LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tugiisikule, et kannatan vist piiripealse isiksusehäire all. „Mul on kõik need sümptomid,” ütlesin, „ning depressioon ja buliimiagi pidid selle häirega kõige enam seostuma.” – „Miks sa otsid kiiret fix’i?“ küsib tema. „Suhe jumalaga võtab aega. Ära poe meditsiiniliste terminite taha. Sa pole hull,” ütleb ta.

      Kuid igatsugu olukorrad? – Silme eest lööb pimedaks – midagi ju juhtub minuga. Afektihoog. VIHA. Viha tundmise võime kui põhjatu kaev. „Andesta, olen rumal,” ütles sõber Moskvast, kui talt vihahoo pärast vabandust palusin. „Andesta, olen psühhopaat,” ütlesin mina, kui ta julges kahelda, et kas ma räägin ikka tõtt, kui ütlen ühes raamatus, ühe loo alguses, et elan New Yorgis, näitlen ning kirjutan …

      Miks ma reageerisin nii ägedalt? Kardan ma, et näitlemine polegi see kõige õigem tegevus mu jaoks? Et see polegi Jumala tee? „Vabasta oma meeled kõigest muust kui Jumala armust enda jaoks,” loen – ja kuidas seda teha? Kuidas vabastada oma meel kõigest muust – ning mis see muu on? On tahtmised ja on vajadused. Tahtmised on orienteeritud tulemustele. Käesolev hetk – see ülim! – taandub sellisel juhul ainult tühipaljaks vahendiks, millega mingisugust tulevikupreemiat välja teenitakse – eesmärk pühitseb abinõu, öeldakse selle kohta: süda minevikus, pilk tulevikus, oleviku peale kustes. Vajadused on aga orienteeritud protsessile – hetkes viibimisele. „Igaüks peab seda kunsti elama, mida oskab,”3 ning ütlen „elama”, sest inimene, kes on õigel teel, ei harrasta seda teed, vaid elab seda. Kui näitlemine oleks endiselt vajadus, siis ma ju näitleksin – iga hinnaga? Või on see ikkagi vaid seotud preemiaga? Imetlusega, mida nood tühjad kohad minus nõnda vajavad.

      Möödunud suvel käis üks sõber külas, pruudiga, näitleja. Märkasin, et tema armastatugi – minust 10 aastat noorem naine – sööb raskelt laua kohale kummardununa – see pani mind end veidi paremini tundma, aga veendes neid mõlemit selles, et olen näitleja – tõeline – tundsin end kahanemas. Tundsin ennast väiksemana, kui ma olen, kui võiksin olla. Tundsin ennast madalalt lendamas. Küllap tuleb see „kõrgus” kätte teenida, mõtlesin tol korral, nüüd aga olen hakanud aduma, ning soovimata seda tunnistada, pean siiski tõdema, et ambitsioonid hoiavad madalal. Kui mina tahan aga lendu tõusta, siis polegi ehk näitlemine lõppjaam mu jaoks?

      „Saad seda, mida annad,” olen kuulnud öeldavat. Olen rongis, sillal – puud on lehes juba, rohelised – tunnen tohutut tänusööstu ning ilmeksimatut armastusesööstu, ning vastu tunnen kohest vastuarmastust – „Aga miks sa elad linnas, mu laps, kui mind armastad? Miks ei tule sa maale – loodusesse – sinna, kus mind on kõige enam?”

      3/

      „Mul oleks väga hea meel, kui sa ühel korral minuga kaasa tuleksid,” ütles Dan. Dan on alkohoolik, kaine, oleme LA-s, ta on saanud kaineks tänu religioossusele, spirituaalsusele, LA-s on mitmeid kiriklikke rühmitusi, turgutavaid, toetavaid – pidasin neid kõiki cult’ideks, ning hoidsin targu eemale.

      „Ega seal neid õndsa näoga inimesi pole?” küsisin. „Noh, mõned ikka on,” ütles tema. Läksin siiski Dan’iga kaasa. Kui sisenesime kiriku moodi modernsesse hoonesse, koondnimetusega Armastus (kreeka keeles), tundsin end kummaliselt rahunemas – õndsa näoga inimesed olid iga nurga peal, kuid nad ei olnud tüütavad, vastupidi – ajasid oma asja ega tokerdanud tee peal ees nagu mõned gym’is, kus käisin tollal religioosselt – ning mulle meeldis see. Raamatupoes oli õdus, vaikne, peasaalis, kuhu pelgasin siseneda hirmus, et Issand leiab mu sealt üles, olid mõned inimesed istudes mediteerimas, teised tõusid ühislaulu ajaks püsti, võtsid käest kinni. Mina jäin istuma ning oma käsi kellelegi ei andnud ka. Kuid süda hakkas võitlema. See meloodia ju kõneles minuga, olgugi et sõnadest „God, use me” ei saanud ma midagi aru, kuid meloodia kõneles ning tundsin korraga sedasama ühtekuuluvustunnet, mida aastaid tagasi house-muusikaga pidudel, kus oli vabadust segamatult üksinda tantsida – võnkuda ühes meelodias millegi vägevamaga, mida plaadikeerutaja vahendas, ning samas „kogudusega”, teiste tantsijatega – tunnetasin meid kõiki eraldi ja tervikuna koos, ühenduses millegi kõrgemaga. Tants on minu jaoks kahekõne Jumalaga. Sellepärast tantsingi ma alati üksinda. Või poisiga, kes tantsib nagu mina, kel on ankur õla peal ja seljal purjepaat, kes on kiilakas ja hea, õrna puudutusega. Tol korral seal LA imelikus kirikus neid inimesi koos laulmas ning voogamas vaadates tundsin sama, kuid veelgi võimsamalt. Pisarad hakkasid voolama, Dan oli õnneks delikaatne ega rõõmustanud liialt.

