LITMIR.BIZ

      Tahaksin paari sõnaga valgustada ka selle raamatukese kirjutamiseni jõudmise lugu.

      Lühikest sünnipäevapuhkust Eestis veetes vedelesin ühel septembrikuisel unisel hommikul Hiiumaal punapea Kadri elutoas kamina ees ja kurtsin oma kurba saatust: kuidas keegi ei taha kirjastada minu tõlkekatsetust itaalia noortekirjandusest, millest võiks kasvada tore suuremahuline sari eelpuberteetikutele. Põhjenduseks ennustatav müügiprobleem, kuna antud grupp ju enam raamatuid ei lugevat. Eks ta nii on jah. Kui ei ole midagi lugeda, siis ei loeta, ja midagi ei ole lugeda, sest keegi ju ei loe.

      Mõnusalt sohval vedelev Kadri arvas, et võiksin proovida kirjastusega Petrone Print – et nemad on sellised ärksad ja noored ja tarmukad. Ta sundis mind KOHE helistama ja Epp võttis kohe ka reipalt toru, nii otseses kui kaudses mõttes. Sinna juurde mainis ta võimalust katsetada „Minu Gruusia” kirjutamist.

      Mõned päevad hiljem avaldas Epp kahetsust, et ta ei ole pärast oma jõuvarude realistlikku hindamist praegu siiski valmis minu tõlkesarjaga tegelema. Aga ehk katsetaksin ma sellegipoolest „Minu Gruusiaga”? Jah – muudkui võta kätte ja kirjuta! Imelikud on nad seal Petrone kirjastuses… Tbilisisse naastes2 hakkasin aga tagasi kerima armsaid sündmusi, lõhnu ja inimesi. Kes ja mis oleks jäädvustamist väärt? Tõepoolest, äkki tundus mullegi, et paari aastaga on ohtrasti kogunenud kõike seda, mis võiks isegi võhivõõrast huvitada.

      Lugejale võivad huvi pakkuda näiteks meie esinduse tööd ja tegemised sellel kaugel sõbralikul „naabermaal”. Diplomaatilise korpuse „glamuurne” elu ja oluliste ühiskonnategelaste visiidid ning poliitilised telgitagused. Mikrokosmose, mida saatkond ju on, rõõmud ja intriigid, pidupäevad ja kaotused. Kodust eemal viibivate inimeste tõmbumised ja tõukumised, mis siin teravdatult kogu oma dramaatilises ilus elumustrisse värve loobivad.

      Võiksin kirjutada romantilistest õhtutest sametise taeva all ja eelseisva paratamatu lahkumise valust tuikavast südamest ning ülespiitsutatud tunnetemöllust.

      Seda kõike armas lugeja siit raamatust siiski ei leia. Las neist asjust kirjutab keegi teine, minu südameasjad jäägu aga minu hinge hämarasse sooja sopikesse, kus ma neile vahel pai teen.

      Minu Gruusia sisaldab aga palju muud ja mitte sugugi vähem huvitavat – inimesi, päikest ja mägesid, rõõmu ja kurbust, veini ja issanda loomakesi.

      Kõik on siin nii nagu ikka, aga siiski teisiti.

      Vaatepilt, mis minu tulevase magamistoa aknast 27. augusti varahommikul avaneb, lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik taamal sinetavate mägede taustal olid jäänud korterit tutvustavas meilis mainimata.

      Sügav kahtlus, mis pärast kurnavat lendu paanikaks oli kasvanud, leebub ja kasvab üle rõõmsaks erutuseks, mis enne talve õieti ei vaibugi.

      EELLUGU

      Selgub, et Tbilisis polegi niisama lihtne sobivat korterit leida ning et naised ei käi Gruusias üksi kõrtsis söömas.

      Pärast arusaamist, et ministeerium on tõepoolest mu lähetuse Gruusiasse kinnitanud, olin elanud üles-alla lainetavas meeleolus õige mitmeid kuid. Rõõm uuest kogemusest kusagil, kus on kogu aeg soe (nii ma ekslikult arvasin), vaheldus kahtlustega. Ja neid oli oi kui palju.

