LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja mõtisklevalt. “Milline kaunis nimi! Ja kui hästi see sulle sobib! Selles nimes on nagu terve meloodia.”

      Neiu naeratas nende sõnade peale meelitatult; siis tõstis ta hetkeks tumedate silmade pilgu, kuid langetas taas.

      “Oled sa lugenud Tennysoni “Dorat”?” küsis Ronald.

      “Ei,” vastas neiu, “mul pole lugemiseks eriti aega.”

      “Ma jutustan sulle selle loo,” lubas noormees armulikult. “Sestpeale kui mina seda lugesin, on mul oma ideaalne “Dora”, sina aga teed mu unistuse tõeks.”

      Neiul polnud vähimatki aimu, mida teine mõtles, ent kui mees retsiteeris meloodilisi lauseid, hakkas tööle ta fantaasia ja kujutlusvõime; ta nägi nisupõldu, kuldset leivavilja, lapsukest ja ta murelikku ema. Kui Ronald vait jäi, märkas ta, kuidas neiu käed olid kokku surutud ja huuled värisesid.

      “Sulle meeldis?” küsis noormees endale teadmatult üleoleval toonil.

      “Väga!” sosistas Dora. “Oh, see peab olema suurmees, kes midagi sellist kirjutas. Ja teie teate seda kõike peast.”

      Neiu siiras imetlus meelitas ja võlus meest. Ronald luges ette veel teisigi värsse ja teine kuulas vaimustusega. Päikesesära ja läänetuul ei toonud vähimatki hoiatust Earlescourti pärijale, kes juba tahus esimest lüli hirmsa tragöödia kulgemise ahelas; ta mõtles ainult ujedale õhetavale kaunitarile enese ees!

      Äkitselt kaikus puude kohal häärberi suure kella kõmin. Dora võpatas tugevalt.

      “Kell on juba üks!” karjatas ta. “Mida ma nüüd teen? Missis Morton vihastab.”

      “Vihastab?” üllatus Ronald, veidi pahane, et tema arkaadialikud unelmad nii järsult katkestati. “Sinu peale? Miks?”

      “Ta ootab ju maasikaid,” vastas Dora, taas maa peale tagasi jõudnud. “Ja minu korv pole veel täis.”

      Ronaldi jaoks oli see ootamatu mõte, et keegi võiks selle ilusa lahke Dora peale vihane olla.

      “Ma aitan sind,” ütles ta.

      Jalamaid oli Earlescourti pärija põlvili Dora Thorne’i kõrval ja noppis kiiruga küpseid maasikaid ning korv oli peagi täis.

      “Võta,” ütles Ronald, “sa ei pea nüüd enam missis Mortonit kartma, Dora. Sa pead nüüd minema, ma arvan; küllap on raske lahkuda eredast päikesepaistest ja tuppa minna.”

      “Ma… ma tõesti parema meelega jääksin,” vastas Dora avameelselt, “aga mul on palju tööd.”

      “Kas oled homme jälle siin?”

      “Jah,” vastas neiu. “Mul kulub terve nädal, et peenardelt kõik küpsed maasikad majahoidjale noppida.”

      “Hüvasti, Dora,” ütles mees. “Näeme jälle.”

      Ta sirutas käe välja ning neiu väikesed sõrmed värisesid ja vabisesid ta haardes. Ta näis nii õnnelik, aga hirmunud, kaunis, ent eemalolev. Mees oleks võinud ta siis oma sülelusse haarata ja öelda, et armastab teda; kuid Ronald oli džentelmen. Ta kummardus neiu käe kohale ning lasi selle siis lahti; ta jälgis nõtket haldjalikku figuuri, mis kärmelt puude vahele kadus.

      “Olgu neetud kogu kunstlik treening ja kasvatus!” sõnas Ronald endamisi. “Mida on meie peentel daamidel niisuguse vastu välja panna? Kujutle vaid seda ilu ilma koketerii ja teeskluseta. Selle tüdruku süda on puhas nagu veatu piibeleheõis; ta pole kuulnudki säherdusi sõnu nagu “hiilgav partii” või “suurim šanss”. Kui Tennysoni Dora oli samasugune, ei imesta ma millegi üle, mis edasi sai.”

      Selmet end korrale kutsuda ja mõelda, et oli sel kaunil hommikul rumalusega hakkama saanud ning et tema esmane kohus on see tüdruk unustada, süütas Ronald sigari ja hakkas unistama näost, mis teda lummanud oli.

      Dora viis aedviljad missis Mortonile, kes temaga ei tõrelnudki. Siis suundus ta koju aiamajja, kuna päevatöö oli tehtud. Ta pidi pargist läbi minema. Kas see oli sama tee, mida ta hommikul tallanud oli? Mis põhjustas selle vastse ja puhta auhiilguse, mis oli langenud igale lehekesele ja puule? Sinine taevas naeratas Dorale; iga õis, iga linnulaul oli kui uus tähendamissõna. Mis see küll oli? Ta enese süda tagus nii nagu ei iial varem; ta nägu hõõgus, ilusates niisketes silmades kiirgas uus tuluke. Mis see küll oli? Ta jõudis ojakese äärde ja istus sinisele pingikesele.

