LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aega. Mõned külalised, kelle ta kaasa tõi, olid tähtsad aadlikud ning võõrustaja pühendas end nende lõbustamisele.

      Leedi Earle märkas suurt muutust oma pojas. Daam taipas, et poiss oli palju väljas värske õhu käes viibinud. Ta esitas selle kohta küsimusi, mõtiskledes, kas poeg oli botaanikat hakanud õppima, sest õhtul hilja ja hommikuti vara ei tüdinud ta pargis kõmpimast. Pealegi üllatas leedit puna, mis Ronaldi näkku seepeale tekkis. Kuid peagi saabub aeg, kui majaproua mõistab kõike.

      Tõenäoline on, et kui Ronaldil oleks tol ajal olnud nii palju Dora seltskonda, kui ta vaid tahtis, oleks ta peagi avastanud, millise vea ta teeb, ning suuremat muret poleks tulnud. Kuid lapsik armulugu salajaste kohtumistega oli pikantne. Neil kiiretel kohtumistel oli noormehel aega mõelda ainult Dora armastusele – ta ei märganud ühtki puudust. Ronaldit hurmas neiu õrnus ja ilu. Tema võltsita kiindumus oli nii võluv. Erinevus tema ja teiste vahel, kellega noormees oli harjunud rääkima, oli nii suur. Ka neiu lihtsameelsusel oli mingi eriline võlu. Nii läksid nad oma saatusele vastu.

      Üksteise järel lahkusid lord Earle’i külalised, Ronald aga polnud saanud veel oma saladust jagada. Üks uus juhtum sekkus tema armastusse ning sundis teda tegutsema. Kord koos isaga läbi pargi jalutades kohtasid nad Dora isa. Temaga oli kaasas keegi noormees ning need kaks rääkisid tõsiselt ja pingsalt, nii tõsiselt ja pingsalt, et ei märganudki kaht härrasmeest. Neist möödudes aga kuulis Ronald noorema mehe jutust üht lauset: “Te annate mulle oma tütre, mister Thorne, ja te näete, et ma teen ta õnnelikuks.”

      Ronald Earle pöördus kähku ja vaatas kõnelejat. See noormees oli nähtavasti üks heal järjel talunik, rahuliku, avala näo ja selgete ausate silmadega mees. Mees palus Dorat – Dorat, kes peab saama hoopis tema naiseks ja Earlescourti elama asuma. Ronald suutis vaevu oma kannatamatust taluda. Talle tundus, et õhtu ei saabugi.

      Pidulik dinee oli viimaks läbi. Lord Earle istus koos Sir Harry Laurence’iga klaretipudeli juures ning leedi Earle oli siirdunud salongi raamatut lugema. Ronald kiirustas nende lemmik-kohtumispaika, oja äärde. Dora oli juba seal ja mees nägi ta veel pisaramärga nägu. Esmalt ei tahtnud neiu oma murest rääkida, siis aga sosistas õnnetu loo, mis sundis ta austajat kiiresti tegutsema.

      Ralph Holt oli kõnelnud neiu isaga ning palunud Dora kätt. Neiu oli vastanud eitavalt, kuid ema oli nutma puhkenud ning isa vihastanud ja öelnud, et tüdruk peab neile kuuletuma.

      “Tal on suur talu,” ütles Dora õnnetu ohkega. “Ta ütleb, et ma elan tema juures nagu tõeline daam, sest mul pole vaja tööd teha. Ta on mu vanemate vastu väga lahke, aga ma ei armasta teda,” lisas neiu.

      Dora pigistas oma peente sõrmedega Ronaldi kätt. “Ma ei armasta teda,” nuuksus ta. “Ronald, ma armastan sind.”

      Noormees kummardus ja suudles ta kaunist pisaramärga nägu ning selle jutu peale tõusis temas kogu rüütellik uhkus.

      “Sinust saab minu naine, Dora,” lausus ta uhkelt, “mitte tolle taluniku kaasa. Juba täna õhtul räägin isaga ja palun tema nõusolekut. Minu ema on sinuga kindlasti rahul – ta on kõigiga väga lahke ja viisakas. Ära värise, mu arm. Ei võta sind minult Ralph Holt ega ka keegi teine.”

      Ja neiu rahunes seepeale! Tema usul Ronald Earle’i polnud otsa ega äärt.“Mine nüüd koju,” ütles mees, “ja homme kohtud isaga. Ma annan sellele noorele farmerile õpetust. Ei mingeid pisaraid enam, Dora – meie mured lõpevad juba täna õhtul.”

      Noor Earle saatis neiu mööda laia kõnniteed väravani, siis aga pöördus tagasi majja. Ta marssis püstipäi, kinnitades endale, et elab vabal maal ja võib teha, mida tahab. Ent sellest hoolimata kloppis süda, kui ta salongi sisenes ning lord ja leedi Earle’i sealt eest leidis. Vanemad vaatasid teda naeratades, aimamata, et nende armas poeg, Earlescourti pärija tuleb küsima nende luba majahoidja tütrega abiellu astumiseks.

