamine päris sagedane nähtus. Kuid tuleb ette ka väga mõistlikke ning huvitavaid arutlusi, mis teinekord mõnegi segase situatsiooni tuumani viivad.

      Loomulikult on enamik keskealisi taksojuhte teeninud Baltikumis sõjaväes ning kadunud nooruse ja lahkete tüdrukute igatsus kipitab neil rinnus siiani.

      Kõige pöörasem eesti-gruusia igavese sõpruse ilming on minu jaoks siiani juhus, kus me kolleegi abikaasaga (kaks naisterahvast) satume autoga ekslikult vähem kui kolmekümne kilomeetri kaugusele Tbilisist, uskumatult metsikusse steppi. Kaheteistkümnekilomeetrine teelõik võtab ei vähem ega rohkem kui poolteist tundi, sest tegelikult on mõistlikum sõita teepervel ukerdades. Meist kihutavad mööda hobustel kappavad karjused, kuid silmapiiril pole näha ühtki asustatud punkti.

      Lõpuks asfaldile jõudes oleme sunnitud teed küsima kahe vastassuunas hääletava vanema naisterahva käest. Kuna nad on nõus meid juhatama, siis võtame nad ühtlasi peale ja keerame otsa ringi, et esmalt naised Rustavi linna ära visata. Kuuldes, kust me pärit oleme, kostab tagumiselt pingilt selges eesti keeles: „Lähhme klupisse tandsima!” Selgub, et tegemist on armeenlannadest ema ja tütrega, ema aga käis lapsepõlves Abhaasia eesti külas puhkamas.

      LÄHME POODI

      Kuigi soojadel sügisõhtutel on nii mõnus väljas söömas käia – seda enam, et söögikohtade puudust siin linnas ei ole –, on vaja üht-teist ka koju osta. Üldiselt jääb mulje, et kõik kohad on toidupoode täis, lisaks veel puuviljamüüjad tänavatel.

      Kõik müüvad midagi. Poed on hästi ebaratsionaalselt organiseeritud, alatasa tuleb müüjalt juhatust küsida. Meie lähedal on pood, kus letitagune on käepärastest vahenditest ehitatud barjääriga poolitatud ja kaup nende vahel ainult müüjatele teadaoleva kokkuleppe alusel ära jagatud. Sealjuures on vähem nutikam müüja pandud kaalukauba letti ja kui küsid nelisada grammi juustu, lööb ta kaht kätt kokku ja ahastab: „Vai me, arvidsi!” (Heldekene, kust mina tean!). Et näita käega, kui suurt tükki vaja on, mis sa siin snoobitsed oma grammidega.

      Kuigi teinekord on tore, kui saad poest midagi võlgu võtta, kui ei juhtu sularaha käepärast olema, ei meeldi mulle see väikeste poodide võrk sugugi. Ma ei mõistnud varem ega mõista ka praegu, miks peaks tore olema poodi letikaupa läbi käia, žestikuleerides selgeks teha, mida ma soovin ja iga leti ääres maksmisega jännata. Sealjuures on valik olematu ning kaup kahtlast päritolu. Elektri kokkuhoiu mõttes lülitatakse ilmselt külmikud ööseks välja ja nii on väikesest poest ostetud jäätis reeglina mõned korrad üles sulanud ja siis jälle külmunud. Mõnusam oleks ju omaette ümisedes riiulite vahel tiirutada, kõik korraga korvi laduda ja saada tšekk, kust siiski ka hindu kontrollida võid. Meie tuleku ajal oli Tbilisis ainult üks meie mõistes supermarket, mis asus kaugel linnaservas. Nüüd on üks selle suurepärase kulinaarialetiga haru meie kanti kolinud ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ilmselt viib see hulga väikseid poode hingusele, millest on küll kahju, aga mina rõõmustan võimaluse üle rahulikult valida ja kaardiga maksta.

      Meie kandi kingseppade võrgustik mulle aga meeldib. Kohe meie tänava nurga peal, Kikabidze maja vastas ning Rootsi saatkonna müüri taga, suure kahara tkemali-puu all on koha leidnud väike plekist putka, mille uks on hommikuti kutsuvalt paokil. Putka ees vestavad mõnusasti juttu illegaalse kingsepaäri omanik kreeklane Sandro ja tema sõber Mamuka, miniatuurne suure uhke valge soge ja peene tolmumantliga kõrges eas härra. Sandro on ise ka ligi kaheksakümneaastane ja kui ma esimest korda oma kingad putitada viin, värisevad tal pea ja käed nii hoogsasti, et ma mõtlen imestades, kas tõesti on mu kingad nii hullus seisus. Tervisehäirest hoolimata on Sandro väga vitaalne härra, kes kutsub mind alati istuma enese kõrvale pingile, mis on spetsiaalselt minu jaoks värske

Скачать книгу