LITMIR.BIZ

      Täna on mul kohtumine töökaaslase Indra Parthashartya ehk lihtsalt Iraga. Ira olek mõjub äärmiselt boheemlaslikult. Asi pole mitte ainult tema kammimata juustes või helepruunis salwar kameez’is, millel on näha hommikused chai-plekid, ega ka mitte selles, kuidas ta unustab oma sandaalid töölaua alla ja lahkub kontorist paljajalu. Kõige boheemlikum osa temast on kõnnak. Kõndides naaldub ta kogu kehaga ette ja vehib hoogsalt kätega, nagu oleks kiirkõnni võistlusel. Järsku pole ta enam lugupeetud intervjueerija ega kirjanik, vaid helepruun orangutang.

      Enne Ira koju sisenemist peatume välisukse taga, kus Ira otsib vihase mõmina saatel oma uksevõtit. Asjad lendavad väikesest käekotist asfaldile, lõpuks valab inimahv koti sisu pahaselt kõnniteele. Väike kuldne võti on muidugi kõige põhjas. Rahulolevalt pöördub Ira minu poole.

      „Ma vabandan juba ette. Mu kodu väga segamini.”

      Kui me Ira koduuksest sisse astume, vaatab meile vastu tõeline ahvipesa. Laud on lookas pesemata nõude all. Riidehunnikud vedelevad korrapäratult põrandal. Mööblit katab paks tolmukiht ja seinaääri kaunistavad read raamatutega. Akendel närtsivad kümme või rohkem toalille. Lilledeks on neid küll raske nimetada, rohkem nagu pruunid kõrred potis.

      „Ei olegi nii väga segamini midagi,” ütleb Ira õnnelikult. Lükkab ühe jalaga riidehunniku hooletult nurka ja teise jalaga pühib teelt raamatuvirna, mis vajub laiali, nii et osa teoseid kaob puhvetkapi alla. Tee tuppa on vaba.

      Põhjus, miks ma Irat külastan, on ikka seesama mulle ülesandeks saanud raamat konfliktidest Indias ja jumal teab veel millest. Ira mees oli kunagi Nehru ülikooli ajakirjandusprofessor, kes kirjutas poliitilis-majanduslikke artikleid. Nüüd on ta pensionil ja kirjutab raamatut. Ira läheb meest tagatuppa otsima, jättes mind segamini kööki. Proovin esemeid mitte puutuda, kukub veel järsku midagi ümber või vallandan tolmupilved. Tagatoast kostavad kõrgendatud hääled ja klaasiklirin, viimaks saabub väike kleenuke habemega mees valges pidžaamas.

      Ira hakkab köögis kurjakuulutavalt nõudega kolistama, midagi säriseb pannil, õhk on vürtsilõhnast paks. Nagu oleks keegi pipragaasi tuppa lasknud, mõtlen läkastades. Silmadest jookseb vett. Ira mees katab suu taskurätikuga ja tõuseb püsti, et ventilaatorit tööle panna, taganeme elutuppa. Lasen pilgul üle toa rännata. Seinad on värvitud igaüks isesugustesse toonidesse ja on ebanormaalselt kirjud. Türkiissinine, veripunane, tumesinine, lilla ja roheline on segatud kirkavärviliseks koosluseks, need on otsekui lapse valitud. Elutoas seisab vaid vajaminev mööbel: kaks diivanit ja televiisor. Toa seinal, aukohal, on oranž plakat, millel istub mitmekäeline Krišna. Üleval laes suriseb tiivuline ventilaator.

      Küsin Ira mehelt konfliktide kohta Indias.

      „Mida see Sarasvat sulle nüüd kaela määris?” küsib Ira mees vastu.

      Kulub hetk, enne kui aru saan, et Sarasvat on mister Guru eesnimi. Ma pole kunagi kuulnud kedagi teda eesnime pidi hüüdmas. Arvasin, et isegi mister Guru naine kutsub teda kodus mister Guruks.

