Valik - Aigi Vahing

Скачать книгу

ning võin käegi kinnituseks südamele panna, et elu mind jah, tõepoolest kutsub. On hommik, ma seisan uksemademel, vaatan sama koitu, mida tööd armastav meeski; tean, et toimetusi ma ei pelga, kuid sellest hoolimata on mu käed uksepiitadel … Kõõludes ja kõheldes vaatan värskelt sisse tallatud rada ega usu, et ka mina võiksin seda mööda kusagile kaduda – oma tööde-tegemiste sisse ära. Valgus paistab nii eredalt – soe päev tuleb, tunnen põskedega, lõuaga, kuid seljalihastega tunnen halli aset, mille viledaks kulunud linad on alles soojad. Ihu mäletab neid veel. „Ei, ma ei soovi rohkem magada, tänan, üheinimesevoodi,” – reformase, mis soovib, et oleksin alati veidi rohkem tema moodi – kitsas, kägisev ja hale. Minu pilk aga laotub üle põldude, üle kaarte, üle laia laotuse, hõlmates kõiksuse nii veetlevaid kui igerikke jooni. Just avaruse oma olen ma ja mitte haigevoodi oma – ma kuulun ühte kõiksusega – on hommik, on päev, olen mina, on kõik, mida näen enda ette laotumas, ning säng ja haigease, mida mäletan – nendesse ma enam eales magama ei lähe – kui lähengi, ei jää. Ma tahan elada. See on kõik, mida ma kevadel 2009 enda kohta tean.

      „Pane vabakutseline,” ütlen ning tunnen ennast luuserina. „The war is over and you lost” öeldakse alkohoolikutele, kes viimaks paranemisprogrammi tee leiavad.

      33/

      T-ga on asjad päris hulluks minemas. Saatsin talle mõned kirjad – peibutavad – ei mingit vastust, mitte ühelegi neist. Valudes ning hirmuga kainust kaotada, läksin seksi- ning armastusesõltlaste rühmakoosolekule. „No new contact, no new pain,“ olin kuulnud mõnda neist ütlemas ning öeldu haakus minuga küll.

      Nüüd istun siin toas – kuulan, mida räägivad. Naljakas, söögisõltuvus on sisult palju huvitavam, kui normaalne inimene aru saab. Seksi- ning armusõltuvused aga palju proosalisemad, kui enamasti arvatakse. Ometi on pressi huvi nende vastu kõige suurem – seks on ülehinnatud – tabuteemana. Seks on nagu magamine, toitumine, tolmu pühkimine – sakraalne – kuid ka väga tavaline. Siinseid lugusid kuulata – sõltumine mitte ainest, aga teisest inimesest, tema tillist, tussist, tunnetest või nende puudumisest – on ikka väga õõvastav.

      Kõige kaunim ning ühtlasi ka ainus lunastav hetk filmis „Ai no corrida” (otsetõlkes jaapani keelest „Armastuse härjavõitlus”, rajaneb tõestisündinud lool) jõudis minu jaoks kohale filmi lõpus, kui saame teada, et oma kire objektil suguelundid maha lõiganud naine leiti, munn peos, linnatänavailt õnneliku ilmega kõndimas. Jah, selle piinlemistunde puudmisega ma tahan ühtida; armastus on jaapani keeles „Ai”. Pool minu eesnimest – ehk olen õiges kohas?

      Kõik on peibutavad siin – tõelised professionaalid – kaunid kõrvarõngad helklemas, huvitavalt pähe tehtud musikesed – väga omanäolised ning veetlevad naised, ja üks lesbipaar. Huvitav, kas ilusatest junky’dest saavadki seksi- ning armusõltlased sellepärast, et inimained on neile väga kättesaadavad – ja jumala tasuta! Kui olla selline, keda „ära ei põlata”, võib end igavesti piinata? Lesbipaar näeb väga lahe välja – väike vastik mees ja suur tõsine naine. Esimese alandlikkust on kaunis tunnistada – meeleheide lootusega lisab talle pehmust ning võtab ägedust ja nurgad maha. Tema naine tõi ta lahkumineku ähvardusel siia – kohaletoodu ütleb, et ta ei saa mitte millestki aru, mida siin räägitakse, kuid möönab, et ju tal mingi probleem on ega taha kõige tähtsamat inimest oma elus kaotada.

      Kas mina ka – sellepärast? Olen küll ainetest puhas, kuid jääb ju veel käitumine. Impulsid, liialdused, tõusud ja langused – emotsionaalsed, psüühilised – nii kohutavalt tüütu on see kõik ja väga raske ilma toiduanesteesiata taluda … Ma ei taha T-ga junky moodi käituda. Aga kust läheb piir loomupärase kirglikkuse ning sõltlasliku käitumise vahel? On see valu ning selle puudumine, mis mõõdab ühe käitumise haiglaseks ning teise terveks?

      Kuulen, et siin räägitakse sellisest inimesest – nähtusest – nagu qualifier. „Kes on qualifier?“ küsin koosoleku lõppedes kõige lähemalt naisterahvalt. „Inimene, kellega end kõige rohkem piinad,“ vastab tema, ning vaatab mulle sügavale silma. Mõistan, et ma pole valmis veel selles programmis osalema, sain aga kinnitust, et seksi- ning armastusesõltuvus ei ole niivõrd nikunälg või armastuse kerjamine, vaid enda lakkamatu piinamine teis(t)e inimes(t)ega. Oma hingetühjusele täite otsimine kangete, kuid igavesti ebapiisavate vahenditega.

