LITMIR.BIZ

Скачать книгу

või mõtlema, et majandus on ka justkui elus asi – nagu inimese keha, mis küll palju rooja ladustab, kuid üleliigse siiski välja heidab.

      18/

      Huvitav, miks ma siin olen, mõtlen rongis. Seisame üsna lähestikku, sõidame Manhattani ülaossa, Harlemisse, kus pidi Kirtani sõnul olema vaimustav kirik-muuseum nimega The Cloisters.

      Meie kokkusaamine oli viperusterohke – tema ootas mind ühel pool Keskparki, mina teisel pool – kui kumbki mõistis, et ootame teineteist vales kohas, vahetasime positsioone ning olime taas teine teises kohas. „Miks sa Eestist ära tulid?“ küsib Kirtan rongis, ta on teatrinäitleja ning mina olen nende trupi praktikant. Mul on küll üks vastus, mida kasutan säherdustes olukordades, kuid ma ei tea, kas see vastab enam tõele või on see eales tõele vastanud – on ehk ainult poos, olgugi et poos ei tohiks nõnda palju valu valmistada. „Seal on nii, et kõik on omavahel maganud, kes pole maganud – on armastanud, ja mõned (paljud tegelikult) on nii maganud kui armastanud ning mina ei suuda selles ühisnussimises osaleda.“ – „Siin on sama,“ ütleb Kirtan, ning mõistan korraga, miks me siin koos oleme, ning millele ma ise olen hakanud lähemale liikuma – vahemaa me vahel hakkab vähenema, vaatan teda juba üsna hoolega, ta palgeid, nahka – pole kahtlustki, et tema ihu kumab sama kutsuvalt kui T-l – sama piinavalt? – otsin veel ta kahtlemata kauneis, kuid võõrastes silmades T-d – ei leia – vaatan ta nahka ning tõmbun eemale. The Cloisters laotub üüratule maalahmakale. Vihma hakkab sadama, Kirtan avab varju, lähen tema varju alla, kõnnime asünkroonselt – väga ebamugav, kuid ma ei tee mitte midagi selleks, et sammu ühtlustada. Ebamugavus kasvab. Peaksin ehk midagi tegema, millestki märku andma? Ega ma ei teagi, kas ja mida ta ootab, või üritab ebamugavustundega omasoodu hakkama saada. Sisemine rahulolu hoiab mind tegutsemast – tunnen rõõmu sellest, et julgen talle mitte meeldida, et julgen teha mitte midagi selleks, et talle meeldima hakata.

      Pärast, linnas, lähme sööma, tekib väga tugev soov üks drink tellida – Kirtan teeb seda – ning nüüd mõistan, miks ma tahan juua, ning miks juhtub see eriti just meesterahvaste seltskonnas – nii kuradima raske on jääda iseendaks, kui suur osa minus nõuab seda, et pean meeldima. Ma ei tee seda. Lahkun kaotajana, aga võitjana.

      19/

      Tere!

      Võtsin eile poistest vaba päeva, jalutasin East Village‘is, soe suvetuul mängis pluusihõlmadega, tundsin end nii cool‘ina – valged juuksed, päikeseprillid, käed teksataskus, saapad, pikk samm.