      Vulisev vesi laulis uut laulu, midagi armastusest ja noorusest, ilust ja õnnest – midagi uut ja muinasjutulist –, sellist nagu elu ise. Koos tasase vulina ja veevooluga tuli tema juurde tagasi see hääl, mis oli täitnud ta kõrvu ja puudutanud ta südant. Kas unustab ta veel kunagi selle ilusa näo, mis talle nii lahkelt oli naeratanud? Kindlasti oli see mees tõeline prints, kes oli teda kiitnud, ütelnud, et ta nimi on nagu meloodia, ja et ta on nagu tolle ilusa luuletuse Dora. See väärikas härrasmees kirka ilusa näo ja hoolitsetud valgete kätega – ilmselt ta tõesti imetles Dorat.

      Nii unistas Dora ojakese kaldal, kuidas ta meest aina uuesti ja taas kohtab; talle ei tulnud ettegi, et võib tulla külm ja pime aeg, mil ta teda enam ei näe. Järgmisel hommikul särab taas päike, linnud laulavad ja nemad kohtuvad.

      Dora ei mäletanud, kuidas see ilus päev edasi oli läinud. Hea missis Thorne vaatas oma last ja ohkas, mõeldes, kui ilus on see armas näoke, ja kui kiirelt elumured seda laastavad.

      Dora esimene käik oli talle iseloomulik. Ta läks otseteed oma kambrisse ja keeras ukse lukku; siis pani ta väikese mõranenud peegli päikesevalgusse ning asus oma nägu uurima. Ta tahtis näha, mida imetlusväärset Ronald Earle selles leidis. Ta pani üsna imeks seda uut väge, mida ta nähtavasti valdas. Dora pani peegli lauale, istus ja uuris oma palet. Ta tunnistas, et nägu on kenake: jume oli värske, elav nagu roos; punased huuled kaardus ja naeratavad; tumedad leebed silmad, pikad siidjad selge joonega ripsmed. Naerulohukestega nägu kõneles meeldivast, lihtsast, kiinduvast iseloomust – see oligi kõik –, mitte aga teravast mõistusest, hingest, hästi kasvatatud, koolitatud peenusest; ei midagi peale innuka, veidi kohkunud ilu.

      Dora oli mõneti segaduses. Ta ei olnud oma välimusest kunagi suurt pidanud. Olles alati elanud mõistlike lihtsate inimeste seas, oli salakavalate meelituste keel talle tundmatu. Poolsüüdlaslik rõõmuvärin haaras teda, kui ta esimest korda taipas, et ta enda nägu on väga sarmikas.

      Päikeselised tunnid lendasid mööda. Dora ei märganud neid; ta mõtles ainult möödunud hommikule ja tulevale hommikule, Ronald aga unistas temast peaaegu teadmatult. Neiu oli olnud ere kiir eredas päevas; mehe kunstiline meel oli saanud tasutud, ta silmad olid võluvuse kütkes olnud. Kaunis kujutelm võlus teda, rõõmuga tuletas ta meelde, et järgmisel hommikul näeb ta seda ujedat armast nägu jälle. Polnud ühtki halba mõtet seda idülli häirimas. Ronaldile ei tulnud pähegi, et ei olnud toiminud arukalt. Ta oli lugenud ühe ilusa luuletuse ühele ilusale noorele tütarlapsele ning väärikal, isandlikul moel uskus ta, et polnud midagi valesti teinud.

      Koitis uus päev ning see viis puhanud ja rõõmsa Dora jälle töö manu. Taas liikusid peened nobedad näpud veripunaste marjade ja roheliste lehtede vahel. Siis kuulis Dora meest tulemas. Ta kuulis noormehe samme ning neiu nägu värvus rubiinikarva. Mees ei teinud katsetki varjata, et ei sattunud viljaaeda juhuslikult.

      “Tere hommikust, Dora,” lausus ta. “Sa näed välja niisama särav kui päikesepaiste ja nii kaunis kui need lilled. Pane korv korraks käest, tõin ühe luuleraamatu ja tahan sulle midagi ette lugeda. Pärast aitan sul marju korjata.”

      Doral polnud midagi selle vastu, ta istus ja otsekohe olid mõlemad muinasjutumaal. Mees luges masinlikult, heites sageli kiireid kõrvalpilke kaunile kaaslannale. Too ei taibanud loetu mõtet karvavõrdki, ainult mehe hääl oli nagu võrratu muusika, mida ta iial varem polnud kuulnud.

      Viimaks suleti raamat ning Ronald mõtiskles, millised mõtted võiksid küll liikuda ta kaaslanna lihtsas, kavaluseta meeles. Nii kõneles ta neiuga tema igapäevasest elust, tööst, lõbustustest, sõpradest. Kõneldes haaras lummus teda aina enam ja enam; neiul polnud sügavat intellekti, seltsidaami teravmeelsust ja – keelsust, kuid loodusearmastus tegi temast poetessi. Dora paistis teadvat

Скачать книгу