ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu India. Eeva Kaun
Читать онлайн.Название Minu India
Год выпуска 2012
isbn 9789949511013
Автор произведения Eeva Kaun
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Näe, matt,” osutas ta muigega lauale. See tegi ta võitude kogusummaks üheksateist. Mister Singh vangutas pead. „India on koht, kus tuleb mõelda südamega, mitte ainult peaga.” Aga ma ei osanud südamega mõelda. Reisi lõpus Mumbai lennujaama tualetis võtsin endalt seljast kõik riided, viskasin need prügikasti ning ajasin endale selga Mumbai toona ainsast kaubanduskeskusest muretsetud steriilse kesta. Ma ei kavatsenud endaga Indiast kaasa võtta ühtegi tolmukübet. Olin õnnelik, et pääsesin. Ma ei plaaninud enam kunagi tagasi minna.
KAOS
Maandun Delhis ühel oktoobrikuu hilisõhtul, et järgmisel päeval asuda tööle ajakirja India Pühapäevas fotograafia osakonnas.
Üle hulga aja on mul on hinges seletamatu lootus ja entusiasm. Ma olen väsinud pidevatest tööotsingutest, projektide välja mõtlemisest ning tasuta artiklitest. Viimased aastad Euroopas möödusid otsekui uduses meeleheitlikus õudusunenäos. Nagu kõik ülejäänudki 20 000 värsket entusiastlikku meediatudengit, kes minuga samal aastal Inglismaa ülikoolidest ellu viskusid, otsisin ka mina Püha Graali: seda ühte lugu, mis pidi avama kõik uksed ning kindlustama muretu vanaduspõlve. Ma ei mäleta täpselt, mis oli viimane piisk karikasse. Emb-kumb, kas see, kui meie kortertuppa kolis kuues inimene, kes pidi ruumipuudusel magama köögis söögilaua all täispuhutud madratsil, või siis minu professionaalse karjääri absoluutne põhi, mil ma tegin pilte filmile „Hullunud Kurk”. Ja see film polnud isegi komöödia. Meeleheitelugudel paraku puuduvad iseloom, tulevik ja süda.
„See Püha Graal on kuskil peidus ja ma tahan ta üles leida,” seletan ma Indira Gandhi nimelise rahvusvahelise lennujaama turvakontrollile, sinisetäpilises tuunikas ja teksadega vanemale hindu daamile. Proua ei saa minu jutust aru.
„Kelle juurde te tööle lähete?” tahab ta teada. „Hindustan Times? Times of India?”
„India Pühapäevas.”
„Pole kunagi kuulnud,” vangutab tädi murelikult pead. „Olete kindel, et see asub ikka Indias?”
Issand halasta, mul ei ole pennigi hinge taga, kuid ma ei ole idioot.
„Kui te graali tahate, siis mina arvan, et peaksite esmalt minema Sarojini Nagar turule,” tasandab proua häält ja kummardub mulle lähemale: „Ärge kuulake neid valelikke petiseid lennujaama ukse taga.” Niisuguste julgustavate sõnade saatel astun ma Delhi rahvusvahelisest lennujaamast välja.
Manplan Media ja selle tütarajakiri India Pühapäevas loodi kriitikute sõnul Arivoli Chaturvedi poolt hüppeplatvormina India poliitikasse.
Kes on Arivoli Chaturvedi? Nii saab küsida ainult inimene väljastpoolt Indiat. Igaüks, kes on selles riigis viibides mingil hetkel televiisori sisse lülitanud, on kindlasti seda meest näinud. Ta on riietatud kõige moodsamasse ülikonda, mida raha eest saab osta, ta tumedad juuksed on õliga üle pea tihedasse hobusepatsi tõmmatud, ta kannab disainerprille, musta juuksevõru ja ebanormaalselt kirjut lipsu. Agressiivselt, entusiastlikult ja enesekindla naeratusega esitab ta India meedias monolooge. Tal on arvamusi ja õpetussõnu jagada miljardile India elanikule. See on mees, kes esitab peaminister Manmohan Singhile läbi meedia ultimaatumeid, keda tööle palgata või lahti lasta, ning koostab paralleelselt India valitsusega igal aastal alternatiivset riigieelarvet. Ta ehitab uut Indiat. Tema ongi uus India. Ilusa ja rikka noore massi, tuumarelva, maailma suuruselt neljanda armee, kosmoseprogrammi, majandusliku dünaamilisuse ning heaolu riik. Ta on kindel, et jõuab kätte aeg, mil India tormab Ameerikast mööda, jätab selja taha lääneriigid ning saab ise maailmavalitsejaks. Noore India põlvkonna ideaal on mister Chaturvedi, sest igaüks tahab tulevikus jõuda nii kaugele, et teda kutsutaks majandusguruks ja professoriks, et ta annaks ülikoolis loenguid, teeks filme, toimetaks nagu muuseas ajalehti ja ajakirju ning kui aega üle jääks, kirjutaks raamatuid pealkirjaga „Leia teemant endas” ja „India – tuleviku fenomen”. Selline unistuste mees on Arivoli, minu töökoha omanik.
