LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küsis noor Earle.

      “Ei,” vastas miss Charteris kindlameelselt, “rääkige edasi.”

      “Mõni andekam mees,” ütles Ronald, “andekam kui mina, võiks maalida seda ilusat nägu, naeratust ja naerulohukesi, tumedaid juuksekiharaid valgel kaelal, ilusaid leebeid silmi, pikki ripsmeid, mis tõusevad harva, silmi, kus särab imeline valgus, mil iganes nende sügavusse vaatad. Ütlen ainult, et mõne päevaga armusin sellesse neidu – ja Dora Thorne – nii on ta nimi, miss Charteris, – armus minusse.”

      Valentine ei liigutanud ega vastanud. Ronald nägi, kuidas õhetus neiu näolt kadus ning uhked huuled värisesid.

      “Teen lühidalt,” lisas Ronald siis. “See neiu pole niisugune, keda preiliks või prouaks hüütakse, see minu kaunis metsik õieke. Tema isa elab aiamajas, ta on lord Earle’i majahoidja. Ja ta tütar ei tea selle maailma asjust ja kommetest midagi. Teda pole õpetatud ega kasvatatud, kuigi ta hääl on magus muusika ja ta naer nagu hõbekellukeste helin. Ta on nagu ere aprillikuu päev, naer ja pisarad, päike ja vihm – nii lähestikku koos, et ma ei tea kas armastan teda rohkem naervana või nutvana.”

      Ta jäi vait, kuid Valentine ei kostnud silpigi; ta käsi oli endiselt näo ees.“Ma armastan teda väga,” ütles Ronald lihtsalt, “ja nii ma talle ka ütlesin. Ma palusin tal mu naiseks saada ja ta oli nõus. Kui mu isa Greenoke’ist tagasi tuli, küsisin tema nõusolekut, kuid ta naeris mu välja. Ta ei uskunud, et mul on tõsi taga. Üksikasju pole mul vaja teile rääkida. Nad saatsid väikese Dora minema ja üks mees, kes on temasse armunud – kes teda endale tahab –, tuli ja noris minuga tüli. Ta on mu rivaal, ta vandus, et Dora jääb talle. Aga oma raevuhoos reetis ta saladuse, mida minu eest varjati. Ta ütles, kus on Dora ja ma läksin teda vaatama.”

      Neiu kuju püsis endiselt liikumatuna, ühtki sõna ei lipsanud huultelt.“Ma läksin teda vaatama,” jätkas Ronald. “Ta oli õnnetu, nii kaunis oma kurbuses ja armastuses ning minust nii sisse võetud, et unustasin kõik, mida oleksin pidanud meeles pidama; ja abiellusin temaga.”

      Valentine võpatas ja karjatas poolsummutatult.

      “Te olete üllatunud,” ütles Ronald, “aga, miss Charteris, mõelge sellele noorele kaunitarile! Ta oleks olnud sunnitud abielluma ühe talunikuga, keda ta põlgab. Kuidas muidu oleksin saanud ta päästa?”

      Ja isegi sel õudsel hetkel ei saanud Valentine imetlemata jätta Ronaldi lihtsameelset vaprust, rüütellikkust, autunnet.

      “Ma abiellusin temaga,” ütles noormees, “ja ma tahan talle truuks jääda. Ma mõtlesin, et isa annab järele ja andestab meile, aga kardan, et olin liiga kindel selles asjas. Minu seotusest kuulnud, teatas isa, et kui ma Dorat ei jäta, ei taha ta mind enam näha. Iga päev kogun julgust, et talle oma abielust rääkida, aga miski takistab mind alati. Ma ei ole pulmapäevast saadik oma naist näinud. Ta on ikka veel Easthamis. Aga nüüd, miss Charteris, mu sõber, palun aidake mind.”

      Vapralt varjas Valentine oma pettumust ja kurbust – veel kord tõstis temas pead uhkus, veel kord vaatab ta tõele näkku.

      “Ma teen teie heaks kõik,” ütles ta rahulikult. “Kuidas ma saaksin teid aidata?”

      “Minu ema hindab teid kõrgelt,” vastas Ronald, “ta kuulab teid. Kui ma emale oma saladuse ära räägin, kas saaksite oma veenmisjõudu rakendada ja Dora eest kosta? Leedi Earle kuulab teid kindlasti ära.”

      Valugrimass käis üle Valentine Charterise uhke rahuliku näo.

      “Kui arvate, et ühel võõral oleks tark sekkuda nii delikaatsesse asja, siis teen seda rõõmuga,” ütles ta, “ent siin on siiski üks aga. Rääkige oma lugu lord ja leedi Earle’ile enne ise ära. Ärge viivitage, iga tund on kallis.”

      “Mida te minu loost arvate?” küsis Ronald ärevalt. “Kas olen toiminud õigesti või vääralt?”

