LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõva nikerdamine on see tööle minek igal hommikul. Aga kui ristmikud ületatud, tuleb juba suhteliselt rahulik pargiala, kus pingid on varahommikust saadik üksteisesse sulandunud paarikestest hõivatud. Kui ma õhtul sama teed pidi koju lähen, on nad minu meelest ikka veel seal. Veel leiab siit lapsi, koeri – nii metsikuid kui rihmastatuid – ja turvamehi, kes kuskil pundis juttu mõmistavad ja sihvkakoorte kaugele sülitamise võistlust peavad. Kui eriti vara parki satud, on pingid paarikeste asemel hõivatud põõnavate turvameestega.

      Pargi võsastunumas osas käib oma kolme lehma ja paari kitse söötmas üks karjane, kes ise delikaatselt varju hoidub, kuid tema rustikaalse kepile nõjatuva kogu näen ma läbi oksarägu siiski ära.

      Pargis on veidratest moodsatest skulptuuridest tekitatud mänguväljakud ning palliplatsid. Selleks, et Saburtalosse jõuda, tuleb ületada siniseks võõbatud sild, milleni viiv tee lõpeb nii poolsada meetrit enne silda, edasi kikerdad jämeda veemagistraaltoru peal. Aga ma pole siin ainus. Seda teevad kõik, kaasa arvatud vanaprouad ja – härrad, üksteisele sealjuures viisakalt teed andes.

      Olen väga rahul oma leiuga ning tööle minekud ja sealt tulekud on mõnusad vahepausid muidu suhteliselt pingelistes päevades. Aastaaegade vaheldumine on siin selgelt tajutav, kevad möödub tohutute konnakontsertide ja sügis jalge all krõbisevate kuldsete puulehtede saatel.

      Kuna mõlematpidi, nii tulles kui minnes, lõpeb retk mäest üles rühkimisega (kõrguste vahe on nii kolmsada meetrit, peaaegu nagu Munamägi), siis kuumadel suvepäevadel vajan enne tööle asumist hingamise taastumiseks väikest puhkepausi. Juba kõigi tulevaste lugematute hadzhapuri’de (see on suur juustuga täidetud kuum sai imeruli või pealt juustuga kaetud megruli, rääkimata veel adžaaria hadzhapuri’st, aga sellest juba Batumipeatükis) nimel ei ole mul võimalust neist retkedest loobuda.

      Kuid Tbilisi liikluskultuur on asi, millega ma ei harjugi, ning see on asi, mis siin maal minus kõige negatiivsema tunde tekitab – on päevi, kus ma nimetaksin seda lausa vihkamiseks.

      Siin näeb kallima ja suurema auto eesõigust, jalakäijate täielikku ignoreerimist ning lauslollusi. Need vähesed kõnniteed, kuhu kõrvuti rohkem kui üks inimene mahub, on kõik tihkelt täis pargitud. Kui mina veel kuidagi läbi nühin, enamasti küll lihtsalt sõiduteel kõndides, siis noored emad oma lapsevankritega on püsti hädas.

      Minu Norra sõbrad, kellega me vahetevahel linnast välja sõidame, ei suuda samuti taolist ignorantsust mõista. Kui näeme kuskil külavaheteel naisi laste ja vankritega, siis hüüavad norralased juhile: „Anna nüüd gaasi ja vajuta signaali, muidu nad saavad aru, et me välismaalased oleme!” Nimelt armastatakse siin kõndijatele signaaliga märku anda, et auto on tulemas, sest ausalt öeldes teevad ka jalakäijad täitsa hulle tükke. Keset mitmerealisi ja erisuunalisi avenüüsid, mille alt tegelikult lähevad ka jalakäijate tunnelid, ukerdavad ikkagi vanatädid ja naised lastega süles või käekõrval, ise samal ajal autojuhtidele rusikat vibutades. Seda on isegi kõrvalt jube vaadata.

      Tänaval liiklevad autod on kõik silmnähtavate mõlkidega ning lauskokkupõrkeid näen ma nädalas mitmeid. Siin kehtib selline reegel, et polegi reegleid, aga kuna kõik on sellest teadlikud, juhtub raskeid liiklusõnnetusi harvem, kui üldiselt eeldada võiks.

      Kui Samuel ühel tõesti kaunil vaiksel suvisel laupäevahommikul vöötrajal praktiliselt alla aetakse, tõuseb mu jalg, enne kui ma black-out’ist välja saan, ja jätab vinge parempöörde sooritaja autouksele mõlgi. Asi oleks ilmselt kurjalt lõppenud, sest auto peetakse pidurite kriginal kinni ja rooli tagant hüppab välja hirmus suure musta habeme (üldiselt grusiinid enam habemeid ja vuntse ei kasvata) ja välkuvate silmadega kuri hiiglane, aga jälle kord päästavad meid Samueli verd tarretama panev välimus ja võimas hääl.

      Üks hirmsamaid sõite oli minu jaoks meie esimeselt pimeda peale jäänud väljasõidult linna tagasi pöördumine. Peamagistraalid on Gruusias heas korras, kuid kitsad ning tihtipeale mäestike tõttu väga kurvilised. Olenevalt piirkonnast on maantee täis uitavaid lehmi, sigu, lambaid ja kitsi, koertest rääkimata. Viimased ei liiguta täiesti suvaliselt keset teed lamades kõrvugi, kui sa neist ümbersõitu teed. Teinekord ei saagi kindel olla, ega loom juba hinge heitnud ole.

