Valik - Aigi Vahing

Скачать книгу

kümnete junky’dega – paljud neist on mitmes recovery’s korraga, olen hakanud tegema väga peent vahet taastuva ning tegeva sõltlase vahel. Tegev paneb end pidevalt situatsiooni, milles ta ennast kas alandab või sätib end kaotajaks – see aitab tal junky edasi olla, sest junky olla ongi ülbe, uhke ja hää – aga uhkust ei ole võimalik säilitada, kuna adiktsioon kui selline progresseerub kiirelt ja ainult ühes suunas – ühel hetkel ei mana seda uhkusekatet enam mitte millegagi esile ning kaob ka viimane – fassaad. Paranevas sõltlases on aga suurel määral väärikust ja tõelist uhkust. Taastuv junky on kui tuumasõjaveteran – kinnikasvanud haavadega nähtamatuis kohtades. Veetleva karmi näoga, mitte kirvenägu, nagu retsidivistid, vaid sõdalase näoga. Selles on karmust, kuid ka tõeline võit. Taastuvate junky‘de maneerid on väärikad, tasased, mõõdetud – mõõdukus! Mõni on olnud kaine üle kolmekümne aasta … austan neid, kuid tegevsõltlasi mõistan, tingimusteta.

      Oleksin ma ise jäänud tegevaks, oleksin järgmise 20 aastaga käinud läbi psühhiaatrid, kõik ravimid, mõned kliinikud nii siin kui välismaal, mõned rehab‘id, haiglad, sundravid. Eakamad, kes on olnud buliimiahaiged üle 40 aasta, on teinud läbi ka selle teise otsa – pole vist mõtet lisada, et mitte miski pole aidanud. Ükski arst, rohi, haigla, kinnine tuba meid aidata ei saa. Buliimia-rehab‘ist naasenu asub varem või hiljem kasutama toidu välja oksendamist eluga toime tulemise mehhanismina, nii nagu rehab’ist naasenud alkohoolik asub varem või hiljem jooma. Olgugi, et arstid lubavad, et buliimiast saab terveks 4–5 kuuga, teavad põhjabuliimikud, et neid saab aidata vaid teine junky. Paranevad alkohoolikud teavad sellist väljendit nagu „dry but not sober”. S.t et inimene ei joo enam, kuid pole ka kaine. Isud käivad. Ihad vaevavad. Kanduvad üle teiste sõltuvuste peale. Kainus pingutusega. Seetõttu, kuna sõltuvushaigust peetakse kolmekordseks hädaks (spirituaalseks, emotsionaalseks ja füüsiliseks), tuleb piiritleda mitte ainult ainete tarbimist, vaid ka muid probleeme. Tõeline paranemine tähendab seda, et paraneb nii meel, füüsis kui ka hing. Paranevad alkohoolikud teavad lauset: „Kui satud olukorda, kus pead valima napsi või enesetapu vahel, vali naps.“ Seda saab öelda ainult teine sõltlane, kes teab, et asi pole mitte iseloomu tugevuses ega tahtejõus, vaid VÕIMETUSES ning TÄIELIKUS ABITUSES selle ühe aine ees. Nii selle ülekülluse ees kui selle puudumise ees. Alkohoolikute paranemisprogramm on nende inimeste jaoks, kes ei suuda elada ei juues ega joomata, olen kuulnud öeldavat. Sõltlane teab, et enesetapp on lõplik, kuid pärast tsüklissekukkumist saab kainusega otsast peale alustada. See on küll alandav, kuid ka karastav. On selge, et see programm ei ole soft esoteerika. Või mingi spirituaalne udu-mudu, millisena mina seda ette kujutasin. Nüüd mõistan, et see ongi väga lihtne, aga raske – tohutut ausust ning iseendale silma vaatamise julgust nõudev tee, millele asuvad vähesed. Recovery pole kõigi jaoks. Sest mitte kõik ei taha paraneda. “Jumal – mulle ei meeldi see sõna,” võib öelda. Kuid rääkides jumalast, ei räägi ma ju mingist primitiivsest väljamõeldisest, vaid sellest jõust, millest räägib näiteks ka Kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis, öeldes: „Ta on jõud, mis mahutab kõike, sünnitab kõike” oma raamatus „Askees”.

      Nood, kellele filosoofia on spirituaalsusest vastuvõetavam, võiksid teada, et omal ajal peeti filosoofiat sama esoteeriliseks ning vastuvõetamatuks mulaks kui tänapäeval peavad mõned intellektuaalid spirituaalsust. Rääkides Jumalast, räägin aga jõust, mis on meist üksikuina ning inimkonnana tugevam. Selle jõu ettekujutamine, reaalseks tegemine, enda haakimine selle külge – mitte mõne teise inimese, inimgrupi, institutsiooni külge, vaid tõelise jõu allika külge haakimine – sõltub juba igaühe taustast, intelligentsusest ja kujutlusvõimest ning mis kõige tähtsam – soovidest ja unistustest ka. Vot see on õige koht unistada – endale see jõud reaalseks mõelda. Sõltlased on tuntud oma jumalapõlgurlusega, kuid põlgamine ning imetlemine – on‘s need nii erinevad? Sõnaraamatust:

      Addiction – pühendumine; andumus (mingile harjumusele); sõltuvus. Devotion – pühendumus, andumus (millelegi, kellelegi); kiindumus.

