ТОП просматриваемых книг сайта:
Valik. Aigi Vahing
Читать онлайн.Название Valik
Год выпуска 2010
isbn 9789949469260
Автор произведения Aigi Vahing
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Lahkusin oma kodumaalt, sest minul polnud seda rada. Väga paljudel inimestel minu ümber oli – vähemalt nii mulle näis – oma kireobjekt – raha, muusika, teater, jne, kuid minul polnud. Teadsin, et liigun vales suunas; sellest aga, et olin hakanud sisemiselt surema, polnud ma veel võimeline aru saama. Alkohol ning kanged uimastid, mille abil ma buliimiat mõned aastad edukalt kontrolli all hoidsin, hakkasid väge kaotama – buliimia hakkas endisest võimsamalt naasema. Tuli leida midagi veelgi kangemat.
2000. aasta talvel, soojal maal, kaks nädalat alkoholita ning uimastiteta, kui mitte arvestada intensiivset episoodi mulle seni tundmatu junk’iga, mõtlesin läbi kõik elukutsed, justnimelt elukutsed, ning leidsin – allika põhjast – kiiskava asjakese, mis ütles endal nimekas olevat mu wildest dream. Mõte oli niivõrd ehmatav, metsik, ja tundus õige – tundsin tohutut energiasööstu – lõpuks ometi oli ka minul eesmärk.
Nüüd, 9 aastat hiljem, oskan oma soovi veidi paremini sõnastada – tahan seda, mis on Tema tee mu jaoks. Tahan seda, milleks loodud olen, mis on loomulik mu jaoks. Kui selleks pean oma tahtmistest loobuma, siis olgu: „Võta mu tahtmised. Tahan ainult seda, mis on Sinu tee mu jaoks.”
Mina olin tahtnud saada näitlejaks. Kuid saada saab ju ainult selleks, kes ei olda? Olin ma konstruktsioon mõtetest, ihadest, puudujääkidest, soovidest, mille näitlejaks saamine pidi rahuldama? On see konstruktsioon pärast viite aastat näitlemisõpinguid LA-s, NY-s, rollikesi siin ja seal, lagunemas?
Ja ometi.
Eesti filminaised, kellega metroos ootamatult kokku põrkasin, mainisid üht rolli. Roll viis une ära, soontest vere, molekulid hakkasid kiiresti kogunema selle naise peale, keda, tundus, olin määratud mängima. Nii tõeline tundus see määratus, nii väga tahtsin ma seda teha. Kuid tahtmine – sellise tugevusastmega – on ju piinarikas. Ning piinlemine pole Tema tee mu jaoks, seda tean kohe päris kindlasti, vaid vastupidi – piinadest vabanemine on see tee, nii et olen sunnitud oma tahtmised Talle loovutama. Ka selle riskiga, et see roll polegi ehk minu jaoks. „Näita teed, ma astun sellele ja mitte mujale.”
Piinav mõttesegu rolli saamisest või sellest ilma jäämisest oligi piisav, et panna mind altariesisele palveribale põlvitama. Ma ei oska sellel küll palvetada, kuid panen käed kokku ning andun: „Sinu tee, mitte minu tahe, sinu tee …” ja ka mõtlen seda. Tunnen, kuidas miski mõraneb mu sees, avausest hakkab pehmust sisse kallama. Jää sulab, jäikus laguneb. Vesi voolab ninasõõrmeist, silmaaukudest ja suustki – puhastava toimega. Häbi asendub pehmusega, alandus alandlikkusega. Andumisaktis – tolles viimaks ometi üksusest kõnelevas teos – tunnen olevat end Tema kaitsvas peos, üks kõigega.
8/
Mees ja naine kohtuvad veiniklaasi taga. Kuna mõlemad on näitlejad, võib ka öelda, et kohtuvad kaks last. Nad on prantsuse bistroos, nende lauas on palju teisi samasuguseid, ning kuna nad on sattunud kõrvuti istuma, ning hoolimata sellest, et ühel on pokaalis šampanja tumedate marjadega ning teisel viski, ilma jääta, on nende omavaheline vestlus kirgas, süüta, räägitakse Jumalast.
„On see ilus kirik?” küsib mees. Naine on just rääkinud, et käib kirikus mediteerimas. „Ilus, võib-olla, aga tühi kuidagi … kuid laes on need 12 meest tiibadega …” – „Apostlid,” segab mees vahele ja naeratab. „Jah, laes on need apostlid – 12 tükki, tiibadega, lugesin veel üle,” ütleb naine, „seda on hea teada, et nood apostlid sealt ülevalt vaatavad.” – „On see katoliku kirik?” küsib mees. „Katoliku – ma ei tea, ma ei tea, millised usundid välja näevad,” ütleb naine, mees taas naeratab. „Seal on palju fuksiaroosat värvi altari peal, ja valgeid küünlaid kobaras ning väga erootiline Jeesuse kuju,” lisab naine, ning: „küünlad tundusid alguses soojad, istusin nende lähedusse, et soojusest osa saada, kuid nad soojendasid ainult ühe päeva. Kui järgmine kord tagasi läksin, ei jõudnud nende soojus enam minuni.” Mees noogutab. Ja kutsub naise huvitavat kirik-muuseumit vaatama. Naine lubab minna.
