LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sellest nii haaratud,” ütles Ronald. “Kui saatus poleks tahtnud, et olen ainus poeg, oleksin kunsti oma elukutseks valinud.”

      Hilisematel aastatel selgus, et need sõnad olid olnud kurvalt prohvetlikud.

      Üldiselt Ronaldile meeldis miss Charteris. Suurilmlikult maneerlik, kuid šarmantne; hea südame ja kiinduva iseloomuga neiu. Noormees mõistis, kui kõrgelt leedi Earle seda noort daami hindas ning see sundiski teda otsustama, et räägib Valentine’ile Dorast kõik ning palub tal püüda leedi Earle’i mõjutada. Selle väljavaatega ja sel eesmärgil vestles ta peaaegu pidevalt noore daamiga, saatis teda jalutuskäikudel ja sõitudel, nad laulsid ja naljatasid koos. Ronald, teades ise, kui kindlalt ta Doraga seotud oli, ei aimanudki, millises valguses säherdune käitumine teistele võiks paista. Leedi Earle hakkas juba oma muresid unustama. Ta uskus siiralt, et poeg õpib armastama Valentine’i, ning tema abikaasa jagas seda usku.

      Earlescourtis oli seega kõik couleur de rose. Ronald oli reibas ja rõõmus – tal oli suur usk miss Valentine’i veenmisjõusse.

      Päevad möödusid kiirelt. Suur ball oli tulekul. Leedi Earle küsis endalt, miks poeg ei ole veel miss Charterisega tõsiselt juttu rääkinud ning Valentine küsis endalt, miks noormees tema lähedal püsib, olles tihtipeale justkui valmis midagi olulist ütlema, siis aga loobunud. Neiu peaaegu uskus, et noormees hoolib temast ning tallegi meeldis Ronald. Niivõrd, kui ta oli üldse võimeline kellestki hoolima.

      See noor daam polnud mingi tragöödia-kuninganna, vaid kiinduv neiu. Kirgliku armastuse kõrgused ja meeleheite sügavikud polnud tema jaoks. Ronald paistis talle soodsas valguses – leedi Earle oli teda ses suhtes Greenoke’is ette valmistanud. Ta teadis ka, et abielu Ronaldiga oleks ta emale meelepärane.

      Valentine’i soodne ettekujutus Ronaldist süvenes nende tutvuse käigus. Hoolimata teatavast kahetisusest, mis varjutas kogu noormehe elu, oli Ronald siiras ja ausameelne. Valentine imetles ta selgejoonelist saksi nägu ja karmi suujoont; imetles säravaid silmi, mida võis tumestada iga mööduv tundevarjund. Talle meeldisid noormehe viisakad rüütellikud kombed, tõsine jutt, tähelepanuavaldused, tema vankumatu kiindumus leedi Earle’i.

      Kogu Inglismaal ei leidunud nii vaprat ja galantset noorhärrat kui see Earlescourti pärija. Noormees oli pärinud kogu oma suguseltsi suursugususe ja vapruse. Temast tõotas tulla tõsine ja sügavamõtteline mees. Keegi ei teadnud, kui väga lord Earle selle tulevase suuruse üle rõõmustas. Valentine’ile Ronald meeldis ning talle meeldis mõte, et võib säärase mehe abikaasa olla. Talle avaldas muljet noormehe vaimne võimekus ja mõtete originaalsus. Koguni “hullumeelsed poliitilised vaated”, mis hirmutasid ja ärritasid vana isandat, tegid neiule nalja.

      Ronald, kelle süda püsis ikka oma väikese kauni naisukese juures, kellele ta ei söandanud kirjutadagi, ei taibanud Valentine’i mõtteid. Tal ei tulnud pähegi, mida tema sõbraliku käitumise taga arvatakse olevat.

      VII peatükk

      Saabus suure balli päev ning hommikueine ajal arutasid daamid, missuguseid bukette tuleks kanda. Sellest nihkus jututeema lilledele. “Siin on neid nii palju,” lausus Valentine, “ja ma ei tea kunagi, milliseid peaksin kandma.”

      “Mina küll ei kõhkleks,” ütles Ronald naerdes. “Te võite mind muidugi sentimentaalsuses süüdistada, aga mina annaksin eesõiguse valgetele piibelehtedele. Piibelehed on kõige kaunimad.”

      Leedi Earle kuulis nende vestlust, kuigi keegi teine ei paistnud seda märkavat. Ning ta polnud eriti üllatunud, kui Valentine ilmus ballisaali valgete piibelehtedega juustes ning samadest õitest buketti, mis oli pooleldi peidetud haljaste lehtede alla, kandis ta käes.