      Näen seda iga päev – iga päev näen ma sõltlasi, kes räägivad pühendunult ja pühalikkusega sellest, kui keeruline on neil sõltuvuse küüsist vabaks saada – kuid kui lihtne see oleks, kui panna jõed teistpidi voolama! Kui muuta pühendumuse suunda … Pole oluline, mis vahenditega ning vormis ennast surmamõistmisest vabastada, tähtis on tegu, tegemine.

      Nick Cave on öelnud nii: „Leidsin, et kirjutades – keelt kasutades – kirjutasin Jumala olemasolevaks. Tema tegelikustamine Armastusloo meediumi kaudu on saanud ning jäänud mu peamiseks motivatsiooniks kunstnikuna. Keelest sai mu igatsuse teenija.” Nii et mis iganes vahenditega ja vormis keegi seda teeb – iseennast iseenda surmamõistmisest päästab …

      Iga hardcore-sõltlane hakkab varem või hiljem arvestama tahtliku või tahtmatu enesetapuga. Füüsiline surm on täiesti arvestatav transformatsioonivahend. Kuid nood sõltlased, kes tahavad end enne füüsilist surma elusana tunda – nood, kelle jaoks on elamine surnuna surmast hirmutavam, leiavad tee ühe või teise spirituaalse õpetuse juurde.

      „Aeg-ajalt, läbi aegade, on mõni mees oma needusest pääsenud, kogedes võimsaid spirituaalseid kogemusi, mille tagajärjel leiavad temas aset radikaalsed emotsionaalsed ümberkorraldused,” olevat öelnud C. G. Jung Ameerika ärimehele, kes oli läinud tema juurde oma alkoholismile leevendust otsima. „Vanad mõtted, emotsioonid, hoiakud, mis olid nende meeste elu sinnamaani juhtinud, kaovad ära ning asenduvad täiesti uute ideede ja uue liikumapaneva jõuga,” ütles Jung oma uuele, lootusetust sopajoodikust patsiendile. Mees oli küsinud ausat diagnoosi. Jung oli öelnud: „Sellise astme alkohoolik on tegelikult lootusetu. Mingit ravi ei ole olemas.” Ja mehe küsimuse peale, et kas siis tõesti midagi teha pole, oligi Jung vastanud nii, nagu eelpool loetlesin. Mees naasenud lootusetuna Ameerikasse, kuid Jungi sõnad olid seemne idanema pannud – mees hakkas spirituaalselt avanema ning oma kogemusi teiste lootusetute alkohoolikutega jagama. Üks neist jagas oma kogemusi lapsepõlvesõbraga, kellest sai üks paranevate alkohoolikute programmi rajajaid.

      Programmi kujunemisjärgus pidas too mees oluliseks dr Jungi tema panuse eest tänada ning kirjeldas Jungile ka paari sõnaga, mis põhimõttel too programm töötab ning kuidas neil on õnnestunud hakata oma kainuses kasvama – asi pole ainult selles, et „leitakse kõrgem vägi (Jumal?), vaid alkohooliku fookus hakkab kainena püsides iseenda hädade pealt, kuna enda hädad vähenevad, teiste hädasolijate peale nihkuma. Enesekesksus – enesehävitamine – hakkab teisenduma sooviks teisi teenida, rahuldades sel moel ka hinge sügavamaid tasandeid, kuna mitte keegi pole ühe alkohooliku abistamiseks-mõistmiseks paremat koolitust saanud kui teine alkohoolik. Rajaja maininud kirjas ka Jungi külastanud patsienti, kellest oli saanud kaine mees. Jung kirjutas kohe vastu ja pani kirja lõppu kolm sõna: „Spiritus contra spiritum“.

      13/

      Tulen linnast koju, sulgen ukse. Lähen magamistuppa, laskun põlvili ning avan suu, et palvet ütelda. Sõnad ei taha moodustuda ega üle huulte tulla – muutuvad kandiliseks, kõvaks klotsimoodi tükkideks, mis suus ringi liiguvad, kuid välja ei hääldu.

      Mis mul arus, tõepoolest, olen ma ju seni vaid kõige viimasemas meeleheites Tema poole kraaksatanud. Hakkan uuesti sõnu ütlema ja tunnen end kui kehv näitleja. Ei juhtu imet, mitte midagi ei juhtu – ma ei veena ennast. Tekstikirja on ehk võimalik ilma sisemise usuta lugeda, olgugi et tuntakse end prostituudina, palvet aga – siin, kodus, üksinda, ilma meeleheiteta – ei ole lihtsalt võimalik ütelda.

      Miski vägi aga hakkab end mu sees liigutama. Suunab mind hella käega justkui laevukest merevälja peal, tormi käest ära, justkui purje, mis hakkab laeva edasi viima. Keskendun neid sõnu uskuma ning tunnen, kuidas tuppa sigineb senikogematu intiimsustunne. Kiirelt lähenevad kaks traavlit – hirm nii võimsa lähedustunde ees, kuid hirmust veelgi kiiremini kappab rahunemine, kindlus, et kui selline intiimsus on võimalik üksinda toas, siis ei pea ma seda ehk nii palju enam mujalt otsima. Olgugi et tahaks tõrjuvana põgeneda, tunnen, et soovin sellest uuest mahepehmest tugevusest üha enam osa saada ning hakkan vajuma – avan suu ning tunnen end palvet öeldes intiimsusesse liuglemas.

Скачать книгу