      Kuid pimedas sõidetakse niisama pööraselt edasi nagu päise päeva ajal, kaherealisest magistraalist saab kiirelt ühesuunaline maantee, kus vähemalt kaks autot korraga möödasõitu sooritavad ning ega nad sealjuures ennast väga lähi- või kaugtulede vahetamisega vaeva. Meie poisid, kes pole ka kehvade juhtide killast, omandavad (kuigi enam-vähem reegleid järgides) kiirelt kohalike hasartse sõidustiili ja nii ma sel esimesel kojusõidul endale lubangi, et mina enam väljasõite kaasa tegema ei hakka. Lõpetan oma elu esimesed mägedesse sõidud täiesti kaamena ja lihtsalt vaarun autost välja. Aga inimene harjub õnneks tõesti kõigega.

      Modi-meestest ei saa ka vaikida. Jutt käib haledatest vöödilisi puupulki viibutavatest vennikestest, kes juhivad autojuhtide tähelepanu vabadele parkimiskohtadele. Lahkudes ulatab autojuht aknast modi-mehele mõned tetri’d5. Kuna neid mehi parkimiskoha otsimise ajal tavaliselt näha ei ole, aga lahkumishetkel on nad varmalt käsi raha järele sirutamas, siis keegi neid eriti ei armasta. Tundub, et nad on lihtsalt lähedastes majades elavad parasjagu kodus viibivad kodanikud, kes hoiavad hoolega autodel silma peal ja kui keegi on lahkumas, haaravad esikus konksu küljes rippuva triibulise saua, hüppavad toast välja ja hüüavad vehkides: modi, modi (tule, tule). On tegu, et neile mitte otsa sõita.

      Kogu selle ohtliku kaose juures solvad sa taksojuhti aga sügavalt, kui püüad turvarihma kinni pusida, kuigi rihmapessa on paberisodi topitud (et turvasüsteem ei piiksuks).

      „Obizajesh shto li, tshirime?” (Kipud solvama või, kullake?)

      Tshirime tähendus tõlkes on umbes midagi taolist nagu: et kõik halb sinu pealt minu peale pöörduks! Kas pole kena?

      LINN

      Imelised, kuid kohutavalt lagunenud juugendmajad. Kas Tbilisi sai alguse väävlivee allikast? Enamik keskealisi taksojuhte on olnud sõjaväes Baltikumis.

      Tbilisi linna ei ole võimalik üheselt kirjeldada, kuna tegemist on niivõrd kaootilise kooslusega. Viimase viie-kuue aastaga olevat vähemalt vanalinn ja kesklinn teinud läbi tohutu muutuse. Kuna 1990. aastate sõja ajal sai kannatada just Rustaveli avenüü, linna paraadtänav, siis seisid siin veel hiljuti pommitabamusest põlenud majad. Nüüdseks on kõik taastatud, uhked fassaadid üles löödud ja välismaalt palgatud valguskunstnike poolt pimedusetundideks kaunilt valgustatud.

      Ulatuslik vanalinn ise on oma maavärinatest viltu vajunud ning praguliste seintega niivõrd dramaatiline, et hulgun seal tunde ja tunde, kuni lõpuks saan enam-vähem pihta sellele tänavarägastikule, mis su tihtipeale lihtsalt kellegi hoovi viib. Teinekord seevastu leiad mõne imekitsa vahekäigu või trepikese, mis su järgmisele tänavale suunab. Kõik vanalinna – Sololaki – munakividega sillutatud tänavad viivad mingil moel ülespoole ning ikka ja jälle avaneb vaade all jõekäärus lebavale linnale.

      Eriti meeldivad mulle juugendmajad, mida siin hulgaliselt leidub. Mõnes olen ka sees käinud ja näinud imelisi itaalia kahhelkiviga kaetud trepikodasid ning värvilisest klaasist katuseaknaid. Kahjuks on see hääbuv ilu juba üsna lootusetus seisus.

      Vanalinnas käib vilgas elu, hoovid on täis kuivavat pesu, lapsi ja kassipoegi. Akendest kostab aeg-ajalt kodusõjaga sarnanevat lärmi, kuid tegelikult ei pruugi see nii olla, inimesed suhtlevad lihtsalt üle hoovide, rõdult rõdule. Tuleb tunnistada, et tegelikult ei saa imestamata jätta, kuidas neis majades veel elada saab. Tundub, et neid viltu vajunud seinu ja rõdusid ei ole enam võimalik taastada. Enamasti püüan nende kaunite rõdude ja palkonite alt mitte läbi minna, sest minu meelest pudenevad need kohe küljest.

      Räägitakse, et vanalinna elanikke, kes on enamasti väga vaesed, on mitmed kinnisvaraarendajad välja osta püüdnud, kuid siiani pole see praktiliselt mitte kuskil õnnestunud. Taastatud maju võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja ka nende puhul tundub, et töö ei ole õnnestunud. Mäletan, kuidas ma üritasin hakkajale Natiale selgeks teha, et

Скачать книгу