LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaba hetke tüdrukuga veeta, võtnud ta kõhukotiga kõikjale kaasa ja vestnud vanu häid muinasjutte õiglusest ja headusest. Ning kuidas ta ei taha kuidagi panna oma last Moskva lasteaeda, sest seal käivad „mustade” lapsed, kel pole kombeid ega kultuuri.

      Tõstan veidi kulme ja Vadim selgitab. Need on Kesk-Aasia endistest liiduvabariikidest niinimetatud gastarbeiter’id, kes on Moskvasse tulnud odavaid töid tegema. Usbekid, kasahhid, kirgiisid. Neil olevat teistsugune mentaliteet ja olek. Nad ei austa inimest, nendib Vadim kurvalt. Mida ta täpsemalt selle all silmas peab, ei õnnestu aru saada, sest viinakarahvine on me eest läbi käinud juba vähemalt kolm, igaühes vähemalt 300 grammi vodkat sees. Ja mina, nagu öeldud, limpsin rohelist teed. Teist kannu juba. Kiidan end mõttes selle eest, et ei hakanud Vadimilt teist korda üle küsima: „Aga teie ise olete Kaukaasiast, eks ju?”

      Umbes sel hetkel saabub mu kõrvale tagasi Krister ja Vadim muutub veel härdamaks. Ta vannutab meid kindlasti tema ja ta tütrekesega välja jalutama minema. Lubame ja hakkame vaikselt kodu poole sättima.

      Baar hakkab samuti uksi sulgema: Moskvas on enamik lõbustusasutusi lahti maksimaalselt kella 24ni, sest metroo lõpetab liikumise kell 1 öösel ja enne seda tahavad ka kaugemate kantide inimesed koju saada. Baaridaamist rääkimata. Takso on aga kallis ja ka niinimetatud piraattakso, see tähendab suvaline tee kõrvale hääletatud masin võib öösel uskumatult kenasti koorida. Targem siis juba ühiskondliku liikuriga turvaliselt tuttu saada.

      Öö läbi pummeldamisi Moskvas – nagu Tallinnas kombeks – pole ma eriti näinud. Peod raugevad ikka hiljemalt kell pool üks öösel, kui inimesed vähegi koju tahavad liikuda.

      Iseasi on muidugi külaskäigud, kus inimesed kogunevad üksteise köökidesse klõmakaid viskama. See on muuseas hästihästi venelik. Taskukohane, südamlik, täis toredat muhedat vestlust ja pisikesi maitsvaid marineeritud seeni. Või minitomateid. Minagi õpin külmkapist leitud asjadega kiiresti lauale väikseid imesid korda saatma. See on nimelt üks vene naise tunnus: võluda igalt poolt suupistelaud välja. Khmm, pole just keeruline, lihtsalt tuleb regulaarselt külmkapivarustust täiendada pisukese leivakese, juustukese ja heeringakesega. Muu eest hoolitsevad jääkapist võetud viin, hea tuju ja toredad külalised.

      Köögiistungi käigus saab kuulata täpselt seda muusikat ja ajada maailma asju just nii kõvasti, kui enda hing ihaldab. Naabritest hoolimata. Meie enda korteriski oleme nende aastate jooksul nii mõnelgi korral olnud tunnistajateks, kuidas riiklikel pühadel, eriti 8. märtsil (oi, kuidas moskvalased armastavad seda päeva!) muutub ülemise õmblusmamsli korter eriti rõõmsaks – esiteks on kuulda laulujoru, siis tülikära, siis paari kriiset ja matsu (see on koht, kus võitlev feminist minus tahaks korda majja lööma minna), seejärel leppimisnuukseid ja Vene hümni laulmist vanade, Nõukogude Liidu hümni sõnadega.

      Kuid algatuseks on mul Venemaa kõrtsikultuurist enam kui küllalt. Ei, edaspidised päevad enne mu tagasisõitu veedame parkides unistades. Abieluettepanek keerleb mul ikka silme ees, nagu pisike isiklik paradiisiaiake. Ma ei taha kedagi seda mõtet segama, tahaks kohe, siinsamas Moskvas lihtsalt kahekesi selle ära teha!

      Küsime isegi Eesti saatkonnast, kas nad ei tahaks meid paari panna – Eestis pääseks nii igasugusest mittevajalikust butafooriast nagu kleitidest, kutsetest, pikkadest laudadest ja muust taolisest tüütusest. Konsul naeratab ja ütleb, et kahjuks pole see võimalik – kuigi nad enda sõnul korraldaksid vahelduseks hea meelega matuste asemel ka pulmi.

      Ühel hommikul vahetult enne mu äralendu saabub aga telefonile sõnum. Selgub, et Vadim on külaskäiguideed tõsiselt võtnud ja soovibki, et me tema poole Moskva äärelinna külla sõidaks. Ühtlasi lubab ta näidata, kuidas elavad Venemaal tõeliselt rikkad inimesed. Noh, pojehhali11 siis!

      KUTSUN TEID OMA ARMUKESE JUURDE!

      Mäletan, kuidas küsisin kord venelannadega tihedamini tööalaselt suhtlevalt sõbrannalt, et „kuidas venelased ka on”. Sõbranna, tasakaalukas ja viisakas neiu, oli selle peale silmanähtavalt kimbatuses.

      „Noh nad… nad on veidi modernistlikumad, sel ajal, kui meie oleme juba postmodernistlikud,” venitas ta viimaks.