      Trepil istudes nägin ühte meest mööda jalutamas – seljas oli tal suvine helepruun pintsak (kantud), teisest mastist helepruunid püksid (luitunud) ja Chuck Taylors’id (need sinised tennised, mida minagi kandnud olen). Juuksed olid tal õlgadeni, kergelt lokkis, vanust võis tal olla ca 50. Hoolimata kirjeldusest oli temas palju elegantsi ja sellise mehe kergust, kel on aega ringi lontsida. Tal ei pruugi küll olla alati kohviraha, kuid sigarette on tal kogu aeg. Ta vaatas mulle otsa, kui minust mööda läks ja silmad olid tal ilusad. Ma tahaks selle mehe nahas olla, võib-olla olengi omal moel, ja loodan, et see ülestunnistus sind ei ehmata. Õhtul läksin koju ja õues on nii soe, et aknad on kõik lahti juba, õuest tuleb hiina laste mänguhääli (samad, mis eesti omadel), akna taga õitseb suur pirnipuu ja mingi teine puu ka – lumivalgete õitega. Hakkasin süüa tegema. Just sel hetkel mõtlesin, et tahaks seda kõike jagada, ja mitte kellegi ähmasega, vaid Sinu piirjooni näen ning tunnetan. Samas mõistan, et mu rahu ja idüll on väga habras veel. Nagu üleeilne intsident poistega ka näitas. Teisalt olen jällegi mitme proovilepanekuga hästi hakkama saanud. Indreku peatumisega minu pool olen juba kahel korral toime tulnud, Pääsukesega jagasime kenasti pinda koos, nüüd on toanaabri pariislannast ema külas, nädal aega – nii mõnus oli eile õhtul, kui kaks prantsuse naist köögis vaikselt vadistasid, veini jõid ja nii elevile läksid, kui suutsin nendega mõned sõnad nende omas keeles vahetada – hüppasid püsti, hakkasid kallistama, musitama. Kõige sellega olen hästi hakkama saanud. Kuigi uinuda on keerulisem, kui päris uus energia korteris … Hommikul tööle jalutades oli keeruline suvest mitte rõõmu tunda. Mõtle, kas pole mõnus – mina ja New York, ei mingeid muid kohustusi kui tõlketööd, programm, raamat. Kõik kattuvad ka kuidagi … Elan nii head elu, kui praegu oskan ning see võib hullumeelselt kõlada, kuid ma juba ootan seda suve iseendaga. Peale Sinu on ju ilmas veel vaid üks teine inimene, kelle seltsis mul igav ei hakka, ja see olen ma ise. Mina ja New York ja suvi. Nii hea on olla ilma nõudmiste hunnikuta. Täna lugesin ühest kirjanikust, kes end möödunud aastal maha lasi ning loo autor mainis, et valdav osa täiskasvanud inimesi laseb end tulirelvaga enesetappu sooritades pähe. They shoot the terrible master. Mina aga olen hakanud palvetama. Teen seda päris sageli, aga alati siis, kui halvad mõtted tulevad, need, mis tahavad mind elust välja taguda. Palved aitavad mõtteid joones hoida. Pöördun ju palvetades otse puhtuse ning jõu poole – endast kõrgemale – kosutuse asupaika. Ainult palvetamine muidugi ei aita – psüühikat peab ka korras hoidma. Oled sa mõlenud, et usk on tegusõna? Teiste eest ma veel väga tihti palvetada ei suuda. Rongijaams oli ükspäev mees, kes pidas tulist vestlust iseendaga. Ta vaatas mulle otsa, kui mööda läksin, aga pidas vestlust edasi. Ma ei mõelnud midagi. New Yorgis on iga inimene võitja. Rongis istus ta mu lähedale ja rääkis aknast välja vaadates omaette. Uinusin. Ehmatasin selle peale üles, et ta käratas ühe musta mehe peale, kes ei suutnud olla tema poole vaatamata. Käratas inetute sõnadega. Vaatasin kõneleja poole – tal olid sinu moodi silmad. Kui pea ära pöörasin, ütles ta: „See on skisofreenia, muud ei midagi …“ kohmetult ja vabandavalt. Oh Jumal, kui hästi ma temast aru saan. Nii oleks tahtnud öelda, et ma mõistan ega pea teda lollakaks, kuid küllap tegin seda ka oma käitumisega. Ma ei hakanud tegelikult üldse armastuskirja kirjutama. Mul on lihtsalt nii hea, et sellal, kui kõik hädaldavad, et pole armastust ja pole seda ja teist, on mul õrnus – Sinu vastu, mis sest, et oled kaugel – ja kainus. Need on kõige tähtsamad. Olen tahtnud Sulle öelda, et kui Sa peaksid leidma, et siiatulek teeb Sulle head, siis anna teada, küll me midagi välja mõtleme. Ja seda tahtsin ka öelda, et kui tuled, tule sõbrana! Neid armuasju jõuab edaspidigi ajada. Mina recovery’s, seks ja ained aastaks keelatud, Sinul omad, mitte vähem pealetükkivad jamad – mis armastajad me oleme! Filmides on nähtud küll ja küll, mis sellistest saab. Meid ootab parem saatus, koos või eraldi, pole oluline, tähtis on see, et mis meid ootab, on väga hea … Puhas süda teenib ainult ühte Jumalat. Viisin poisid teatrisse ja seal öeldi nii: In the midst of hopeless catastrophies, love has built pretty harbors.

      A.

      20/

      „Don’t die with the music within you,” ütles mulle üks vanaldane daam – hüpnoterapeut. „Ära sure enne ära, kui oled lasknud oma viisil heliseda.” Minu viis on mulle kadunud olnud, tea kas sellepärast ajab muusika mind nutma ning saan heliloomingut vaid väga väikestes, kui üldse, annustes nautida. Vanadaam ütles ka seda, et nood armastuse piinad vanemas eas – sigimismehhanismide käibelt mahavõtmisega – taanduvad.

      Unes kaotasin kaks teemantsõrmust ära. Üks oli Tiiu Truuverti ning teine Indreku ema oma. Tiiu Truuvertile aitasin kunagi pulmad korraldada, mille käigus kohtusime Indrekuga. Pidime abielluma. Õigemini tundus mulle nii, kaks aastat. Kui mulle enam nii ei tundunud, siis hakkas Indrekule tunduma. Nägin veel massiivset meest basseinis ujumas, ilma jalata – justkui oleks mõni äravooluauk tal selle otsast kaksanud. Verise basseini kohal põrkusid kaks lennukit kokku – tuli, rusud, veri, tolm – vaatasin seda kõike Vaida kodu aknast.

–

      Mis lahti on? – Kurb on olla ja ebakindel. – Miks? – Sest mul on tunne, et jätsin Enole ja Karlitole lollaka mulje. – Arvad, et see on tõsi? – Ei ole. – Mis siis veel? – Ma arvan, et ma ei mõju neile veetlevalt. – Tahad sa? – Ei taha ilmtingimata. – Mis siis lahti on? – Raske on olla pideva tähelepanuta, imetluseta. – Aga mitte nii raske kui enne? – Mitte nii raske kui enne.

      21/

      Iga päev on võimalik otsast alustada. Iga hetk on võimalik otsast alustada. Olen hakanud aru saama, et teised pole mitte põrgu, vaid võimalus kasvada. Sartre tähelepanek peab olema hüppelauaks, mitte seisukoht.

      Mida

Скачать книгу