Minu Gruusia - Dagmar Raudam

Скачать книгу

hunnikusse kukub (sest Samueli iseärasuseks on see, et tal on küll võimas kere nagu lõvil, aga pea on veelgi võimsam ja raskem). Siis tormab Samuel uut tuttavat tervitama ja jumal tänatud, et väärikas iga ei luba tal enam kallistamiseks üles hüpata, et tervituseks üks kiire näolimps üle anda.

      Aga Irma, nii on ootaja nimi, on vapper ja tegelikult saavadki neist Samueliga suured sõbrad. Kuid sel hommikutunnil ei suuda Irma siiski hästi uskuda, et see ongi loom, kes tema majja järgmiseks kolmeks aastaks elama tuleb. Asi on selles, et temani jõudnud info järgi pidanuks saabuma üks SUUR kass ja VÄIKE koerake.

      Astume kõik koos väravast sisse ning suundume imelikku, vähemalt kahekümne viie meetri pikkusesse tunnelisse, mida mõlemalt poolt ääristab kõrge võrkaed ja kus jalge all krõmpsuvad teokarbid. Vahetevahel libastun nälkja ja (või) küpsenud puuviljade peal ning korra riivab mind vist konn. Kuna valgustus puudub, siis olen isegi pisut hirmul ja väga tänulik oma tulevasele heale kolleegile Peetrile (kellest edaspidi kujuneb ka hea sõber), kes on mulle appi tulnud. Ja kes ei karda keda kuraditki, rääkimata Samuelist, ennast unerohust segi kamminud Sassast või pimedast tunnelist Gruusia öös.

      Korter on hämar, sest igas uhkes laes rippuvas lühtris põleb vaid üks neljakümnevatine pirn. Tänan abistajaid, vabandan ette ja taha ning jään ekslema võõrastes hämarates ruumides, imelikult pulkjalgse kõnnaku ja pealuust välja tungivate silmadega kass ning elevil koer sabas sörkimas. Minu meelest oli juttu maksimaalselt kolmest toast, siin tundub aga uksi, ruume ja voodeid rohkem olevat. Äkki elab korteris veel keegi? Kuidas ma kogu aeg vannituppa satun, kuigi lähenen iga kord hoopis isesugusest suunast?

      Jään esimesse tuppa seisma ja tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud kõrvulukustav tsikaadide saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Ja ma näen päikesetõusust leekivat silmapiiri.

      Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes?

      Äkki rebestavad hommikuhahetust kõrvulukustav korin, plumpsumine ning täristamine. Tardume kõik kolmekesi paigale ja ma hiilin heli suunas, loomad tihedalt kannul. Peatun nõutult tualeti ees ega tea, kas peaksin põgenema, enne kui kogu see lärtsuv kompleks mulle näkku paisatakse. Kuid tundub, et kraanid, veepaak ja torurägastik seinal rahunevad. Selle heli peale ärkan järgmised kaks aastat igal hommikul nõksa pärast kella kuut, enne kui taipan, et kui majja tulev kraan õhtul kinni keerata, siis ei kõla see korinate kaskaad nii häirivalt. Õnneks ärkab alumise korruse rahvas minust tunduvalt hiljem, nii et siiani pole sellest kraanikeeramisest ka pahandust tulnud.

      Asi on nimelt selles, et Tbilisi teatud linnajagudes ja trassidel keeratakse vesi alates ühest päeval kuni kuueni õhtul lihtsalt kinni (vahel ka kauemaks ja vahetevahel seda ei tehtagi, mis näitab, et kraani keerab inimkäeke, mida juhib muutlik meel) ja vastavalt ka igal ööl kella ühest kuueni hommikul. Suuremal osal majadest on varupaagid, kuhu kogutakse varuvesi, mida saab kasutada ülalpool mainitud kellaaegadel. Kui tahad kasutada rohkem vett, kui paagis hoiul, oled juba sunnitud järgmist raksu ootama.

      Aga on ka suuri linnaosi kuni üheksakorruseliste majadega, kus ei ole mingeid paake – inimesed on sellise veekorraldusega lihtsalt harjunud.

      Peenemates majades toimub ümberlülitus automaatselt, kuid meie maja nende hulka ei kuulu. See tähendab, et kui soovid kasutada paagivett, tuleb keerata kahte kraani, mis asuvad eri ruumides ja millest ühte pead keerama alla ja teist pöörama paremale ja pärast vastupidi. See kõlab lihtsalt, aga millegipärast kasutasin esimestel päevadel kogu aeg mingit vale kombinatsiooni ja seda veejama ei taha kohe meelde tuletadagi. Kord lasin ma varupaagi tühjaks, kord keerasin naabrite vee kinni ja kord tekitasin ohtliku olukorra surve tõttu, kuna on üks kombinatsioon, mida mingil juhul kasutada ei tohi.

      Vesi on enamikule Gruusia elanikest praktiliselt tasuta ning seda ei kasutata sugugi ökonoomselt. Meie linnajaos on peaaegu kõigil majadel viinamarjalehtlad või lausa miniistandused, mida tuleb suve jooksul ohtralt kasta. Kastetakse lihtsal meetodil: veetoru suunatakse vastava viinamarjaväädi juurde ning nii see vesi vuliseb lõbusasti ööd ja päevad. Samal meetodil pestakse ka pesu, vaipu ja autosid. Vesi, mis üle kausi ääre jookseb, suunatakse õuesillutisse konstrueeritud rennikest pidi üldkasutatavale tänavale ja sealt jookseb see mitmeid kvartaleid allamäge edasi, kuni suubub esimesse suuremasse kanalisatsiooniauku. Meie esimesel talvel maksis see meetod karmilt kätte. Aga sellest edaspidi.

