LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ainult nii on näha, mida see järgmiseks paljastab. See aga nõuab julget südant. „Ülemkokk Itaaliast,” ütles mees, kui hakkasin tema kohta uurima. Kohtusime bussipeatuses, West Hollywoodi’is, Fountain’i ning Crescent Heights’i nurgal. Mees oli karismaatiline, habemega. Noid, kes üle aasta tänavail on elanud, kutsutakse kroonilisteks kodututeks. Itaaliast tulnud kokk oli kodutu kuuendat aastat järjest. Kuna mina saabusin LA-sse suure laevaga, oletan, et küllap tõi itaallasegi kohale the biggest boat imaginable2. Kui kullaküütlus tema Oscari peal – milleks oli ehk oma restoran, selline, kus einestavad kõige kaunimad ja rikkamad – hakkas kuhtuma, miskit uut varjundit andma, ei tahtnud ta ehk seda näha. Soov saada parimaks näitlejaks motiveeris mind kolm aastat. Siis hakkas selle „laeva” mõju vähenema – õigemini, laev oli oma töö ära teinud, tuli ise jätkata. New Yorki saabusin märksa lihtsama kuunariga – mind oli hakanud tõde huvitama. Itaalia kokk oli aga väga vihane. LA ei olnud talle vastu tulnud. Polnud andnud tuntust, imetlust, mis loovad turvalisustunde. Nii sai temast langenud ingel. Inglite linnas on tegelikult raske langeda. Kanjoneist läbi sõites, linnalaotust vaadeldes, tundsin kogu aeg, kuis inglid tõstavad mu oma tiibadele, ravivad mind kaalutusega ning lennuvõimega. Gravitatsioon on see, mis paneb inimese langema. Vaimne raskusjõud – mõtted, hoiakud. LA on aga imeline – terved inglite parved lendavad seal, kutsuvad inimesi oma kõrgustesse tõusma – trotsima seda osa meist, mis suudab ainult maadligi suruda. Inimene võib valida – kas to defy gravity (Caroline Myss’i väljend) sisemiselt, või langeda. Kas langeda oma väiksuse sisse või tõusta iseenese kõrgusele.

      Kui mõnus on istuda – õues pladiseb vihma, paduvihma, nagu ainult New Yorgis on võimalik. Ja mina istun – suurte kivimüüride sees, kõrval plodiseb palvekambake – kirikus on need, kes on sajust pääsenud – justkui tormi eest varjul – väljavalitud – tänavail kaarutab neil hetkedel purgaa – mu ema sõnad: purgaa ja kaarutab – torm! Kõik saavad märjaks! Sellise vihmaga saavad New Yorgis kõik alati märjaks. Nii õdus on siin istuda, hämaras kirikukeses. Kui teised, need kes väljas, tormi käes, varjuvad eendite alla, siis meie siin moodustame korraks pääsenute maailma – mõned palvetajad ja mina.

      Kontsadega naistest juba rääkisin, kuid hoopis eriliik on need, kes tulevad küll kirikusse kontsadega, aga kinganinade peal tippides. „Tipi palju tahad,“ tahaks sellistele öelda, „ega need vaigistatud sammud sind vooruslikumaks ei tee, pigem vastupidi.” Põrandad on kivist, arvan, ainult sellepärast, et inimene kuuleks oma samme – neid, mis ta hinge talle tagasi toovad. Kui on sellised jalavarjud, et sammud peavad nii valjult kajama, ju siis on hing nii kaugele ära lipsanud, nii ära unustatud, et selle naasemisest peabki valjult teada andma – ise ka ei usuks, kui heli peale pead ei pöörataks, et hing kõnnib koju tagasi. Tulge, tulge kõik koju tagasi.

      Mind jälitab üks naine. Ma sain nii kauniks ta, nii perfektseks, nüüd käib ta mu kannul ning nõuab tagasikutset – väljamõeldis selline! Vahel ma vaatan teda – mõne pildi peal suu naerab, aga silmad nutavad. Ja ööliblikad on silme põhjas – tumeda tiivalöögiga. Jah, ilus oli ta, musta silmavaatega. Ma arvan, inimene teab, kui tema hing on suremas.

      New Yorki kutsutakse Gotham City’ks. „Miks sa sinna lähed?” küsis üks LA-lane. „New York on rõve – PERSE,” ütles ta. Taamal angeleenode koor: „Minna sinna, deemonite linna!?” Hurmavate magnooliatega Ulmalinnast rentslihaisusesse Tõelinna, kus pärast sellist äkilist vihma nagu täna lehkavad kuse järele kõik tänavanurgad.

