LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ütles Ronald lihtsalt. “Ja muuseas, ma armastan teda, isa.”

      “Ole vakka,” vihastas lord Earle. “Ma ei taha enam seda rumalust kuulda. Minu kannatlikkusel on piirid. Üks kord ja igavesti, Ronald, olgu sul teada, et keelan otsustavalt igasugused jutud sellest abielust; see on alandav ja naeruväärne. Ma keelan sul Dora Thorne’iga abiellu astuda. Kui sa mulle ei kuuletu, pead kandma karistust.”

      “Ja mis karistus see siis oleks?” küsis Earlescourti pärija nii ükskõikselt ja rahulikult, et see ärritas isa veelgi rohkem.

      “Selline, mida sa vaevalt kanda tahad,” vastas lord. “Kui sa minu palvetest, soovimistest ja käskimistest hoolimata jääd ikka selle juurde, et abiellud säärase tütarlapsega, ei taha ma sulle enam otsa vaadata. Minu kodu ei ole siis enam sinu kodu. Sa kaotad mu armastuse, mu austuse ning, vist nende rõõmuks, kes on keelitanud sind minu au veelgi enam hävitama, ka minu vara. Ma ei saa sind pärandusest ilma jätta, aga, kui jääd oma sõgeduse juurde, ei luba ma sulle enam pennigi. Sa oled minu jaoks surnud, kuni ka mina suren.”

      “Mul on minu sissetulek kolmsada naelsterlingit aastas,” ütles Ronald rahulikult, “mille mu ristiisa mulle jättis.”

      Lord Earle’i nägu kahvatas raevust.

      “Seda jah,” ütles ta, “see sul on; see ei kulu sul nüüd enam kinnaste ja sigarite peale. Aga Ronald, sa ei saa nii mõelda, mu poiss. Ma olen sind armastanud – olen sinu üle nii uhke olnud –, sa ei saa mind alandada ja haavata.”

      Lordi hääl värises, poeg heitis talle kiire pilgu, teda puudutas sügavalt isa tundepuhang.

      “Anna mulle oma nõusolek, isa,” hüüatas ta ägedalt. “Sa tead, et ma armastan sind, ja et ma armastan Dorat; ma ei saa teda maha jätta.”

      “Nüüd aitab,” lausus lord Earle, “tundub, et sõnadest siin kasu ei ole. Sa kuulsid mu viimast otsust; seda ma ei muuda – ei mingi patukahetsus, mingid lubadused ei avalda mulle enam mõju. Vali oma vanemate, oma kodu, oma seisuse ja selle ilusa tobeda plika armastuse vahel, kellest oled mõne kuu pärast tüdinenud ja tülpinud. Vali meie vahel. Ma ei taha mingeid lubadusi; juba ütlesid, et neid sa ei anna. Ma ei rõhu enam tunnetele; jätan su oma peaga otsustama. Ma võiksin sind veenda ja sundida, aga ma ei tee seda. Kuuletu mulle ja sinu õnn saab olema minu erilise hoole all. Hakka mulle vastu, naitu selle tüdrukuga, ja ma ei heida sulle elu lõpuni enam pilkugi. Sellest peale ei ole mul enam poega; sa pole seda nime väärt. Ei ühtki taganemisteed. Nüüd pead ise otsustama; selline on minu otsus.”

      II peatükk

      Earlescourti Earle’id olid üks vanemaid Inglismaa perekondi. “Earle’i läänivaldust” mainitakse juba varasemal Tudorite dünastia valitsusajal. Kuid näib, et perekond ei mänginud suurt rolli poliitikas või sõdades. Perekonna annaalid räägivad lihtsast vooruslikust elust; leidub ka mõningaid romantilisi intsidente. Mõned varasemad parunid olid olnud vaprad sõjamehed; oli jutte hingematvatest pääsemistest surmasuust ja suurtest vägitegudest üleujutuste ja muude loodusjõududega võitlemisel. Paar Earle’i oli olnud poliitikas tegevad, ent kannatanud liigse agaruse ja tulipäisuse tõttu. Ent reeglina olid kõik Earle’i parunid olnud lihtsad ja kenad härrasmehed, kes rahuldusid eluga kodustes maamõisates, tegeldes seal ettetulevate kohustustega, pidasid hoolikalt kinni kõigist lepetest, millega seotud olid, samavõrra hoolikalt lapsi kasvatades ja neile haridust võimaldades. Aga viimane kui üks oli olnud innukas kaunite kunstide austaja. Earlescourt oli viimse võimaluseni tulvil pilte, kujusid ja muid kunstiteoseid.

      Poeg järgnes isale, pärides tiitli ja mõisad, olles kõik sama tasakaalukad ja lihtsa meelega ning samade huvidega, kuni Rupert Earle, üheksateistkümnes parun, kellega meie lugu algas, sai Earle’i lordiks. Lihtsust ja leplikkust tema iseloomus ei leidunud. See mees oli uhke, auahne ja kangekaelne; ta unistas aegadest, mil Earle’id saavad kuulsaks, aegadest, kui nende nimi riigiasjus maksab. Juba kahekümneaastaselt sai ta isandaks, ning olles ainus laps, oli nutikas, kaval ja enesekindel. Kahekümne ühe aastaselt abiellus ta leedi Helena Brooklyniga, Inglismaa ühe mõjukama peeri tütrega. Seejärel näis ta elu kulgevat igati kõrge lennuga ja toimekalt. Abikaasa oli elegantne, täiuslik proua, kes tundis maailma, selle kombeid ja tavasid ning kes oli lapsest saati harjunud kõige kõrgema ja parema seltskonnaga. Lord Earle ütles talle sageli naljatades, et naisest võinuks saada ideaalne suursaadik – tema maneerid olid ülimalt peened ja rafineeritud ning tal oli haruldane anne näivalt kõigist ja kõigest huvituda.

