LITMIR.BIZ

Скачать книгу

enda klaasidesse tühjaks. Säh sulle solvangut!

      Nüüd tuleb leti tagant teed ja mahla ostma minna. Krister toob endale üldsegi kannu õlut, head lahjat Tšehhi Kozelit. Edasipidi joome oma marke, see tähendab mina teed ja Krister kesvamärjukest, ning mitte ükski koll ei kobise.

      Minul on Venemaal üldse keeruline leida endale sobilikku peojooki. Kanget kraami ma meelsasti ei tarbi, ja kokteilid on kuidagi väga kallid. Vein on siin kas magus või samuti hingehinnaga. Siidritest pole Moskvas eriti keegi kuulnud. On niinimetatud longero tüüpi joogid, ja vahel Krister neid mulle ka ostab. Need on aga jube magusad ja hakkavad liiga hästi pähe. Purki veidi lähedamalt silmitsedes selgub muidugi ka põhjus: enamik neist limonaadidest on alkoholisisaldusega 9 või 10 kraadi.

      Ah et miks Krister mulle joogi ostab? Naljakas on see, et ma hakkasin ise oma rahakotti Venemaal kaasas kandma alles paar aastat pärast Moskvasse saabumist. Enne seda liikusin Kristeriga koos ja andsin oma raha tema põuekotti. Kartsin nii hirmsasti vargaid, vanaema oli oma Venemaa-reisi juttudega mus korraliku eelarvamuse tekitanud. „Kanna alati raha põuekotis ja koba mitu korda päevas, kas kõik ikka alles on,” kõlas tema raudne soovitus. Ta nimelt veetis suurema osa kuuekümnendate algusest, reisides mööda tollase NLi sanatooriume. Mu memmeke oli üldse delovaja baba9, kes oskas Nõukogude Liidu sotskindlustuse süsteemi kenasti kurnata.

      Tõe huvides pean siiski mainima, et viinajoomise õpin ma Moskvas üsna ruttu ära. Siis, kui see tuuakse lauale jäätunud karahvinis, nii et märjuke venib pitsi. Selline vodka paitab mõnusalt sisikonda. Kui peale hammustada veel viinamarjavääti mässitud piprapekki, tundub elu õite magus. Meil tekibki üsna pea kaameramees Antoniga omalaadne premeerimissüsteem: tähistame hästi õnnestunud võtteperioodi või kellegi pikemaks ajaks lahkumist tavaliselt Kortšma restoranis, mekkides salo’t (Ukraina pekki) ja horilka’t (nii need hohollid10 hundijalavett kutsuvad). Muidugi napsame sel kombel vaid paar pitsi viina söögi alla, kuna söögiks on enamasti midagi kuuma ja rasvast. Ja maitsvat.

      Aga tagasi meie neljandasse Moskva-õhtusse. Viinaküsimus DomŽuris lahendatud, hingame kergendatult. Tegelikult oleme aga just sattunud vihma käest räästa alla. Teemaks tulevad nüüd hoopis muud eluväärtused kui alkohol: ajalugu ja selle tõepärasus, inimesed ja nende elatustase ning Nõukogude Liit ja tema pärand. Ühel hetkel adun endalegi ehmatuseks, et ma olen jäänud oma lauda üksi kahe-kolme harrastusajaloolasega vaidlema tõe ja õiguse üle. Klõnks, mina oma olematu vene keelega!

      Mu vene keel koosnes tol ajal oskusest öelda asju ümber kõige lihtsamate sõnadega. Nagu näiteks: palun mulle see asi, mis on vajalik selle asja ajamiseks, millega saavutatakse vot selline tulemus. Tulemus on – arvasite ära – midagi õige koomilist. Selline suhtlusviis on sobinud naisteajakirja tehes Lätis asuvate venelannadest ülemustega puude-maadejagamiseks, kuid päris keelekeskkonnas, arutades poliitiliselt tundlikke teemasid, jääb see hirmsal moel puudulikuks.

      Olen seetõttu oma Venemaa-elu alguses enam kui ettevaatlik, isegi kauplustes käimine on minu jaoks suur ettevõtmine: moskvalaste kiire ja haugatav kõneviis paneb mu omajagu puterdama. Ning inglise keelt ei räägi Moskvas peaaegu mitte keegi.

