ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Moskva. Manona Paris
Читать онлайн.Название Minu Moskva
Год выпуска 2011
isbn 9789949479610
Автор произведения Manona Paris
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Selles keldrikõrtsis, kus oma kolmandal Moskva-õhtul maandume, annab kulunud sisustus ja laudade taga tukkuvad stampkunded tunnistust niinimetatud demokraatlikest hindadest, mis kohalike slängis tähendab taskukohasust. Moskva on just pudenenud maailma kalleima linna staatusest edetabeli neljandale kohale. Hoolimata asjaolust, et viimane majanduskriis just algas, on hinnatase ikka veel nööriv. Rubla on küll euro suhtes vabalanguses, kuid inflatsioon on kärme seda vahet sööma. Ühes valuutavahetuskohas aga näeme elektrontabloole soditud tuttavat ingliskeelset keskmist näppu tähistavat roppust, mis näitab ilmekalt siinsete lihtinimeste suhtumist valuutaga mängimisesse. Kohalik keskpank rõõmustab: tehes kõiki koos vaesemaks, parandab kogu maa oma rahapuudust ja väljavaateid maailmaturul.
Ligi astub kärme kelner ja küsib, mida pakkuda. Noh, oleks hea, kui saaks tassi teed, ühe õlle ja kaks seljankat, tellime me ilma menüüsse vaatamata. Kui kallis selline valik ikka olla saab! Supike tuuakse ja see on nagu seljanka ikka: soe, vürtsikas, aga oi kui napp. Õlu on külm ja tee on vaid tavaline pakike, mida putkas müüakse paari rubla eest. Mis meil aga silmad suureks ajab, on arve kogu selle suutäie eest. Selgub, et pisike tassike suppi maksab 300 rubla (7,5 eurot), õlu niisamuti ja tassike lihtlabast pakiteed 150 rubla (3,75 eurot). Ja seda kõike kohas, mille interjöör meenutab heal juhul Valli baari Tallinnas!
(Kui me hiljem Antonile seda kogemust kurdame, siis ta vaid noogutab ja ütleb: aga vaadake, kui hea koha peal see kõrts asub! Otse Sadovaja ääres, suurte ametiasutuste kõrval!)
Krister vannub veidi serbohorvaadi keeles (ettekandja tõstab pea – jaa, ilmselt on ka tema Švejki lugenud!) ning tõuseb laua tagant: me polnud sellise väljaminekuga arvestanud ja nüüd on vaja kiiresti leida rahaautomaat. Mina jään laua taha panti, kuniks ta väljast töötava automaadi leiab, lisaraha välja võtab ja tagasi tuleb.
Jutud Moskva hinnatasemest on kohati legendaarsed ja püüdsid mind kinni enne, kui ma oma jala üldse linnasillutisele sain asetada. Krister meenutas, kuidas ta aastaid tagasi, kui ta veel Prahas raadio Vaba Euroopa toimetaja kõrge palga peal töötas, läks Moskvasse sõbrannale külla ja otsustas mängida laia lehte – lähme restorani sööma! Neiu sai naerukrambid ja viis ta bistroosse. Mu isagi meenutas, kuidas ta käis mõni aasta tagasi Skandinaavia tippärimeestega Moskvas automessil, ja ka nood, kes liigutavad maailmas miljoneid, läksid Venemaa pealinnas, kõrvad longus, pitsale. Sest isegi nende hotelli restoranist visati nad viisakalt välja, vihjates võimalikule maksejõuetusele. Vähemalt 200 euroga peab siin restoranides ikka arvestama…
Kõrtsi tagasi tulles on Kristeril aga juba naerunägu ees ja itsitades jätame ooberile isegi veidi jootraha, mille üle härrasmees siiralt üllatunud ja rõõmus on. Esiteks pole jootraha Moskva tavakõrtsides eriti levinud, kui sa just ei taha eriliselt tänu avaldada. Ja teiseks õpetas kelner meile siinse elu kõige väärtuslikuma nipi: alati vaata enne hindu! Mitte keegi Moskvas ei pahanda ega vaata viltu, kui inimesed otsustavad pärast menüüga tutvumist lahkuda. Hiljem näen ma, et samamoodi käituvad ka sellised tegelased, kes sõidavad treppi Lexusega ja riputavad nagisse naaritsanahkse kasuka.
Muide, alguses pean kasukaid kandjate rikkuse märgiks, kuid hiljem õpin, et karusnahkne kasukas maksab keskmiselt 30 000 rubla (umbes 715 eurot) ehk pole Moskvas mingi eriline rikkuse näitaja. Kasukaid ostetakse enamasti järelmaksuga ning kolmanda Moskva-aasta alguses õnnestub näha isegi naaritsanahkses kasukas kerjustädi.
Venemaa keskmine sissetulek kõigub 2010. aasta paiku ametliku statistika kohaselt 385–400 euro ringis, kuid umbes 14 protsenti rahvastikust elab allpool vaesuspiiri. Selle aja ametlik statistika nendib, et Moskvas on vaesuspiiri kuusissetulek 62 eurot ehk 2181 rubla. Vaadates meie äsjast arvet – Moskva linna vaene saaks oma kuusissetuleku eest umbes kaks ja pool korda keldriurkas supil käia.