      Tere T.

      Oled sa mõelnud, et inimese hing ei ole üks tükk, vaid nagu liblikas, mitme tiivaga, ja et neid tiibu võib elu jooksul kaotada? Oled sa mõelnud, et inimese hingeosad võivad olla kinni eri paigus, tema enda teadmata minevikus, mõne inimese käes tolle teadmata, mõnes teises reaalsuses või tegelikkuses?

      Nägin sind unes talvel – lebasid külili ringikujulisel diivanil, hõbedase iludusena, ning ütlesid, et sul ei ole hinge. Mõtlesin siis korraks ja ütlesin, et sul ON hing, kuid see hing on sinust eemaldunud. Ja siis nägin su hinge tähtede taga … Vahel olen mõelnud, et ehk on meie eemaldunud hingeosad koos kusagil, teiste lastega, kivipõrandal, koopas … Äkki sealt tunnemegi teineteist ära? Ja kust tuleb see sugulustunne? Armastan sind nagu venda, nagu poega, nagu isa – kõiki keelatult ja keeldudega … Kaitsen ma end selle mõttega? Või hoopis erutan? Julgen ma sind üldse armastada nagu meest või sai see armastus igavesti viga ning nüüd on ainult jäänud need lubamatud teed? Olen lugenud siin üht raamatut hingede tagasitoomisest, šamanismist. See kunst on tuhandeid aastaid vanem kui mediteerimine vms. Seal on kirjas, kuidas šamaanid, tänapäevasemad kui nood takkus juustega eellased, millistena neid filmidest teame, käivad inimeste hingeosasid ebaharilikest tegelikkustest tagasi toomas – veel tänapäevalgi. Väga huvitavad jutud, näidete ja kirjeldustega, ning räägib meiesugustest ka – sõltlastest, inimestest, kes ei suuda suhestuda, pole justkui kohal, pole tervikud jne. On oma hingeosad kaotanud …

      Mäletad, rääkisid, kuidas sa 16-aastaselt, kuidas üks suhe … Kui ma ka mõtlesin, et see murtud südame jutt on ainult rumalus ja ettekääne, pidin ometi tol hetkel läbi nägema, et juhtunu oli sulle tõeliselt lõhestavat mõju avaldanud. Nüüd, sellest raamatust loen, et ka „murtud süda“ võib hingeosa kadumise põhjustada. Sina räägid, et sul pole südant ja on must auk ja nii edasi. Mina näen sellest kaugemale, ma näen – tahan näha? – sinu TOHUTUT võimet armastada.

      Ma ei tea, kas see on sõltlaslik mõtlemine, et meie vahel võiks veel mõni täiesti uus ja ka söögikõlbulik õis puhkeda. Ma ei tea, kas need armu- ja seksijunky’d seal rühmakoosolekul mu üle naeraksid, kui ütleksin, et usun seda; või tunneksid mulle kaasa. Aga ma tean seda, et kui meie sinuga oma „majad“ korda teeks – taastaks terviklikkuse –, oleks meil koos huvitav ja naljakas ja turvaline ja rahulik ja ettearvamatu ning õnnis ja lihtsalt VÄGA HEA …

      Kuid usun ka oma sõpra Katrinit, kes ütles mulle: „Pole valgustunud inimesi, on ainult valgustunud teod.“ Nii ei saagi ma sulle tegelikult mitte millestki rääkida. Saan vaid ise valgusesse kõndida ning uskuda, et sina kõnnid ka. Ja taas – kas armujunky’d naeraksid mu üle, kui sellest räägiksin? Väga paljud inimesed ei hakkagi eales küsima, miks nad midagi teevad, ja kas see on neile ka hea. Olen ma lihtsalt haige, et sulle kirjutan? Läksime ju nõnda-öelda lahku, ja ikka ma kirjutan … ja elavnen ja kurvastan. Kas kõik junky’d on „suured armastajad”? Eile koosolekul ütlesin, et olen alati arvanud, et olen suur armastaja – nüüd tahaks oma armastamisvõime ja sõltuvuse vahel vahet teha. Selle „suure armastaja“ peale mõni naeris, mõni noogutas mõistvalt. Mida sina arvad? On see kõik haiglane või tervendav? Ja ikkagi: mina usun nii, et Jumal viis meid kokku just siis, kui oli õige aeg. Me vastame teineteisele täpselt nii, et saame maksimaalselt paraneda, areneda, kui seda soovime. Kerge see jah ei ole. Lähen, muide, oma hingeosasid tagasi tooma. Ära siis imesta, kui sellest kirjutan.

      Igatsen sind,

      A.

      PS Täna õhtul – esimest korda – ei teinud videvik mind kurvaks. Midagi ei juhtunud, ei muutunud. Varem tundus alati, et maailm hülgab mu, et „öö teeb olematuks päevatöö“, nagu ütleb üks vanem kirikuõpetaja noorele külavaimulikule ühes romaanis ja linateoses, kuid täna seda minuga ei juhtunud.

      Nägin,

Скачать книгу