Kui mind taksoga järgmisel hommikul läbi Delhi tööle sõidutatakse, on raske mister Chaturvediga mitte nõustuda. India on teinud hiigelhüppe edasi, võrreldes mu eelmise külaskäiguga. Tänavad, mis varem olid autodest ning pühvlivankritest umbes, on nüüd tühjad. Suur neljarealine maantee Vikas Marg viib otse Delhi südamesse. Teede ääres pole näha ühtegi kilekottidest ja plastist püstitatud hütti, mis veel kuus aastat tagasi ilustasid suurlinna iga tänavanurka. Teel on valgustus, turvakontrollid, töötavad valgusfoorid. Fooride taga ei oota kerjavad emad sülelastega, katkuhaiged ega vigased.
„Mis te arvate, kuhu need vaesed uulitsatelt nõnda üleöö kadusid?” uurib mind nädalaks sõidutama palgatud taksojuht Dipu, kelle nägu katvast rikkalikust kulmumerest ja ülevoolavate vuntside keskelt paistavad tagantvaatepeeglisse vaid kaks säravat musta silma.
„Ehk liikusid elus edasi?”
„Või eemale,” vastab Dipu ja vist muigab oma metsa taga. Aga võib olla ka mitte, seda näevad vaid jumalad.
Minu uus töökoht asub Noida linnaosas, 16 kilomeetrit Delhi südant märgistavast Connaught Place’ist. Sõidame Dipuga üle Jamuna jõe, kui mulle meenub ühe India armastatuma fotograafi Raghu Rai pilt aastast 1965. See foto nimega „Delhi äärelinnad” esindab idüllilist vaadet kaduvale India külaelule: kastemärg hommik, tühi põllumaa, vesipühvlid ja kaugelt eemalt udust lähenev monstrum Delhi. On raske uskuda, et kunagi oli selle linna asemel üle saja küla, kus kasvatati suhkruroogu, arbuuse ning vilja.
Noida on üks uusimaid ning innovaatilisemaid Delhi äärelinnu, mis on täis suuri kaubanduskeskusi, ülikoole, filmistuudioid, meediakontserne ning pilvelõhkujaid. „Delhi sündmuste koht”, nagu seda heldinult kutsutakse, justkui vanas Delhis ei toimuks äkitselt enam midagi. Kogu see Jamuna jõe tagune uusrikaste piirkond esindab uut Arivoli Chaturvedi põlvkonna Indiat, kus elu kolib turult kaubanduskeskusesse ja kaevude juurest tualettpotiga vannitubadesse, kus vesi tuleb torudest, mitte kopsikuga ämbrist. Endine küla on nüüd kontorite ning korterite rägastik Aasia suurima ostukeskusega. Enam ei pea „külaelanikud” varahommikul bussiga poodi sõitma, sest kolm kilomeetrit maailma parimaid ja tuntumaid tooteid on siinsamas, endisel põllumaal. Uutes keskustes võib osta pühvlipiima asemel sojapiima, imporditud Taani juustu, Itaalia sprotte õlis, Inglismaa parimaid biskviite ning eksklusiivset alkoholi Tšiilist. Sisustuspoed toovad oma kauba otse Euroopast ning riidemood rõhutab kehaosi, mida India sarid8, salwar kameez’id9 ja dhoti’d10 on sajandeid edukalt varjata püüdnud. Uus pakub kõike seda, mida vana on keelanud.
Niisugused tormilised muutused hirmutavad vanemat põlvkonda, kes on harjunud magama lahtiste ustega ja oma perekonna keskel. Uued Arivolid elavad üksinda, helistavad emale korra nädalas, saadavad koju pühade puhul pähkliassortiiga korvi ja keeravad ööseks paneelmaja uksed lukku.
Dipu, kes on hetkeks oma takso parkinud keset Noida rahvarohkeimat teelõiku, hüppab veel liikuvast masinast välja. „Härrased, härrased,” jookseb ta sandaalide välkudes ümber nurga väntavale tubakakaupmehele järele. Kohalik liiklus sõidab valjult signaalitades ja mulle rusikat vibutades ümber auto. Hetk hiljem on meie selja taha tekkinud muljet avaldav ummik. Ennast mitte häirida laskev Dipu naaseb kõikide pahameeleks kümme minutit hiljem, vangutab sõimlevale rahvahulgale kahetsevalt pead ja on resoluutne, kui küsin talt, kas siis tema ei tahakski elada mõnes Delhi luksuslikumas piirkonnas. Kas tema ei tahaks kraani keerates saada sooja vett, ilma et seda peaks pliidil soojendama hakkama? Või seda, et tualett poleks umbes ning oleks ruumi, kuhu oma autot parkida?
„Mina ei koli kunagi ühtegi paneelist kirstu,” ütleb Dipu. „Ma võin sinna niimoodi ära surra, et mu laipa ei leita mitu nädalat. Ma olen selliseid lugusid
Sari – ümber keha mähitud ühest kangatükist naiste riietusese.