      Paljud pilgud pöördusid imetledes jahedale, uhkele kaunitarile ja ta valgetele lilledele. Ronald nägi neid. Ta pidi täheldama, et õhtutualett on pimestav ning seda ei riku ükski pisidetail. Kaunid piibeleheõied olid värsked ja lõhnavad. Talle ei tulnud mõttessegi, et Valentine oli need valinud, et talle meelehead teha. Noormees arvas, et ta pole veel kunagi näinud uhkemat pilti kui see hiilgav blond kaunitar. Siis aga kadus see mõte ta meelest. Ta vaatas kõiki neid peeneid aadlidaame, mõeldes hoopis Dora ujedale magusale näole, mis oli armsam kui kõik need. Ronald vaatas hinnalisi kalliskive, õõtsuvaid sulgi, kahisevat siidi ning mõtles Dora lihtsale kleidile. Tema silmisse tekkis unistav pilk, kui ta kujutles oma ilusat naist. Kunagi jalutab Doragi nendes uhketes ruumides ning siis imetlevad kõik tema tarka valikut. Nõnda siis unistas Earlescourti pärija, kui vaatles sädelevat rahvamurdu, mis kogunes ballisaali. Kuid tema unelmad katkestas leedi Earle’i käsk:

      “Ronald,” ütles majaproua kerge kannatamatusega, “kas sa oled unustanud, et sina pead balli avatuks kuulutama? Mine kutsu miss Charteris tantsima.”

      “Suurima heameelega,” vastas noormees, naeratades ema karmi tooni peale.

      “Tantsin miss Charterisega meelsamini kui ükskõik kelle teisega.”

      Leedi Earle vaikis siivsalt. Poeg astus Valentine’i juurde ja palus ta tantsule. Nad keerlesid selle ja järgmise ja veel järgmisegi tantsu ajal – mitte erilise huvi pärast neiu vastu, nagu lootis leedi Earle, vaid seepärast, et hoiduda murest, keda teistest hurmavatest kaunitaridest ta peaks valima. Valentine mõistis teda. Nad vestlesid kergelt, ilma pingeta. Noormees ei teinud komplimente ja neiu justkui ei oodanudki neid. Teiste daamide puhul oleks Ronald mõelnud: “Mida nad küll ütleksid, kui teaksid minu kaunist noorest naisest Easthamis?” Valentine’iga teda see probleem ei painanud – tal oli vaistlik usk neiu ehtsasse, teeskluseta sõprusse.

      Leedi Earle juhtus kuulma mõnd sosinal esitatud kommentaari ning ta süda täitus rõõmust. Vanad sõbrad sosistasid omavahel: “See vast oleks tema poja jaoks sobiv mõrsja,” ning “Küll oleks leedi õnnelik, kui tal oleks niisugune minia nagu miss Charteris, nii ilus ja uhke neiu.” Ronald aga tahtis vaid kindlustada Valentine’i sõprust, et too kostaks Dora eest.

      Kui Ronald juba neljandat korda palus miss Charterist “järgmisele tantsutuurile”, vaatas too narritaval ilmel talle otsa.

      “Kas teate ka, kui mitu tuuri me täna juba teinud oleme?” küsis ta.

      “On sel tähtsust?” küsis Ronald vastu. “Andestage, miss Charteris, kui arvan, et olete mõistnud minu arusaama liikumises peituvast poeesiast.”

      “Kas seepärast palutegi mind nii sageli?” ütles noor daam ikka narritavalt.

      “Oo jaa,” vastas aus Ronald, “see on ju suur rõõm. Ühe hea tantsija kohta on viiskümmend viletsat.”

      Noormees ei mõistnud kelmikat muiet neiu näol.

      “Te pole mulle öelnudki,” sõnas Valentine, “et teile meeldivad need lilleõied.”

      “Need on väga ilusad,” ütles Ronald. Kuid komplimendi tagamaad jäid talle aimamatuks.

      Miss Charteris ei saanud aru, kas teine on lihtsalt ükskõikne või arglik.

      “Te ütlesite, et piibelehed on teie lemmikud,” jätkas neiu.

      “Jajah,” vastas Ronald, “aga need ei ole praegu teile kõige sobivamad, siiski.” Ta mõtles, kui väga sobivad oleksid need tillukesed õied väikesele tagasihoidlikule Dorale. “Teie olete pigem nagu pikk valge graatsiline liilia,” ütles ta äkki.

      Ta jäi vait, sest Valentine vaatas teda kulmu kergitades.

      “Kas teate mis? Te olete mulle vähem kui viie minuti jooksul kaks komplimenti teinud,” ütles ta. “Ja ometi leppisime eile kokku, et tõeliste sõprade vahel ei pea neid üldse olema.”

      “Ma… ma ei kavatsenud tühje komplimente teha,” vastas noormees kohmetudes. “Ma ütlesin lihtsalt, mida mõtlesin. Ma mõtlesin, et olete nagu sihvakas, uhke, lumivalge liilia, miss Charteris. Ma olen sageli nii mõelnud. Kui te ei soovi enam tantsida, läheksime ehk jalutama?”

      Mitmed imetlevad pilgud saatsid neid – kaunimat paari poldud juba ammu nähtud. Nimetatud paar kõndis läbi pika saaliderea ning jõudis talveaeda, kus lambid vilkusid nagu väikesed tähed suurte haljaste eksootiliste taimede vahel.

      “Ehk puhkaksime

Скачать книгу