ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Moskva. Manona Paris
Читать онлайн.Название Minu Moskva
Год выпуска 2011
isbn 9789949479610
Автор произведения Manona Paris
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kuid mis saab sellise käitumismustri juures naiste eneseuhkusest, küsivad feministid nukralt. Kõik suhted saavad nii juba algusest peale kiiva juhitud, kui kogu töö abielu õnnestumise nimel on naiste õlgadel – sa pead olema igas mõttes tasemel ja hoidma suu kinni, et meest mitte mingil juhul pahandada. See tähendab, kui sa muidugi ei taha temast ilma jääda, aga ükski korralik venelanna ei taha.
Moskvas on ikka veel levinud arvamus, et igal õigel naisel peab olema mees – ükskõik, millisel kujul. Ja see tähendabki seda, et abielusõrmus on siinmail vinge tegija. Anton näiteks on suutnud oma 37 eluaasta jooksul olla juba neli korda abielus, kaks korda küll ühe ja sama neiuga. Miks, küsin.
„Nooh, kas tead, vene naaised, nad taahavad abieelluda,” venitab Anton talle iseloomulikul viisil eesti täishäälikuid. Ja lisab siis, et kui e i abiellu, siis tehakse vaese mehe elu põrguks.
„Mina enam… kak budto12 – ei taha. Aitab.”
„Arusaadav!”
Anton teab selle peale rääkida hirmujutte otsusekindlatest slaavitaridest. Ta pajatab loo sõbrast, kes teeb vea, kui annab provintsi komandeeringusse sõites järele kohalikule kaunitarile, kes ta pikema jututa enda koju voodisse viib. Töölähetus läbi, lahkub mees rahuldatuna ning õhusuudluste najal tagasi Moskvasse, kus ootavad pärisnaine ja lapsukesed. Ühel hommikul aga heliseb uksekell ja üllatunud perenaisele vaatab uksel vastu seesama provintsikaunitar, kes on tulnud, kohver käes, Moskvasse asju paika panema. Niinimetatud pärisnaisele teatab ta bravuurselt, et sina paki nüüd oma asjad, mina tulin oma mehe juurde. Kuidas see lahenes, ei ole teada, aga Antoni meelest on loo moraal lihtne – mitte ühegi sellise provintsitibukesega mitte iialgi tegemist teha, ja kui teha, siis mitte kunagi anda talle mingisuguseidki enda kontakte.
„Seda nad ainult tahavadki – saada mehele ja veel Moskvasse!”
Moskvas on sellest nähtusest tehtud isegi reality-seriaal „Jelena iz Polipropilena” („Jelena Kaltsukubulast”, nii võiks seda tõlkida). Polipropilena pole linna nimetus, see tähendab slängis midagi stiilis polüesterkaltsukubu või muud sellist, mõnitades provintsitaride tuririietust. Saates otsib kolkakülast pärit keskpärase välimusega neidis endale 30 000 Moskva miljonäri seast meeleheitlikult abikaasat. Seriaal on saanud korralikku kriitikat, sest esiteks ei usu keegi, et peategelaseks olev neidis tõepärane on. Arvustajad kahtlustavad Jelena rollis kolkateatri näitlejannat. Keegi ei saa ju päriselus nii loll olla! Teiseks aga kurjustatakse selle kallal, mis signaale võib seriaal tegelike kolkaküla-tuhkatriinudele anda, kes ei oska tsirkust läbi näha. Et tule Moskvasse, riietu minisse ja riputa end meestele kaela? Ning voilà, oledki kuulus ja mehel? Tundub aga, et ega kolka-Leenal eriti õnne pole. Seriaal käib juba teist hooaega ning kröösused ei võta vedu.
Ka päriselus on neid „polipropilena’sid” piisavalt. Veidi aega hiljem, kui me juba abielusõrmuseid kanname, ujub Kristerilegi ühes restoranis ligi mikromini ja liibuvate saabastega tudengineiu. Krister jutustas mulle, et esmalt käskis näitsik endale välja teha, siis hakkas aga küsima, kus ja kellena mees töötab. Kõik oli kena niikaua, kuni neiu märkas sõrmust. Ja küsis kohe slaavi temperamendile omase otsekohesusega:
„Oled abielus, ja meeldib?”
Jah, vastas siiralt üllatunud Krister.
„Ahah. Austan,” vastas kaunitar ja leidis kiirelt põhjuse lauda vahetada, jättes naerda turtsuva Kristeri üksi enda tellitud sakuskat pugima.
Moskva inimsuhetealane õppetund aga jätkub omasoodu mu esimese reisi viimasel õhtul. Pitsikesest ergastunud Vadim asub vägesid juhatama: armuke elab rikaste inimeste rajoonis, Rubljovkal, ja tema juurde sõitmiseks tuleb auto võtta. Ehk tänavalt piraattakso hääletada. Ja siis tuleks ka veidi suupoolist kaasa võtta – ega meil ole ju midagi selle vastu? Otse loomulikult mitte.
