LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mul on vaja olla kasulik.

      „Arutame siis, milleks sa kasulik oled,” ütleb mister Guru oma kabinetis tooliga kiikudes. „Milleks sa kasulik oled?”

      „Ma saatsin teile oma portfoolio. Ma loodan, et te ikka vaatasite minu fotosid?” Ma ei saa sinna midagi parata, et pärast kahte nädalat tühjalt jõlkumist on mu hääl süüdistav.

      „Portfoolio, portfoolio.” Mister Guru uurib oma töökabineti lage ja keerutab mõtlikult India Pühapäevas logoga pastakat sõrmede vahel. Minutid tiksuvad. Vaatan küsivalt Pujale otsa, kes ainult kehitab õlgu ja mudib oma kaela – see, nagu ta kurtnud on, hakkas talle ootamatult valu tegema päev pärast Delhisse kolimist.

      Järsku mister Guru ärkab, ajab end toolis tikksirgeks ja vaatab mulle selge pilguga otsa. „Unustame sinu portfoolio.” Ta hüppab toolilt püsti ja hakkab energiliselt mööda tuba sammuma.

      „Niisiis: Kashmir. Niisiis: Orissa hõimud. Naiste õigused. Valge naine, reisimas läbi India konfliktipesade.” Lähimad töölised on oma ülesanded hetkel unarusse jätnud ning jälgivad oma klaasist kabinetis edasi-tagasi tammuvat ja vaimustunult midagi seletavat mister Gurut.

      „Jah, nüüd ma saan aru,” jätkab ta. „Ja teine võiks siis olla üks meie kirjutajatest. Anil äkki? Ah, temal sündis ju uus väljaanne. Aga Omar? Temal pole muidugi haige isaga kerge hetkel…” Mõtlikult jälgib mister Guru läbi klaasseina oma neljasadat töölist. „Aga äkki ma ise teeksin selle triki ära?”

      Ma olen alati arvanud, et mister Guru on ühe triki hobune, kuid igaks juhuks ma talle seda ei ütle. Olen hoopis vait.

      „Kõik on selge. Kõik on selge. Detailidega tegeleme hiljem.” Mister Guru hüppab tagasi oma tooli. „Ülesanne Eeva Kaunale: kirjutada raamat. 300 lehekülge või umbes nii, teemal: India ja konfliktid selles. Või midagi niisugust. Homme pärastlõunaks ootan ma raamatu sissejuhatust ning kokkuvõtet oma laual. Oota,” tuleb mister Gurule äkki meelde. „Mul on homme hambaarst. Ülehomme hiljemalt…”

      „Siis on ju pühapäev,” segab Puja kähku vahele.

      „Siis on ju pühapäev,” kordab mister Guru. „Igatahes järgmine nädal millalgi olgu raamatu sissejuhatus ja kokkuvõte minu laual. Detailidega tegeleme hiljem.”

      „Aga mister…” Puja üritab midagi öelda, kuid mister Guru paneb sõrme suule.

      „Ahhaa. Niharika?” uksel seisab mister Guru sekretär. „On nad kohal?”

      „Jah, sir. Kas kutsun esimese sisse?”

      „Palun, palun,” vehib mister Guru suuremeelselt käega ja heidab meie poole selgituse: „Meil on tööintervjuud käimas. Meeskonda on hädasti lisakäsi vaja. Töö kasvab üle pea.” Puja maigutab selle uudise peale suud nagu kala kuival.

      Kui klaaskabiinist välja kõnnime, oleme Pujaga mõlemad nõutud.

      Meie uued töökaaslased on meie hämmingu üle hämmingus. Indias kord juba käivad asjad nii, et produktiivsus pole eriti tähtis, seletab meie kolleeg, hüüdnimega India Eliit, ja soovitab mul raamatu idee silmapilkselt unustada.

      „Mister Guru ei mäletagi teie jutuajamist enam,” seletab ta esmaspäeval mulle kontoris.

      India Eliit ei ole kamminud ega lõiganud oma juukseid kaheksa aastat. Tema nägu on raamitud hallimustasegusest pikast habemest ja õlgadeni ulatuvast sorgus soengust. Mister Guru iseloomustas India Eliiti: „staažikas ajakirjanik, kellel on tõsised probleemid alkoholiga”. Kui ta ei kirjuta parasjagu oma raamatut, ei räägi Venemaa ja India poliitikast, Prantsuse presidendist või Lähis-Ida konfliktist, unistab India Eliit mitmesugustest alkohoolsetest jookidest, mida ta parasjagu nautida tahaks.

      „Käisin täna hommikul Vene saatkonnas. Kujutad ette, kell üheksa hommikul ja Aleksei on juba purjakil,” jutustab ta. „Pakkus mulle ka viina. Ma ütlesin, et mis sa paljast viinast jood, pane ikka mangomahla või tomatimahla sisse või vähemalt pressitud sidrunitki. Eh. Eh. Eee…” Juba mõte joomisest paneb India Eliidi elavnema. Ta vaatab läbi aknaklaasi kuumavat päikest. „Ah, kuidas tahaks praegu ühte viskit jääkuubikutega.”