      4/

      Vaikne ilu kirikuis – inglid, kujud kõikjal – olen ma õnnelik inimene, et minu igatsustes kehastab seda ilu ja vaikust üks konkreetne inimene, või olen neetud läbi selle?

      Kas mõte Jumalast kui valgusest on küllaldane, kui mind jälitab üks nägu – T. Šamaanid annavad hingede tagasi toomise rännakuil neile inimestele, kes ei taha teiste inimeste hingeosi tagasi anda, kuldse valgusepalli asemele. Kuldse valguse pall pidi kõiki „hingevargaid” väga rõõmsaks tegema.

      „Sa oled oma hinge tema peale pannud,” ütles sõber, vanem mees, mu sümptomeid kuulates. „Räägi temaga,” ütles ta, „räägi temaga kogu aeg – kõnni temaga, kuni su hing tema pealt sinu sisse tagasi tuleb.” Psühholoogid teavad sellist asja nagu „kuldne vari”. Kuldne vari on see, kui näed teises inimeses kõiki neid kauneid omadusi, mida sa mingil põhjusel ei ole võimeline iseendas nägema ega realiseerima.

      Ma olen nii kade neile huilutajatele täna, kel on olnud side Jumalaga kogu aeg – seda on nende leebete pilkude ning väärika ja nõtke rühi tagant näha. Heleda ning andunud häälega laulavad nad Jumalale, mitte lollikeste kombel, vaid nagu inimesed, kel on suurepärane spirituaalne vorm. Mitte igatsus, vaid VORM. Hea vorm nagu inimestel, kes on suutnud usu oma lihastesse treenida.

      Kohutav ootus ja igatsus õhtuti … Muidugi on see seotud ka kainusega – elu avaneb mu ees nii tugevalt – päevad on struktureeritud ja turvalised – aga õhtul lähen oma sametkardinate taha, leban linadel ning hakkab pihta. Alateadvus hakkab oma nõudma.

      Möödunud öösel palusin alateadvusel saata mulle väga selge unenägu selle kohta, mis mul elus puudu on või mida ta tahab saada. Nägin unes Rauli ja Heivit – olin nende küüdis. Nägin unes, et olin keegi valge tavaline naine – katkise ja riiaka pilguga, suhtes tavalise musta mehega. Otsisime odavast kaubamajast (Vons) mu mehele, kes töötas turvamehena, tööpluusi. Mees oli suur, kinnitas, et käib muudkui kehakultuuri tegemas, kuid tema krobelise musta ihu peal oli rasv, mägarais. Ka näost polnud ta kena, vaid väsinud halli ilmega. Dressipluusi oli tema suurusele raske leida – lõpuks leidsin helebeeži, valgete triipudega – mõistsin kohe, et liiga edev minu mehele, talle sobiks puuvill paremini – tumesinine või hall ja siis lõppes uni ära – mulle jäidki need kolmes suuruses Adidase dressipluusid kätte küütlema, ja kahetsustunne, et peame leidma mu mehele siiski midagi tavalisemat. Nägin unes, et Sissy Spacek ja Martin Sheen filmist „Badlands”, kes olid ühtlasi mina ja T, olid Oliver Stone’i filmi „Natural Born Killers” võtetel. Sissy’l, minul, oli seljas suvine sitskleit, ja istus ta – istusin – Sheeni, tegelikult Joaquim Phoenixi (Johnny Cash’ina filmis „Walk the Line”) kõrval; oli võtete vaheaeg – Sissy tõusis – ma tõusin – korraks püsti ja ringutasin, nõjatudes pooleldi selle mehe – T – peale, keda armastan; võtete fotograaf tegi just sel hetkel pilti ning sellest sai „Natural Born Killers’i” plakat.

      Partnerlus. Partnerlussuhe. Tulid hommikul sõnad …

      Õhtul palusin alateadvuselt veelgi selgemat pilti, et mida see „partnerlus” siis tähendab. Nägin T-d – halli näoga ning väsinuna. M oli ka, tema endine. M-il olid villased sokid jalas ning hallid kotad. T muudkui käis M-ga rääkimas. Mind ei suutnud ta ei näha ega tajuda. Midagi temast oli M-i kätte jäänud. Adusin, et T teadis seda ning käis muudkui rääkimas, M aga vajas T-d enese teadmata ikka edasi. Nii nad seal krutsutasid oma asja venitada – mina pika näo ning meelega seda kõike kõrvalt vaatamas. Olin vahelduse mõttes kleidiga, kuid T ei märganud seda.

Скачать книгу