Ma ei tohi juua.
Nii otsin igas mehes teda.
Mis lahti? – Närvis olen. – Mille pärast? – (Ütlen kolm nime.) – Miks nad sulle niimoodi mõjuvad? – Olen neile natukene võimsad rollid andnud oma elus. – Ja kes nad tegelikult on? – Lihtsalt inimesed, head tuttavad. – Kust see võim tuleb, mille oled neile andnud? – Näitlemise pärast. – Kas neil on võim teha sinust näitleja? – Ei ole. – Miks sa selle võimu neile andsid? – Et ise kergemini pääseda. – Et kui teised aitaksid sul näitlemisega järje peale saada, peaksid ise vähem endaga tööd tegema? – Võib-olla. – Keda sa tahad näidelda? – Lihast ja verest naist, kes maadleb iseendaga. – Saavad nemad sulle selle rolli anda, kirjutada? – Ei saa. – Kes selle rolli sulle anda saab?
9/
Ühel hommikul, pärast Jumala teenimist, mida mina eelistan nimetada taeva avamiseks päevale ja südamele, ilmus meie sekka mees, kel oli kõrv verine. Igasugu lambukesi leiab tee kirikusse, kuid tema oli kohe eriline – võidunud ja süüdlasliku olemisega.
Siis aga tuli tema kord kõneleda. Meie palvusrühma teine meesterahvas – pereisa mitme lapsega – tõmbus uustulnukast kohe eemale. Mehelt saime teada, et ta on kompulsiivne ülesööja ning kasiinosõltlane. Et tal on unistuste sõbratar, keda ta aga endast eemale peksab. „Ma tean, et mul on kõrv verine,” ütles ta, „olen terve öö üleval olnud ning tulen sealt,“ lisas ta, viidates kasiinodele. Pereisa põgenes ta kõrvalt naiste vahele vältimaks füüsilist kokkupuudet. Ka mina tunnen hirmu ning vastikust, justkui võiks ta mind oma hädadega nakatada. Kuid muud kohta tal elavate hulgas pole, kui teda siiagi ei oodata.
Usk on tegevus, usk ei ole staatika. Usk on võime vabaneda hirmude võimu alt. Kartmatus ilma usuta on näilik enesekindlus. Tõeliselt kartmatu saab olla ainult uskudes. Tõeliselt kartmatu ei karda pisikuid, vaid julgeb vaadata pisikute alla. Julgeb näha seda hirmu, mida pisikutehirm peaks varjama.
Neil päevil, mil tunnen ennast tühjana, on palvemaja veelgi kõledam. Neil päevil, mil tunnen hirmu – hirmu selle ees, kui palju suudavad inimesed, kohad ja asjad mind mõjutada – mõjutada nii, et muidu nii kindlale pinnale toetujast muutun küünlaleegistki võbelevamaks, või justkui veeks, mida keegi käega liigutab, sellisena – iseenda reaktsioone peljates, omaenda keset umbusaldades – ei ole muud paika minu jaoks kui see maja siin – olgugi et tühi, olgugi et jumalata. Ainult siin tunnen ennast kaitstuna omaenda tõlgenduste eest. Nii kaua, kuni sellel nagiseval pingil istun, tean, et minuga ei saa siin juhtuda ei halba ega head – maailm ei küündi siia minult mu kurbust, raevu, elevust ja rõõmu välja pressima.
Küsimus ei olegi tegelikult selles, mida mina söön või jätan söömata, vaid selles, millel lasen toituda iseendast. Mis on need mõtted, need tundmused, sündmused, inimesed, kohad, millel lasen oma meelerahu kallal järada?
Nick Cave on öelnud, et heroiini tarvitav inimene ei muutu – ta on iga päev samasugune. Heroiin teeb valikud väga lihtsaks. Ärgates on halb olla – hangid ained – hea olla, lähed magama. Ärgates on halb olla … Kogu elu kohandub sõltuvusele.
Buliimiaga on sama. Ärkad üles – halb olla, hangid toidu, oksendad, hangid toidu, oksendad … – jääd magama, ärkad üles – halb olla, hangid toidu … Seni kuni tsükkel kestab, pole muud muret, kui et kust saada aineid. Kuid nüüd, ainetest puhtana, pean õppima eluga toime tulema, ja mitte minu, vaid elu tingimustel. Ja seda on sageli väga – ma ei ütle et raske, sest tahan elada, kuid ütlen – ülimalt harjumatu teha. Tuleb õppida oma mõtteid valima, ainult nii on võimalik diilida korraga nii väliskui siseilmaga, kuid kuidas, oh kuidas ei tahaks seda täna teha! Tahaks järgi anda, lohiseda, kuid pole enam saladus mu jaoks, kuhu lohiseksin – nii kordan: tahan elada.
Tere.