      Niisuguse naisega oma majapidamise eesotsas, lootis lord Earle suuri tegusid korda saata. Ta unistas hiilgavast karjäärist riigiametis; ükski au ei tundunud talle liiga kõrge, ükski ambitsioon liiga lennukas. Kuid saatusel oli talle salakaval löök varuks. Parlamendis pidas ta ühe sütitava ja eduka kõne – hämmastavalt sõnaosava, tabava, veenva kõne, mida ei unusta keegi, kes seda kuulma juhtus. Kuid pärast seda kõnet ei suutnud ta hääl, ei mingi tuntud või tundmatu imevahendi abiga, sama uhkelt ja võimukalt kõlada; hääl, mis oli olnud ta sõber ja vaenlane. Teda oli tabanud äkiline kummaline raske haigus, mis ta peaaegu haua äärele viis. Pärast pikka ja meeleheitlikku võitlust selle “vaikiva vastasega”, toibus lord vähehaaval, kuid avaliku teenistuse elu oli tema jaoks läbi. Arstid ütlesid, et ta võib elada kõrge vanaduseni, kui end hoolega ja järjekindlalt ravib; ta peab elama vaikselt, tagasitõmbunult, hoiduma kõigest erutavast ja ärritavast – ega või enam kunagi unistada poliitikast.

      Lord Earle’ile tundus see surmaotsuse või pagendusse saatmisena. Tema naine andis endast kõik, et teda lohutada ja saatusega lepitada, ent mõne aasta elas mees vaid iseenda haleda varjuna. Leedi Helena pühendas end talle. Earlescourtist sai kuulus külalislahke võõruspaik. Neid külastasid kirjanikud, kunstnikud, heliloojad ning ajapikku leppiski lord Earle oma saatusega. Kõik ta lootused ja püüdlused olid nüüd seotud poja Ronaldiga, kes oli peen ja noobel poiss nagu isagi, sarnane kõiges peale ühe iseloomujoone. Nooremal mehel oli sama teravajooneline anglosaksi nägu ja kuninglik kehahoiak, kuid ühes nad erinesid. Lord Earle oli karm ja paindumatu; kellelegi ei tulnud mõttesse tema otsuse vastu vaielda või püüda teda oma seisukohti muutma panna. Kui “milord” oli rääkinud, siis nii see jäi. Isegi leedi Helena teadis, et kõik katsed meest mõjutada on kasutud. Kuid Ronald, vastupidi, võis olla kangekaelne, kuid mitte kindlameelne. Teda oli kergem mõjutada: pöördumised tema parema mina poole, tema kiinduvusele, ta kohusetundele, jäid harva tulemuseta.

      Ühtki teist last ei olnud lord Earle’i südant rõõmustamas ning kõik ta lootused keskendusid pojale. Teist korda oma elus tõusid temas suured lootused ja igatsused. Mida tema polnud saavutanud, seda teeb ta poeg; au, mida tema enam taotleda ei saanud, langeb osaks pojale. Oli midagi suisa haletsusväärset selle karmi pettunud mehe armastuses oma poja vastu. Ta ootas pikisilmi aegu, mil Ronald saab küllalt vanaks, et alustada avalikku karjääri. Ta tegi poja tulevikuplaane suurema õhinaga kui kunagi enda omi.

      Aeg läks ja Earlescourti pärija siirdus Oxfordi nagu ta isagi omal ajal. Siis aga tabas lord Earle’i teine pettumus ta elus. Poliitilistelt vaadetelt oli ta vana kooli tooride partei liige. Liberaalsed põhimõtted olid talle vastikud; ta vihkas ja jälestas kõike vabameelsusega seotut. Talle oli suur löök, kui Ronald kolledžist “veendunud liberaalina” naasis. Hariliku läbinägelikkusega taipas vana lord, et kõik vaidlused on siin lootusetud.

      “Las ta põeb selle palaviku läbi,” ütles üks ta sõpru. “Te ju näete, lord Earle, et vist kõik noormehed peavad selle läbi tegema. Konservatism on kõrge ea ja kogemuste tunnus. Kuniks teie poeg maailmas positsiooni saavutab, jõuab ta mitu liberalismi staadiumi läbi käia.”

      Lord Earle uskus seda siiralt. Kui pettumuse esimene löök oli möödas, hakkas Ronaldi poliitiline agarus isale nalja tegema. Talle meeldis näha, kui tõsiselt poeg seda kõike võttis. Ta muigas, kui Ronald luges kõlava noore häälega ette oma partei juhi kõnesid. Ta muigas, kui noormees, tahtes teooriat praktikas rakendada, vennastus mõisa talumeestega ning külastas kodusid, millest ta isa aristokraatliku õudusega kaugele eemale hoidis.

      Polnud kahtlust, et noil päevil uskus Ronald Earle end olevat kutsutud suurt missiooni ellu viima. Ta unistas ajast, mil klassidevahelised barjäärid lammutatakse; ajast, mil inimestel saavad olema võrdsed

Скачать книгу