ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu India. Eeva Kaun
Читать онлайн.Название Minu India
Год выпуска 2012
isbn 9789949511013
Автор произведения Eeva Kaun
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kontorit täidab imestuskahin. Kas tõesti deemonjumal Šiva?
„Üllatus? Kellele on, kellele mitte. Rama oli näiteks viies ja Sai Baba, vana kaval rebane, alles üheksas. Kes tahab sellest artiklit kirjutada?” küsib mister Guru ning vaatab ootusärevalt paremale ja vasemale poole. Mister Guru paremal käel seisab kirjutusbloki ja pastakaga Mridu Kaur ehk Parem Käsi, vasemal küljel aga samuti kirjutusbloki ja pastakaga Niharika Verma ehk Organisaator. Kui Mridu kannab tööl peenelt tikitud sarisid, kõrgeid kontsi ja temast lausa õhkub naiselikkust, siis kareda häälega Niharika on kui kubjas ja staabiohvitser ning alati riietunud musta pükskostüümi. Asja teeb hulluks see, et mõlemad daamid teevad ühesugust tööd: varustavad mister Guru informatsiooniga, kannavad ette kontori keelepeksu ning organiseerivad mister Guru päeva. Nende pideva rivaalitsemise tõttu on kogu kontor jagatud kahte leeri. Mister Guru küsimuse peale ärkavad Mridu ja Niharika üheskoos unest. Õhus on tunda vere maitset, kuid leebe olekuga Anil aimab ohtu ja on kiirem.
„Mister Guru, ma ise kirjutan selle artikli. Milleks naisi tüüdata?”
Alles nädal varem oli Anil mulle söögiputka taga sosistades rääkinud oma suurimast hirmust, et ühel heal päeval tapavad need kaks hullu naist teineteist ära. „Ma vaid loodan, et ma sellel päeval kontoris ei ole.” Kui ma hiljem sellest kahekõnest aga Filmikriitikule rääkisin, oli too skeptiline. Selgub, et Anilil on diagnoositud skisofreenia ning ta pidavat igal pool surma ja ohtu nägema. Paar aastat tagasi olevat Anil lausa mitu kuud kodus luku taga istunud ja oodanud maailmalõppu.
„Ohhoo. Milline džentelmenlikkus. Eeva, kas Euroopas on sellist suuremeelsust veel olemas?” naerab mister Guru Anili ettepaneku peale. Tema ükskõiksus oma kontoris valitseva rivaalitsemise suhtes hämmastab mind.
„Miks ta ometi ühte nendest naistest lahti ei lase või mujale ei paiguta?” küsin koosoleku lõppedes Professorilt.
„Ja kumma käe sina ära lõikaksid: oma parema või vasema?” küsib Professor vastu.
Ainuke, kes kontori draamadest ja aruteludest osa ei võta, on Puja. Ta istub morni näoga mister Guru lähedal ja vaatab tuimalt aknast välja, nagu ei huvitaks teda maailmas miski. Kui ma hiljem tema käest küsin, millist jumalat tema kummardab ja millises templis käib, vastab Puja:
„Mina käin tööl.” Ja parandab ennast kohe: „Mina käisin tööl. Nüüd pean hakkama vist, jah, templit külastama, et kuidagi päeva õhtusse veeretada.”
Kell kaheksa õhtul kaob elekter. Ghaziabadis võib selle järgi juba kella õigeks seadma hakata. Igal õhtul samal ajal. Puja marsib vihaselt mööda korterit, helistab majahoidjale, oma isale Lucknow’s ja boyfriend’ile Mumbais. Kuid ka äsja kuldmedali võitnud Šiva ise ei suuda Delhi elektriprobleemi lahendada. Ainus võimalus on rentida generaator, ütleb majahoidja mister Mehta muigega. „Väga hea hind daamidele. Vaid 5000 ruupiat kuu.” Puja on endast väljas – soojakotti, mis võiks ta krooniliseks muutuvat kaelavalu leevendada, ei saa sisse lülitada. Igatahes Lucknow’s pole sellist jama kunagi olnud, ütleb ta vihaselt ja kaob ust paugutades oma tuppa.
On dussehra14. Meie majahoidja, mister Mehta ärgitusel lähen koos tema ja ta perekonnaga Ghaziabadi staadionile, kus toimub mister Mehta sõnade järgi „India kõige suurejoonelisem dussehra tähistamine”. Vaid suure vaevaga pressin end mister Mehta Suzuki Mariati tagaistmele, mister Mehta kahe tütre, ämma, tädipoja ja tädipoja naisevenna vahele. Esiistmel istuvad mister Mehta naine, vanem poeg ja väike beebi, kes ei kuulu ühelegi autosolijale.
Ghaziabadi staadioni ühele poole on paigutatud suur lava, kus toimub meie saabumise hetkel näitemäng kirevate kostüümidega. Teisele poole on püstitatud lõbustuspark, mille krooniks on kõrge vaateratas. Ratas on inimestest tühi. „40 ruupiat ei ole lihtsalt tuulde viskamiseks,” pahandab mister Mehta.