      Esiteks oli Gruusia paraku maa, kus ma polnud kunagi varem käinud. Olid vaid ähmased mälestused Armeeniareisist sügaval nõukogude ajal, mis kujutasid endast peamiselt pildikesi veidrast sudust, mille alla Jerevan oli mattunud, kuumast lavašist, mida tee ääres müüdi, ning kargest õhust mägedes. Seega puudus isegi ettekujutus, millega mõtteis mängida. Tuleb tunnistada, et fotod ja kirjeldused, mida Gruusia kohta internetist leidsin, ei olnud hiljem kogetuga põrmugi vastavuses.

      Teiseks töö, mille varasem kogemus mul puudus, ning teadmine, et olengi esimene, kes neid ülesandeid seal maal meie esinduses täitma asub. Seega pole võimalust ka nõu küsida.

      Kolmas ja peamine – tütar, kes elas küll selleks ajaks enamasti teisel pool maakera, kuid kelle koduskäimised olid mu elu peasündmusteks. Nüüd tuleb ta küll koju, aga mind ju seal pole. Kas me suudame oma elu nii korraldada, et koduskäimised ühte langevad?

      Ja sõbrad? Kas me oleme sõbrad ka kauge maa tagant ja kui üksi üks inimene võõral maal ennast tunda võib? Tegelikult ajas asja segaseks veel teadmatus sellest, millest ma võiksin üleüldse puudust tundma hakata. Hingepõhjaski poleks arvanud, et Säästumarketist ja Coca-Cola Plazast.

      Asja ei teinud sugugi paremaks minu kevadine eelvisiit Tbilisisse – seda väga mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu.

      Romantiliselt meelestatuna valisin esimese reisi ajaks oma tulevasele ajutisele kodumaale aprilli lõpu, olles kindel, et mind ootavad ees õitemeres kevad ja soe päike. Ebaõnnena võtsin juba Eestist kaasa viiruse, mis lennureisi ajal endast märku andes tekitas tunde, justkui kestaks lend vähemalt niisama kaua kui New Yorki.

      Tbilisi lennujaama elavaimad ajad langevad öötundidele, kell neli varahommikul kohale jõudes sattusin masside liikumise kõrghetke.

      Piirivalvur uuris hoolega mu passi, kuid Eesti kodanikul pole Gruusiasse sissesõiduks viisat vaja ja seda jäi ta pisut umbusklikult pärast mitmeid järelepärimisi ka uskuma.

      Minu probleem on see, et mu välimus ei vasta grusiini tavapärasele kujutlusele „Baltikumi tüdrukust”. Pigem arvavad nad, et kaasmaalane püüab neid lollitada. Sattusin autojuhti oodates kogu aeg meeste tähelepanu orbiiti, nad lähenesid midagi pobisedes ja mulle külge tonksates, aga kuna takso kõlab igas keeles peaaegu ühtviisi, siis oli mul selge, millega tegu. Taksojuhid nägid välja eranditult väga sünged ja kandsid musta nahktagi. Kuid… ei vuntse ega pannkoogikujulisi sonisid, nagu Nõukogude Liidu aegsetest filmidest meelde on jäänud – ajad on muutunud.

      Sumeda kevadõhu asemel võtsid mind vastu jäine vihm ja kohutav tuul. Selliseks ilm kõigi kolme järgneva päeva jooksul paraku ka jäi. Ühesõnaga, olin saabudes puruhaige, hotellituba oli jääkülm ja kuuma teed ei oldud mulle vastuvõtust valmis pakkuma, kuna „baar on juba kinni”.

      Hommikusöögil sain pidulikult sätendava laudlinaga kaetud laua taga nii teed kui lahustuvat kohvi (peaasi, et kuum jook!) ning vorsti- ja juustulõike. Taustaks kõlas venekeelne raadiojaam. Tundsin ennast viieteistkümne aasta tagusesse postsovjetlikku aega tagasi sattununa. Asja ei teinud paremaks ka üleni mistraga kaetud söögisaal ning kuri tädi, kes tahtis kogu aeg koristada. Ja kes ei lubanud kuuma teed numbrituppa viia. Otsustasin,

Скачать книгу