Hiljem loen netist, et üks kohalik noor ajakirjanik Liza Surnatševa tegi eksperimendi, kas sellise kuusummaga elab täisväärtuslikult ära. Ei elanud, isegi ligilähedaselt mitte, isegi kui toituda vaid tatrast, kanakondisupist ja poolmädanenud porgandist. Surnatševa nentis, et tema artikkel peaks kohalikel võimukandjatel küll häirelambid põlema panema, seda enam, et see summa, 62 eurot, on ametlikult mõeldud täiskasvanud töömehe kuu aja söögirahaks.
Toona keldrikõrtsist värske õhu kätte ronides lubasime suureliselt hakata ise süüa tegema. Tuleb unustada Tallinnas külge hakanud komme väljas lõunatada. Siinkohal põrkuvad minu ja Kristeri maailmavaated. Krister arvab, et Moskvas tuleks toitu ostes eelistada pisikesi kioskeid ja nurgapealseid minipoode, sest just neis on tema meelest parim kaup ja soodsaimad hinnad. Mina tahaks teha sisseostud kas suurest hea valikuga marketist või otsida mõne turu.
Saatus näitab, et õigus pole kummalgi – kõikjal on ühtemoodi kallid hinnad. Vahe on ainult selles, et putkas ja pisipoes jääd sa kiiresti müüjale isiklikult silma ja ta hakkab sulle paremat kaupa hoidma. Surnatševa jõudis oma eksperimendi käigus samasugustele järeldustele: tema sõnul on Moskvas odavalt hakkamasaamine siseringi kuulujate saladus, kes vajalikku infot omavahel jagavad. Kui ma vaatan neid ridu kirjutades (aastal 2011) oma nädala toidukorvi hinda Moskvas, siis ka kõige tagasihoidlikuma majandamise juures on ikka arvelt 200 eurot kadunud nagu niuhti. Lihtsalt nädala toidu eest ühele väiksele perele.
Meie sõbrad, pärismoskvalased, on siin nutikamad: nad ei käi peaaegu kunagi väljas söömas. Ja joomas käivad nad ka vaid odavamates kohtades. Teile meeldib ikka turisti mängida, irvitavad nad meie kalduvust aeg-ajalt mõnes kenas kesklinna vabaõhukohvikus viletsa salatinatukese ja supitilga peale 40 eurot magama panna.
Mis puutub toiduainete valikusse, siis see on suurtes poodides muidugi mõnevõrra parem, kuid mitte kvaliteetsem. Saab ka selgeks, et liha on ohuallikas number üks. Palju kirutud euronõuded, nagu ma saan tulevaste Moskva-aastate jooksul selgeks, on väga head asjad! Nimelt ei taga miski ka suures poes, et müüdav liha on hea – seda kinnitab eriti vihane bakter, mis laamendas mu sisikonnas kaks päeva pärast suure Perekrjostoki kauplusteketi böfstrooganovi söömist. Tuletame kiiresti meelde lapsepõlves korrutatud kätepesumantrat, sest isegi kui toorained on puhtad, on siinmail kerge korjata tänavalt igasuguseid pisikuid kaasa.
Vaja on ka uuesti omandada emade oskus liha värskust silmaga hinnata. Ja muidugi leida usaldusväärsed kaupmehed. Meie jääme alles aastakese möödudes rahule kahe ümberistumise kaugusel (ehk Moskva mõistes poolel teel pärapõrgusse) asuva Izmailovo turuga, kus asub otse tootjalt pärit liha müüv lett, mille kaup on alati värske. Ja mille külmletid on ka tegelikkuses sisse lülitatud, mitte ei ürita ostjaid ära petta nurka riputatud pirnikese põletamisega.
Poodides selguvad ka kummalised hinnatasemed: pakk või purk purustatud tomateid on ülikallis, samas pudel head Armeenia või Dagestani konjakit enam kui soodne. Turgudel saab täiesti taskukohase hinnaga osta lambafileed või jäneseliha – kaup, mille eest kodumaal tuleb kordi enam välja käia. Raalin üsna kiiresti välja, et kõik venemaine on sõbraliku hinnaga, Euroopa Liidust tulev kaup aga tulikallis. Eriti kohv, mida harjume edaspidi suurtes kogustes Eestist kaasa tooma.
Kohviga on üldse kummalised lood: see on samas hinnas veiniga ja seda peetakse suureks luksuseks. Tavakodanik joob lahustuvat kohvi või nii lahjat segu, mis heal juhul sobib vaid nimetuse „helepruun löga” alla. Nii jubedat kohvi olen varem ainult Ameerikas saanud. Kena tassike cappuccino’t maksab kohvikukettides kuni 200 rubla ehk viis eurot. Kui kaasa osta, võib saada 20 protsenti odavamalt, kuid ikka on kallis. Mina olen aga Eestis harjunud ringi jooksma, käes kaheeurone kohvitops. Moskvalased räägivad, et kuna kohv on kallihinnaline eksklusiivkaup, siis käiakse linna peal papist topsiga kekutamas ja laia lehte mängimas. Ning noored arglikud neiud käivad kallites kohvikutes üksi laua taga raamatut lugemas. Selle eesmärk pole mitte niisama mõnusalt aega viita, vaid anda välja signaal: otsin seltsilist, soovitavalt vastassoost. Seda räägib mulle üks kohalik ajakirjanik, kes pikka aega välismaal elanuna hakkas Moskvas kohvikus piimakohvi kõrvale ajaviiteks raamatut sirvima ja sattus kolleegide ilkumise alla – noh, Maška, sina ka siin mehejahil?
Krister