      „Indias on tohutult konflikte,” jätkab Ira mees. „Meil on rahvusvahelised pinged Pakistani ja Hiinaga. Meil on maoistid15 ja muud rahvuslikud vägivaldsed rühmitused. Meil on probleeme kirjaoskamatuse ning töötavate lastega. Meil on probleeme ülerahvastusega. Veega. Isegi näljaga, kuigi valitsus väidab, et nälg on Indiast likvideeritud. Meil on probleeme naiste õigustega. Nõiajahiga. Korruptsiooniga.” Rüüpame mõlemad chai’d.

      „Mida ma teie arvates tegema peaksin?”

      „Reisi ringi. Räägi inimestega. Õpi Indiat tundma. Otsi lugusid. India on lõppude lõpuks heade lugude maa. Aga ära otsi konflikte.”

      Pool tundi hiljem istun Ira juures köögis söögilaua taga ja vaatan enda ette asetatud rooga. See on kuulus India thali16. Ira nõud on eelmisest söögikorrast veel mustad. Plekist taldrikule on pandud suur kuhi riisi, paar piprakauna ja kartuli-brokolisibula segu. Juba peale vaadates näeb see jube vürtsine välja. Läätsesupis hulbivad lisaks läätsedele ka koka juuksekarvad. Paar kurgi- ja tomativiilu on asetatud curd’i ehk jogurtitopsi kõrvale. Läikivad chapati’d auravad taldrikul. Mõte kõige selle söömisest toob mulle enesehaletsuspisara silma ja viimases meeleheites võtan tarvitusele oma salatrumbi: haaran kõhust, oigan kuuldavalt ja vajun aeglaselt külili.

      „Mis juhtus?” on Ira ehmunud ja raputab mind õlast.

      „Oh, ei midagi. Väike toidumürgitus. See läheb varsti üle.” Teen valusaid grimasse.

      „Jumal tänatud, et ma siis thali tegin,” rahuneb Ira silmapilkselt. „See on kõige parem toidumürgituse puhul.”

      Ja see on veel ajakirjanik? Loll naine. Ma peaksin praegu soojakotiga voodis lebama ja kummeliteed jooma.

      „Kas sa ei leia, et see toit on natukene liiga raske?” pressin läbi hammaste.

      „Raske?” on Ira üllatunud. „Siin ei ole ju midagi. Natukene riisi, läätsed, kartul, chapati peale pandud tükk ghee’d17 ja curd,” laseb Ira silmadega üle menüü joosta. Ta silmad jäävad jogurtikausil pidama. „Curd võib tõesti olla liiga raske seedimisele, aga muu…” Ta haarab jogurti ja kaob ainsa söödava asjaga kööki.

      Puja kaelavalud on aina hullemaks läinud. Nüüd käib ta vaid kikivarvul mööda suurt, tühja ja kõledat korterit justkui mõni vaim, seisatab aeg-ajalt, ohkab ning sosistab: „Eeva, äkki teed mulle tassi teed.” Paar korda on ta ka arsti ja astroloogi juures käinud, kellest esimene suurendas ta igapäevast tabletihulka kolmeteistkümneni ning viimane soovitas Pujal toita musta koera täiskuu ajal. Ma saan Pujast aru ja tunnen talle kaasa. Pujat vaevab koduigatsus ning seda ravib ainult saabumine Lucknow lennujaama. Kuid mister Guru ei lase tal veel koju minna. Mul on mõnikord isegi tunne, et ta saab mingit sadistlikku mõnu Puja piinamisest.

      Ta on Pujale omistanud mitmeid hüüdnimesid, millest kõige populaarsem on Eksootika Idast, ning talle meeldib vaest naist lõputult tögada.

      Oleme kõik mister Guru kabinetis, kui ta pöördub Puja poole.

      „Ma kuulsin Eevalt, et sa elad Noida parimas linnaosas,” lausub ta, sama ajal kui mina süüdlaslikult punastan. „Mis selline elamine seal ka maksab?”

      Sõnad nagu „raha”, „maksab” ja „rikas isa” ajavad Puja kohe närvi ning ma näen, kuidas ta käsi vaistlikult kaela hakkab mudima.

      „Mis mõttes maksab?” sosistab Puja ja püüab väärikust säilitada. „Rent on 16 000 ruupiat kuus, pluss kommunaalid.”

      „Rent?”

Скачать книгу