Läheme üle lärmaka ja suitsuse Uus Arbati tänava. Milline kontrast paralleeluulitsa, ajaloolise Vana Arbatiga. Kokku aga tekitavad nad Moskva ühe keskarteri, kus asuvad suurte firmade kontorid ja kus liigub alati palju turiste. Vana Arbat on tänapäeval mõeldud vaid jalakäijatele. Tegelikkuses tähendab see, et seal on igat masti tänavaharjuskeid, kes üritavad sulle pähe määrida kõike alates suveniiridest kuni portreejoonistusteni.
Muide, Vanal Arbatil on üks eriti lahe koht. Seal asub grafitimälestussein Kino varalahkunud solistile Viktor Tsoile. Igaüks saab sellele seinale panna kirja oma järelehüüde. Linnavalitsus tahtis mõned aastad tagasi seina üle võõbata, kuid pahameeletorm lainetas üle terve endise Nõukogude Liidu, sest Tsoi ja tema bänd Kino on kõikjal Ida-Euroopas kultusbändi staatuses olnud nende seas, kes olid üheksakümnendatel noored.
Vadim tüürib lillepoe juurde ja hakkab selle omanikuga usinalt kauplema. Tundub, nagu oleks tegemist elu ja surma küsimusega, et Vadim oma armukesele soodsa hinnaga kimbu roose saaks. Viimaks ulatab tülpinud müüja talle ühe õiekese, mille võidurõõmus Vadim mulle ulatab. Palun! Mulle hoopis? Olen nii hämmingus, et ei taipa olukorra ilmselget koomikat arvestades naermagi hakata.
Püüame autot ja Vadim asub juhtidega taas läbirääkimistesse. (Venemaal on nimelt väga levinud, et tavalised autod mängivad aeg-ajalt taksot.) Alles kolmas masin, igast küljest kiuksuv Lada-logu, sobib meie kangelasele. Ja sõit läheb kohta, kus olevat Vadimi sõnul nii kallid poed, et kohalikud sealt midagi ei osta, inimesed toovad kogu oma kraami väljastpoolt linna. Sõidame-sõidame, akna taga heljub igavene Lasnamäe: suured, kuni 36korruselised paneelelamud, igaühel rõdud kinni ehitatud nii, nagu omanik on suvatsenud. Kus see rikkurite rajoon siis on?
Siin, siin, ütleb Vadim ja seletab, et need on igati luksuslikud majad, enamasti uued, ehitatud kümmekond aastat tagasi. Neelan kahtluse alla ja otsustan lihtsalt vaadelda, kuhu meid siis viiakse. Vadim näeb Lada esiistmel oma kõhetust kujust hoolimata välja nagu puhevil isakalkun, lõug tänavavalguse vilksatustes sinetavalt kumamas.
Jõuame kohale. Hämar majadevahe on autosid pilgeni täis tuubitud, nii et meie piraattaksojuht keeldub sisse keeramast. Valgustus on tõega vilets, mis ei veena mind „miljonäride” rajooni saabumise suhtes. Hiljem kuulen teistelt moskvalastelt, et Rubljovkasid on mitu, üks neist on tõepoolest eraldi piiretega kaitstud villade rajoon, teine aga sellele eelnev magala. No umbes nii, nagu Eestis on Tiskre ja sellele eelnev niinimetatud vaeste Tiskre, kus on tavaline endise kolhoosialeviku arhitektuur.
Vadim on pidevalt telefoni otsas, jagades käsklusi ja saades juhtnööre. Selgub, et neiule on vaja ühte ja teist veel kaasa osta – viina ja šampuse me juba saime. Vadim tüürib meid majade ees olevate ratastel putkade poole, mille luugist paistavad värsked köögiviljad. Ta sõna otseses mõttes käsib meil Kristeriga osta paar kilo tomateid, kurke ja viinamarju. Ise kaob ta arve maksmise ajaks sujuvalt teise putkasse. Ostame vajaliku ära ja kohtume ukse taga Vadimiga, kes taas kurdab, kui kallis kõik on. Muigame – see teatrietendus on juba tuttavlik.
Otsime hoonete rägastikust üles õige ukse ja vajutame kella. Uks avaneb ja igavesti logisev lift viib meid üles, 20. korrusele. Korteriuks paotub ja selle vahelt vaatavad vastu koduses flanellhommikumantlis noorepoolse naise ehmunud silmad. Uks lendab paugatades kinni, selle taga kostab vaikset ohkamist: gospodi13!
Vadim koputab uuesti ja ütleb midagi stiilis, et ära ehmata, lilleke, ma tõin sulle külalised Eestist, kes on sellest hoolimata normaalsed inimesed. Ta jätkab uksesilma meelituste puistamist, ise irvitades ja mulle silma tehes.
Viimaks uks avaneb. Kastanikarva juustega ja nüüd kenas kleidikeses naine kutsub meid kohmetult edasi. Selgub, et ta sai alles nüüd aru, et külalisi on peale Vadimi veel tulemas. Ta vabandab külma vastuvõtu üle. Vaatan nördinult Vadimi poole, kes istub juba nagu õige mees kunagi esiku nurgas tugitoolis ja käsib meil saapad jalast võtta. Otsustan, et edaspidi kuulan tänase õhtu jooksul Irat – nii on naise nimi.
Ira korter tundub mulle esimesel hetkel nagu küülikuurg Lewis Carrolli teoses „Alice
Justkui. (vene k)