      “Ärge seda minult küsige,” vastas Valentine.

      “Ikkagi,” käis mees peale, “küsin ikka. Te olete mu sõber. Öelge palun, oli see õige või vale?”

      “Ma ei saa öelda muud kui tõtt,” kostis Valentine, “ja ma arvan, et toimisite vääralt. Aga ärge pahandage. Au on kõik – see on tähtsam kui elu või armastus. Mõnes mõttes olete oma au maha salanud. Olete oma vanemate loata abiellunud – pealegi niisuguse naisega, keda teie vanemad heaks ei kiida.”

      Ronald süngestus, kui neiu tasasel selgel häälel lausutud kindlad sõnad temani jõudsid.

      “Mina uskusin,” ütles ta, “et Doraga abielludes toimin õigesti. Tal polnud peale minu kellelegi toetuda.”

      “See oli vapper tegu, samuti teatud mõttes,” lausus Valentine. “Tõendasite, et olete usaldusväärne ja isetu. Andku taevas, et te õnnelikuks saaksite!”

      “Ta on noor ja mõjutatav,” ütles Ronald. “Ma võin teda vabalt oma tahte kohaselt kujundada. Te paistate väga tõsine, miss Charteris.”

      “Ma mõtlen teist,” vastas neiu asjalikult. “Kogu see lugu on tõsine. Vabandage mind – aga kas mõtlesite ikka hästi järele –, kas olite veendunud, et kogu teie elu õnne tasus siin kaalule panna? Kui nii, siis ei ütle ma enam midagi. See on ebavõrdne abielu, mis ei sobi selle maailmakorra asjadega kokku.”

      Kui kummaline, et ta väljendus täpselt nagu Ronaldi isagi!

      “Minge rääkige kohe isaga,” jätkas neiu. “Te ei saa enam tagasi võtta, mida olete korda saatnud. Te võite seda mitte tahta, aga te peate õiendama oma kõverad rajad ja heaks tegema oma salaliku käitumise.”

      “Ja kas teie püüate minu ema panna Dorat armastama?” küsis Ronald vastu.

      “Seda ma teen,” vastas Valentine. “Te visandasite tema portree päris hästi. Ma peaaegu et näen teda. Ma kõnelen tema ilust, tema võlust, tema hurmast.”

      “Te olete tõeline sõber,” ütles Ronald tänulikult.

      “Aga ärge ülehinnake minu mõju,” jätkas Valentine. “Te peate ise julgema oma elule silma vaadata. Kui täiesti siiralt ja ausalt ütlen, siis minu meelest olete au ja rüütellikust valesti mõistes vääralt käitunud. Aga mees peab olema julge. Vahest kõige raskem katsumus siin elus ongi vankumatult kanda omaenda tegude mõjusid ja tagajärgi. Te peate teadma, et te ei tohi vääratada, te peate kõike, mis järgneb, kandma nagu mees ja nagu kangelane.”

      “Seda ma teen,” kinnitas Ronald miss Charterise kaunisse näkku vaadates ning pooleldi lootes, et väike Doragi suudaks rääkida temaga sellisel toonil nagu see väärikas noor daam. Just niisugused sõnad teevad meestest kangelased. Siis meenus talle, kuidas Dora nutaks, kui temaga midagi juhtuks.

      “Kas me jääme sõpradeks, miss Charteris?” küsis Ronald paluvalt. “Mis iganes ka ei juhtuks?”

      “Jään teie sõbraks, kuni elan,” vastas Valentine lühidalt, sirutas valge kauni käe ning tema hääl ei värahtanud. “Te olete mind usaldanud – ma ei unusta seda iialgi. Olen teie sõber. Ja olen ka Dora sõber, kui tahate.”

      Ta ütles seda nii ilusasti, et Ronald naeratas.

      “Dora on kindlasti veidi kohkunud,” ütles ta, “sest ta on nii pelglik ja tagasihoidlik.”

      Siis rääkis ta Valentine’ile, kui ilus ja lihtne on Dora, kuidas ta armastab loodust. Alati aga naastes sama teema juurde – kui väga ta Dorat armastab. Ronald ei osanud aimatagi, et see rahulik ja väärikas iludus kuulab teda nagu piinapingil – kuni mees Dorast rääkis, püüdis too kõigest hingest taltsutada külma jubedat tühjust, mis ta ellu nii äkki oli tunginud, püüdes mõelda tulevikust ilma selle meheta, samas tunnistades endale, et sellesama mõtlematult rüütelliku abielu pärast ja siira armastuse tõttu imetles ta Ronaldit seda enam.

      Käsi, mis hooletult õitega mängis, ei värisenud enam, uhked huuled olid taas endist värvi, ning siis Valentine tõusis, öeldes, et läheb räägib leedi Earle’iga pärast lantši.

      Tuim meeleheide haaras Valentine’i,

Скачать книгу