      Väljavalitud seltskond istub kontori koosolekuruumis ning ootab mister Gurut. Mister Guru hilineb nagu alati, juba hommikul kadus ta töölt iga-aastasele arstlikule kontrollile („Minu eas pead olema ettevaatlik eesnäärmega,” selgitas ta fuajees valjult). Puja teeb ettepaneku alustada ilma temata, niikuinii teavad kõik töötajad, et toimetus funktsioneerib kõige paremini ilma mister Guruta. Puja ettepanek hajub häältesuminasse.

      „See see on, kui inimesel puuduvad põhimõtted,” lausub Filmikriitik Eliidi jutu peale – pealtnäha seosetult, kuid põhimõttekindlal toonil. Filmikriitikul on palju põhimõtteid. Meie esimesel kohtumisel teatas ta valju häälega, et tema, India filmikriitik, ei käi põhimõtte pärast vaatamas mitte ühtegi Ameerikas toodetud filmi. Teda ei huvita, et Hollywood toodab sadu, võib olla isegi tuhandeid filme aastas, sest olemas on Bollywood ja Euroopa. „Euroopa pole mõistagi Bollywood, kuid te vähemalt üritate,” on Filmikriitik suuremeelne.

      India Pühapäevas kontoris leidub ka teisi põhimõttega inimesi. Poliitajakirjanik hüüdnimega Professor kannab alati Oxfordi õppejõududele iseloomulikku nahksete küünarnukkidega tviidülikonda, trimmitud halli habet ja elegantseid nullklaasidega prille. Kui ta kuuleb, et hakkan kirjutama raamatut „midagi konfliktidest ja midagi Indiast”, norsatab ta pahaselt. Ka Professoril on üks käsikiri pooleli.

      „Ei, ei, ei. Igaüks jäägu oma liistude juurde. Sina kirjuta raamat sellest, miks Nõukogude Liit kokku varises.”

      „Aga ma ei tea sellest teemast midagi.”

      „Ja mida tead sa Indiast või siinsetest konfliktidest? Ei, ei, ei. India konfliktidest ei tohiks üldse mitte kirjutadagi, sest India on teel üles. Paari aasta pärast on Delhi nagu New York. Kas sa kirjutaksid raamatu „Konfliktid New Yorgis”?”

      „Kui veel üks ennasttäis inimene ütleb, et India on järgmine New York, siis annan talle vastu molu,” jaurab meie dialoogi pealt kuulanud India Eliit. Professor ignoreerib Eliiti ja räägib edasi.

      „Mitte keegi meist pole maailma saadetud tühjade pihkudega. Meie, indialased oleme targad, kuid mitte eriti töökad.

      Hiinlased on töökad, kuid lollid. Eurooplased ei tee tööd ega ole targad, kuid on innovaatilised.” Professor vaatab unistava pilguga kaugusesse. „Ma soovin, et ma elaksin sellises maailmas, kus kõik teeksid just seda, milleks nad on loodud. Kus kõik oleks tasuta, kus me üksteist armastaksime ning austaksime. Kuidas sa sellist maailma nimetaksid?”

      „Utoopia,” sosistab India Eliit ja kõkutab naerda.

      Seepeale jõuab mister Guru arsti juurest tagasi. Vererõhk olevat olnud kõrge, kopsudes kahises, eesnäärme probleemidest me juba teadsime, lisaks on tal unehäired. Arst oli talle välja kirjutanud kaheksa rohtu, mis mister Guru demonstratiivselt koosoleku ees väikesest kilekotist pihku kallab ja üksteise järel alla neelab. Siis algab koosolek. Täna on päevakorras kaks artiklit. Ühe, kindlasti trükki mineva, on kirjutanud Arivoli Chaturvedi isiklikult. Jõuline lugu räägib sellest, miks president Obama on Indiale kasutu ja kuidas India valitsus peaks Ameerika mõju oma siseasjades vähendama.

      Kui selle artikli kohta pole isegi India Eliidil või Professoril midagi tarka öelda, siis teine artikkel tekitab koosolekuruumi palju elevust. Eelmisel kuul oli India Pühapäevas läbi viinud küsitluse, kes on kõige populaarsem jumal Indias. Riigis, kus üle 50 miljoni inimese kulutab aastas religioonile rohkem kui arstiabile ja haridusele kokku, on usk alati päevakorras.

      „Ohhoo. See on kindlasti Hanuman,” pakub online-osakonna juhataja mister Gill ehk Never Online. Selle hüüdnime on ta välja teeninud asjaoluga, et meie ajakirja internetiversiooni pole vaatamata mister Gilli ponnistustele kolme ja poole kuuga veel käima saadud.

      „Vale puha,” muigab mister Guru. „Hanuman on kolmas.”

      „Nii kaugel,” pobiseb Never Online pettunult ning vaatab kahetsusega töökaaslaste seas ringi.

      „Lakshmi,”

Скачать книгу