Samal ajal, kui mina näitemängust pilte teen, tutvustab mister Mehta mind juuresolijatele kui ajakirjaniku BBCst.
„Aga mister Mehta, ma ei ole BBCst,” seletan talle.
„CNN?” Raputan pead.
„Reuters? Issand halasta, kust siis?”
„India Pühapäevas.”
„On see kohalik väljaanne? Väga halb,” ohkab ta minu peanoogutuse peale ja tupsutab ärevalt oma pealage.
Näitemäng, mis enne meie saabumist oli kestnud juba kaks ja pool tundi, mõjub sündmusrohkelt, kuid segaselt. Jumal Rama võitleb deemon Ravanaga eepilises lõpulahingus. Hanuman ja teised jumalad ilmuvad aeg-ajalt lavale, vehivad kätega ja kallistavad üksteist. Korralduskomitee liikmed, erkrohelised pabertutid rinnas, seisavad poolkaarena lava ees. Lahtise tulega ringi liikuv preester jagab õnnistusi kõigile, kes käeulatuses.
Enne ilutulestiku algust tuleb minuga tutvust tegema korralduskomitee esimees isiklikult. Mister Mehta punastab, kummardab maani, püüab pruuni taskurätikuga oma kiilanevat kohta varjata ja teab mida kõike veel teha või öelda. Komitee esimees heidab mister Mehta poole üheainsa pilgu ja ignoreerib teda. Ta kuulis, et tema dussehra pidustusel on välisreporter BBCst… Viskan mister Mehta poole mõrvarliku pilgu, kuid võtan vastu komitee esimehe kutse minna vaaterattaga sõitma. Esimees nimetab roostetavat vaateratast „ilmarattaks”. Ta tahab mulle näidata oma maailma, imelist Ghaziabadi. Vaateratas on päevi näinud, aga üllatavalt kiire. Liigagi kiire, kui me tuiskame läbi lämbe oktoobrikuu õhu. Hoian kramplikult kahe käega kinni roostetavast ja logisevast metallist. Ghaziabadi ja isegi laata on raske pimeduses silmata, vaid tuhanded tuled kihutavad mööda. Pildistamisele ei julge mõeldagi. Korralduskomitee esimees itsitab mu vastas nagu väike tüdruk ja hoiab kõhtu kahe käega kinni.
„Ehhehhee. Ohhohhoo. Sipelgad on kõhus.”
Tuiskame uuele ringile.
„Kui vana see ratas õige on?” hüüan, kui meie istmealune ähvardavalt kõigub ja ragiseb.
„Kui ma väike olin, siis käisin siin veel oma isaga igal dussehra’l. Rahu tema põrmule. Siis oli see ratas veel päris uus.”
„Ja kui vana te nüüd olete?”
„52 ainult,” naerab organiseerimiskomitee esimees ja me vihiseme jälle alla. Minu ehmunud nägu nähes vabandab ta ruttu:
„Ilmaratas on tipp-topp seisukorras. Seda kinnitan ma teile oma lahkunud isa nimel. Igal aastal korra ronivad meie tublid mehaanikud nagu ahvid kogu ratta läbi, keeravad lahtised kruvid kinni ja valavad õli, kuhu tarvis. Ning mina isiklikult käin regulaarselt ratast testimas. Inimeluga meil ei naljatata.”
Kui rattalt maha ronime, käib näitemäng veel täie hooga. Proovin korralduskomitee esimehele ja mister Mehtale selgeks teha, et ehk on lavastajad hammustanud liiga suure tüki, üritades terve festivali müüti ühte näidendisse pressida. Kuid mehed ei saa minust aru. Aega on ju terve öö ja Indias selliste asjadega ei kiirustata. Mister Mehta ja perekond kaovad üksteise sabas korralduskomitee esimehe kannul rahva sekka, jättes mind lõbustusparki üksi. Ma ütlen „üksi”, kuid mu selja taha on kogunenud seltskond lapsi, kes kõik on nõus hundirattaid viskama, et pildile jääda. Lõpuks tuleb vihane turvamees pika bambuskaikaga, vibutab seda ähvardavalt ja virutab nii mõnelegi lapsele lataka vastu paljaid sääri.
Hilisõhtu on värvinud vana lõbustuspargi pruunide ja hallide toonidega. Roostes piilupartidega väikelaste karussell liigub vaid vaevaliselt edasi. Vuntsidega mehaanik naaldub viltu vajunud karuselliaia vastu, mis ähvardab iga hetk ümber kukkuda, ja närib mind jõllitades tubakat. Väiksemal vaaterattal ei ole üldse mootorit, seda ajavad ringi kaks noormeest, kes osavalt ohtu trotsides ronivad pikkade metalltorude vahel ja ripuvad korvide küljes. Punane, 1950. aastate Ameerika filmidest tuntud popkornimasin praksub keset väljakut.
Ja siis kõlavad esimesed paugud. Dussehra korralduskomitee on viimaks ometi andnud loa õhtu kõige põnevama sündmuse alustamiseks. Keegi pole siia staadionile kogunenud näitemängu vaatama või atraktsioonidega sõitma.