      Toona ei osanud ma sellest ümmargusest vastusest midagi täpset välja kaevata ja meie jutt veeres edasi teistele teemadele. Kuid siis lükkas saatus mulle ette mitu võimalust heita pilk slaavi naise hinge. Ning see vaatepilt, hoiatan ette, on ühtaegu nii ilus, ülev kui ka hale. Muuseas, ärge tehke kaugele ulatuvaid järeldusi, kui ei tea, kui hale meie, eesti naiste hingepilt võib omakorda neile tunduda. Meie oleme nende jaoks külmad, aeglased ja mõttetult iseseisvad. Võrdsetel alustel partnerlussuhe mehega on ilmvõimatu asi, sest mehega ju ei saa sõber olla, liiati siis veel oma mehega!

      Esimene võimalus piiluda slaavitaride hinge oli ajakirjanduslik. Juba enne seda, kui Moskva mu ellu tuli, pakuti mulle terves Baltikumis vene keeles ilmuva ajakirja Lilit eestikeelse väljaande peatoimetaja kohta.

      Ma ei pidanud pettuma: ka Eestis leidis Lilit kiiresti oma lugejaskonna. Pikad analüüsivad artiklid ja ajalooliste persoonide lookesed olid kindel hitt. Kuid konks, mis pani mind kukalt kratsima, oli kusagil mujal. Nimelt oli pea kõikidesse suhtelugude algmaterjali vaikselt sisse põimitud eesti naisele üsna võõras eluhoiak: naine annab mehele koduse paradiisi ja vastu saab majandusliku heaolu.

      Kui Moskva mu ellu jõuab, siis näen, et see ongi vene naisi laias laastus iseloomustav käitumismall. Sina, naine, oled kuninganna ja mees peab seda sulle võimaldama. Vastutasuks annad sina talle kogu oma tähelepanu ja hoolitsuse, oled talle kokk, diiva ja prostituut. Ja kui mees leiab teise, siis järelikult polnud sa enam ise tasemel. See ongi too modernism, mida mu sõbranna silmas pidas. Minusugune kapifeminist saab Moskva elu alguses mitmel korral puhiseda, kord irooniliselt, kord vihaselt.

      Esimese õppetunni Vene pereelu teemal annab seesama meie Vadim.

      Külaskäiguks määratud päeva hommikul selgub ootamatult, et Vadimi naisel on ema haigeks jäänud ja et naine sõidab maale ema ravitsema. Noh, heakene küll, tütar pidi ju koos meie ja isaga jalutama tulema? Päris nii Vadim seda ikka ei mõelnud.

      „Naine ei luba tütart minuga üksi välja, ja vanaemal oleks kah lapselapsest rohkem rõõmu,” pobiseb ta telefonitorru. Ja nii räägib mees, kes alles mõni õhtu tagasi rääkis uhkusega, kuidas ta lapsega juba beebist peale igal pool koos käib. Nojah, kui ema just kaasas on.

      Kuid Vadim nõuab ikkagi, et me temaga välja läheksime. Ma olen kahevahel, sest järgmisel hommikul pean lennukiga Tallinna tagasi sõitma, et tööle jõuda. Vadim ei anna alla, vaid käib peale nagu uni. Kohtume temaga taas DomŽuri teelauas. Täna on mees kaine ja kuidagi eriti sõnaaher, joob vaikselt oma teed. Kogu tema olek meenutab kolleeg Jüri Pino kirjeldatud joodikmehe viimast staadiumit: õhtul on ta suur, öösel joogi lisandudes hiiglasuur ning järgmisel päeval pohmelliga tilluketilluke. Vadim avanebki alles siis, kui tellime lauda konjakit.

      „Ma vabandan, et naisega nii välja kukkus,” lausub ta siiralt. „Aga ma ikkagi näitan teile, kuidas venelased elavad. Me sõidame hoopis mu armukese juurde!”

      Ma näen kõvasti vaeva, et kulme üllatusest mitte kukla taha tõsta. Et siis – kuidas? Krister irvitab nagu inimene, kes puutub üle hulga aja kokku tuttava nähtusega. Kui ta omal ajal Moskvas oma tulevase elukaaslasega lähemalt tuttavaks sai, selgus hiljem, et tolle ametlik abikaasa elas veel eksnaise juures. Järgmistel aastatel ma enam ei üllatu, vaid harjun ära sellega, et meestel, kes liiguvad seltskonnas ühe naisega, on kodus lapsi kantseldamas keegi teine. Topeltsuhete populaarsus on Moskvas ajastuvärk.

      Hiljem loen Moskva feministide nukraid analüüse, et kahjuks on megapolist tabanud meestenappus. Moskva kui suur keskus koondab endasse hordide kaupa ilusaid, andekaid ja üksikuid naisi. Meestel on aga Moskvas enamasti ikka üks või kaks saatuslikku viga küljes: kas nad on lorud või joovad nii, et maa must, või mõlemat. Nii et mees, kel on hea välimus, natukenegi kombeid, raha, oskust viinaga piiri pidada (loe: mitte end kohe hommikul täis juua)… see mees saab kohe sappa naiste järjekorra. Nende omavaheline võitlus on äge, kus liiderlikkuses on süüdi vaid konkurendid ja mitte kunagi põhiauhind ise.

      Peamiselt

Скачать книгу