      V peatükk

      Ronald Earle oli kahtlemata vapper noormees – ükski noor sangar poleks kandnud nii nõtra lootust julgemini kui siis, kui pidi vanematega tõsist kõnelust alustama, mis oleks ka kindlama meelega meest heidutanud. Poja lähenedes tõstis leedi Earle pilgu ja silmitses teda õrna muigega.

      “Jälle väljas, Ronald!” nentis leedi. “Sir Harry Laurence saadab sulle tervisi. Küllap on selles pargis mingi eriline võlu. Kas ruttasid? Õhetad nii kummaliselt.”

      Poeg ei vastanud, kuid lähenes emale, võttis ta käe ja kummardus seda suudlema.

      “Tulin teile midagi tähtsat ütlema,” alustas ta. “Isa, kas kuuled mind? Ma tulin paluma teie luba astuda abiellu Dora Thorne’iga, kõige veetlevama ja kaunima neiuga kogu Inglismaal.”

      Tema hääl ei värisenud, vapper noor nägu ei kahvatanud ega moondunud. Lord Earle vahtis teda täielikus hämmingus.

      “Abielluda Dora Thorne’iga!” ahmis ta õhku. “Ja kes, tont võtaks, on see Dora Thorne?”

      “Majahoidja tütar,” teatas noormees lühidalt. “Ma armastan teda, isa, ja tema armastab mind.”

      Noormehe enesekindlus lõi pisut vankuma, kui lord Earle selle vastuse peale südamest naerma puhkes. Ronald oli oodanud kõike muud – tormakaid häbistusi, süüdistusi – kõike, aga mitte seda.

      “Sa teed nalja, Ronald,” naeratas ema.

      “Ma räägin täiesti tõsiselt,” vastas noormees. “Annaksin siin ilmas kõik – kaasa arvatud enese elu – Dora eest.”

      Seepeale katkes lord Earle’i naerupurse ning ta vaatas rangelt peenesse punastavasse näkku.

      “Ei,” lausus ta, “tõsiselt muidugi mitte. Sa ei julge ju tahta, et su ema võtaks teenri tütre enesele lapseks. Sinu naljad on kohatud, Ronald. Halb maitse.”

      “See pole nali,” vastas poeg. “Meie, Earle’id oleme alati nii kohutavalt tõsised olnud, eks ju? Olen tõotanud abielluda Dora Thorne’iga ning, teie loaga, olen valmis oma sõna pidama.”

      Vihapuna hakkas lord Earle’i näkku tõusma, kuid ta talitses oma kannatamatust.

      “Igatahes,” vastas ta rahulikult, “oled sa liiga noor, et abiellumisele mõelda. Kui su väljavalitu peaks olema ka mõne hertsogi tütar, peaksin antud juhul igatahes keelduma.”

      “Mõne kuu pärast saan kahekümneaastaseks,” sõnas Ronald, “ja ma kavatsen oma sünnipäevani oodata.”

      Leedi Earle asetas valge ohtralt kuldsõrmustega ehitud käe poja õlale ja ütles leebelt:

      “Mu armas Ronald, ära ägestu. Räägi meile palun, kes on see Dora Thorne?” Ta märkas poja silmanurkades pisaraid sädelemas, poja vapper noor nägu oli liigutav. “Räägi palun,” jätkas ta, “kes ta niisugune on? Kus sa teda nägid? Kuidas ta välja näeb?”

      “Ema, ta on väga ilus,” oskas Ronald vaid öelda. “Ta on nii ilus, et hakkad teda kindlasti armastama. Ta on nii võluv ja armas, aga ka hoolas ja ustav. Ma kohtasin teda mõni nädal tagasi aias ja olen sestpeale temaga iga päev kohtunud.”

      Lord ja leedi Earle vahetasid pahaseid pilke, mis ei jäänud Ronaldil märkamata.

      “Miks sa sellest meile varem ei rääkinud?” küsis isa vihaselt.

      “Ma palusin ta kätt, kui ära olite,” vastas noormees. “Ta oli nõus ja mina ootasin ainult, kuni teie külalised lahkuvad ja teil on aega.”

      “Kas sa seepärast käidki kogu aeg väljas? Dora Thorne’iga kohtumas?” päris leedi Earle.

      “Jah, ma ei saa päevagi ilma temata olla,” oli lihtne vastus. “See oleks nagu päev ilma päikeseta.”

      “Kas keegi sellest rumalusest veel teab?” uuris lord Earle vihaselt.

      “Ei, võid täiesti kindel olla, isa, ma ei ole kellelegi sellest rääkinud enne teid,” vastas Ronald.

      Vanemad vaatasid teda vaikivas hämmingus, segaduses ja jahmunud poja sellisest käigust – ärritatud tema ilmsest rumalusest, ent siiski olid sunnitud imetlema tema ausameelsust,

Скачать книгу