      Võib teha järelkasvu, teha firmat, kaunistada maamaja, maalida, kui aga kõik inimeselt ära võtta, jätta ta ihualasti ning ihuüksinda, ei usu ma, et inimene suudaks pärast 35. eluaastat säilitada usuta millessegi kõrgemasse ja võimsamasse seda avatut ning uudishimulikku ellusuhtumist, mis oli tal lapsena. Jung on öelnud sedasama – et kõigi tema sadade patsientide hulgas, eriti just nonde hulgas, kes olid jõudnud elu teise poolde, polnud lõppkokkuvõtteks mitte ühtegi sellist, kelle kõige põhimist häda polnuks lahendanud religioosse maailmavaate leidmine – tänapäeval võiks seda nimetada ehk spirituaalsuseks? Uue aja inimestena on meil ju ligipääs kõikidele maailma religioonidele, filosoofiatele, nii neile, mille aluseks on müüdi uskumine kui ka neile, mille aluseks on mediteerimine. Ida ja Lääs on ühinemas, sallivus on suurem, pakutava hulgast osatakse leida oma – sümbioos kõigest? Jeesus ja Buddha – kas ei olnud neil mitte üks ja sama asi ajada? Võib minna ka nii kaugele, et öelda, et Jeesus ristil võitles selle samaga, millega Buddha puu all – sooviga, vajadusega olla kohal, mitte põgeneda fantaasiatesse, hirmu uskumisse, mõtetesse, emotsioonidesse, minevikku, tulevikku, vaid jääda kohale – mitte hakata end kratsima, kannatusi vältima, vaid need läbida ning väljuda valgustununa, või vähemasti valgustunumana. Kas pole see soovgi juba Jumal?

      Ma ei taha otsida rohkem asendustegevusi, asendusinimesi, asendusaineid Jumala puudumisele. Ma tahan, et mul oleks ilma millegita KÕIK OLEMAS. See on minu rada. Ei ole nii, et „usk, lootus, armastus“ – mitte selles järjekorras. Alguses on lootus, ning seda mul Eestis elades enam ei olnud. Ma taastasin selle LA-s. Alles seal hakkas tunduma, et kõik on võimalik. Lootusele järgneb usk. LA-s mul seda veel ei olnud, alles siin, New Yorgis, on mulle hakanud tunduma, et kõik võib olla võimalik ka minuga. Midagi on tekkimas. Ning alles siis on võimalik ka armastus – see kõige ülem.

      Hardcore tantristlikud joogamehed harrastavad jumaliku armastuse tundmist sel moel, et lähevad surnuaiale, kaevavad mõne uuema haua lahti ning suruvad end vastu mädanevat laipa. Ei, see pole nekrofiilia, nad ei niku neid laipasid, vaid suruvad end vastu mädanevat surnukeha – ning kui suudavad siis ka selle elu osa – roiskumisprotsessi – vastu armastust tunda, näha kõige inetumas jumalikkust, võivad nad öelda, et on suutelised armastama.

      Kuid mis siin mõtiskleda armastuse võimalikkusest, kui elugi võimalikkus vajab minu puhul veel tõestamist. Olen mõelnud, et kui see, mida mina olen elu pähe kogenud, on see, mille pärast me ilma sünnime, siis pole see küll midagi sellist, mille üle rõõmu tunda – kõne alla tuleb pigem vastupidine – elu on ilmutanud ennast rusuva koormana, sellisena, mille eest tuleb piisava kangusastmega vahendeid valides põgeneda – teha korralik check out. Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud.

      26/

      Milline on minu taevane vägi – kõrgem jõud, see tugevus, mis aitab mul oma kainust säilitada just siis, kui mitte miski muu ei aita, küsib tugiisik, ning palub mul selle jõu kirja panna.

      Aitab mul kainena püsida ning elus olla? Ma saan aru, et see ei ole koht, kus tagasihoidlikkusega hiilata. Mõõdukus võib siinkohal elu maksta. Aga kes julgeb NII SUURELT unistada? Kes julgeb astuda üksusesse, kartmata veelgi rohkem lõhki rebitud saada? Miks ei julge ma nii suurelt unistada – ei julge ega taha, olgugi et see on imelihtne, nagu esimene sõit kaherattalisega või uiskudega – rada on näha. Ja ikkagi – kui tõusen, kas suudan lennata, või kukun maha?

      Arvan, et panin tol päeval viimaks kirja otsuse „Otsin oma

      Kõrgemat Väge“ mitte sellepärast, et olen usin, vaid sellepärast, et kui programmitöö ei edene, ei ole liikumises, siis tunnen, kuidas keegi teine minu ruumi siseneb, seisatab, mind puudutab, käe õlale paneb – algul hellalt, siis üha raudsemalt – käsi muutub teravaks, anastab, surub põlvili maha – ja põlastab. Ei, mitte usinusest ei kirjutanud ma oma „kodutööd”, vaid vajadusest olgu või ainult sammuvõrra ees püsida. Minu otsustuse kõige pöörasem, kuid valgustandvaim mõte oli, et Looja tunneb valu iga kord, kui näeb, et ma ei aktsepteeri iseennast sellisena, nagu olen – sellisena, nagu Tema mind nii jäägitult armastab. Toreda lõksu seab see halbadele mõtetele – nii et kui hakkan ennast aktsepteerimatult tundma, mõttes alavääristama, tean, et see teeb haiget minu Jumalale. Mitte sellepärast, et olen perfektne tema kätetööna, vaid sellepärast, et tema mind just täpselt sellisena nii väga armastab ega mõista, kuidas on võimalik end nõnda palju vihata. Mulle meeldis ka see, et näen oma Kõrgemat Väge hiiglasuure laevana, mis sõidab alati ja aina koiduvalguses.

      Mitte selles pole asi,

Скачать книгу