      Saatkond kui ametiasutus maksab vee eest näidiku ja asutustele määratud tariifi järgi ning vee hind ei tundu siin odavam olevat kui Eestis. Kui taolist tariifi kohaldataks tavalisele Tbilisi linnakodanikule, siis muutuks Vake linnajao pilt kardetavasti kõvasti. Ja küllap see varsti juhtub, sest Tbilisi Vee olla ära ostnud Rootsi firma ja rootslastele jääb viinamarjade niisutamine vist veidike kaugeks mõisteks, vaevalt nad sellepärast hinnaalandust tegema hakkavad.

      Kuna konteiner kogu saatkonna uustulnukate maise varaga on alles teel ja väidetavalt peatselt kohale jõudmas, on mul kaasas väga vähe asju. Loodan südamest, et korteris on olemas vähemalt tekid, padjad ja käterätid. Tekke ma küll ei leia, aga magamistoas on voodile laotatud suur valge froteest saunalina. Selle linaga ma magangi oktoobri alguseni välja. Seda mitte ainult põhjusel, et meie konteiner saabub alles poolteist kuud hiljem, vaid ka palavuse tõttu. Tuleb tunnistada, et froteelina on suurepärane suvetekk.

      ESIMENE HOMMIK

      Esimesed jalutuskäigud. Maod, metsikud koerad ja hullumeelne liiklus.

      Niisiis. Vaatepilt, mis avaneb minu tulevase magamistoa aknast 27. augusti varahommikul, lööb tummaks.

      Ma ei tea veel, et Tbilisi ongi selline linn, kus vaadet mägedele saavad endale lubada paljud elanikud. Linna keskne osa kulgeb üsna pikalt mööda Thkveri jõe kaldaid. Jõgi ise on suhteliselt kitsasse orgu surutud ja jõeoru kaldad tõusevad järsult mäkke. Minu kodu asetseb täpselt saatkonna vastas oleval mäeküljel.

      Esimene jalutuskäik Samueliga eriti õnnestunuks ei osutu. Iseendale otsa kukkumise trikk veel kord sooritatud – sellest õppust võetud, et edaspidi tuleb asju ajada, tagumine pool alla suunatud – otsustame võtta suuna kaljuseina poole, mis tänava lõpetab. Loodan, et sealt saab ehk üles mäe peale. Kaljuseina all avastan mitu varemetes krunti, kus puud endistes aedades müstilisi vilju kannavad – siin on tkemali’d, hurmaad, viigimarjad, mandlipuud, granaatõunapuud ning muidugi õunad, pirnid ja nende veidrad ristsugutised. Leian ka toreda puu, mille okstel ripuvad suured rohelised ogalised pallid. Kui ühe neist lahti kougin, leian seest kreeka pähkli!

      Teisel aastal saan teada, et ka meie aias on kreeka pähkli puu, aga tema viljad kukuvad otse Bonni puuri, kes hoolega puu all valvab, iga pudeneva pähkli juba õhust kinni püüab ja endale sisse ragistab. Bonni on ei tea kust ilmunud koerake, kes majaperemehe haual kutsikana istumas käis ja nüüd meie maja tagahoovis talle võrkaiaga eraldatud territooriumil elab. Bonni tervitab mind tavaliselt kahel käpal seistes ja saba liputades.

      Meie väikesest hoovist võib leida veel loorberipuu, viigipuu (kasvab tohutu kiirusega), virsiku (virsikuõied on imeilusad), pähklipõõsa, õunapuu ja muidugi viinamarjad. Ühel ilusal septembrihommikul sõbranna Reginale Eestisse sünnipäevaõnnitlusi telefoneerides komistan otsa kilpkonnale, kelle nimetan (kui olen selleks sõbrannalt nõusoleku saanud) samuti Reginaks. Talveks kaevab Regina ennast murukamara alla. Aga kas laiskusest või ratsionaalse mõtlemise tulemusena ei viitsi ta tagumiste jalgade jagu enam sisse kaevata ja nii need tolknevadki seal päikselistel talvepäevadel niisama õhus. Samueli lähenemisel tõmbuvad need siiski kilbi alla.

      Läbin varemetetsooni. Esimesel korral tekitab see kõhedust, sest kes teab, ehk on siin siiski kellegi kodu ning talle ei meeldi hommikuti ringi luusivad koeraomanikud. Edasi jõuan prügitsooni. Siin leiab nii aastaid roostetanud kui ka värskemat prügi, aga ma rühin siiski mööda mäekülge edasi, sest vähem kui saja meetri kõrgusel paistab ilus männimetsaviirg, mis mööda järsku mäekülge aina kõrgemale ronib. Vaev tasub ära, sest siit avaneb all orus olevale linnale võrratu vaade ja Samuel saab vabalt ringi nuuskida. Kahjuks küll mitte kaua, sest meid on avastanud metsikute koerte punt, kes klähvides ülalt alla tormab. Tormame siis meiegi läbi prügi ja varemetetsooni kodutänavale tagasi ning sealt üle keha värisedes tagasi tuppa.

Скачать книгу