      Nii saavad kaaslaudkondlased mu kohmakate seletuste üle korralikult naerda. Ma üritan neile selgitada aprillisündmuste tagamaid; kuidas sattusin fotograafina „Rossija-Rossija!” karjunud inimeste kivirahe alla, või kuidas pronksmees ja trollipeatuse all olnud kalmud viidi ümber pühitsetud mulda. Iga mu kohmaka selgituse peale saan ma kiirkõnes esitatud tugevasti hinnanguliste küsimuste tiraadi. Ma üritan jääda viisakaks ja selgitada asju võimalikult lihtsate sõnadega, kuid mehi see ei rahusta. Ikka pommitatakse mind ühtede ja samade asjadega.

      „Miks te arvate, et teid okupeeriti? Miks otsustasite hakata fašismi pooldama? Miks te olete nii tänamatud? Nõukogude Liidu arvelt oli teil ju hea elu, liit tõi teile tehased ja infrastruktuuri ja liit vabastas teid Hitleri alt! Kuidas sa saad üldse väita, et teil on nüüd parem elu kui liidu ajal? Miks sa ei oska vene keelt, kuigi meie riik õpetas seda sulle 12 aastat!”

      Aitab! Ma vihastan ja võtan välja oma korraliku, süvaklassi tasemel õpitud inglise keele, kui saavad aru, siis palun väga:

      „Eesti okupeeriti, sest Venemaa tungis Molotov-Ribbentropi pakti alusel Eesti territooriumile; aga aastal 1945, kui Punaarmee tungis Eestisse, olid sakslased juba ammu läinud; ja Nõukogude Liidu tehased tõid toorme Eestisse ja viisid lõpp-produkti kohe välja ning kurnasid meie maad; ning loomulikult on meil praegu parem elu, sest inimesed pole enam omal maal vangis! Ning mis puutub mu vene keelde, siis mul on väga kahju, et ma oskan seda halvemini kui inglise keelt, mida ma olen õppinud vaid viis aastat!”

      Tüübid pahvatavad naerma ja teevad kätega tsurr! – märgi. Nad pole mu sõnadest muhvigi aru saanud, kuid intonatsiooni kaudu jõudis sõnum pärale. Kutid tögavad üksteist: „Kuule, Kolja, ta tuleb meile kohe kallale, kui me järele ei jäta.”

      Jeerum, ja nad veel mõnitavad! Tõusen abitult püsti ja tahan lahkuda, kui nad mul uuesti istuda paluvad ja lubavad jututeemat vahetada. Ja nad teevadki seda, ehtvenelasliku siirusega, hakates rääkima armastusest, lastest ja naistest ning nende nähtuste rollist Vene ühiskonnas.

      Umbes selliste küsimustega saabki tegelikult lühidalt kokku võtta temaatikat, mis Eesti-Vene suhteid jätkuvalt pinges hoiab. Tõele au andes pean küll mainima, et pärast toda esimest Domžuri-kogemust pole ükski vestlus nii katastroo-filiseks kujunenud. Küsitud on vahetevahel ikka: tänavatel, kauplustes, korra isegi piiripunktis. Miks te armastate fašiste ja mitte meid? Miks te pronkssõduri ära viisite? Ja kõigil nendel kordadel on inimesed jäänud enam kui rahule selgitusega: me ei armasta fašiste rohkem kui kommuniste ja pronkssõdur viidi pühitsetud mulda papi õnnistuse saatel. Et need säilmed, mis olid maetud tegelikult trollipeatuse alla, said esimest korda kristliku matuseteenistuse ja õnnistuse!

      Lihtsale vene inimesele mõjub selline selgitus väga tugevalt. „Miks meile seda kohe ei öeldud?” on enamasti üllatus väga siiras. Tavaliselt lõppevad kahtlevate küsimustega alanud vestlused hoopis sõbralikumal teemal, näiteks kuidas Tallinna turismireisile tulla; ning minu kinnitusega, et tänaval vene keeles rääkimise eest peksa ei saa. Paljud vanemad inimesed lähevad selle peale näost särama nagu näärikuused. Eriti armas oli vaadata üht eakat hästi rõivastatud vene paari, kes hakkas kohe elavalt omavahel vestlema, et kui äkki tõega läheks Tallinna uut aastat vastu võtma – tuletaks noorust ja mesinädalaid meelde?

      Saan tasapisi pihta sellele, et Tallinn on olnud üllatavalt paljude vanema põlve moskvalaste pulmareisi sihtkoht. Minu meelest oleks see väga hea turisminõks ka nüüdisajal! Ning vene turist on väga hea turist: välismaal nad raha ei loe ning kiitusega ei koonerda. Viisakust ning välimust on neil – minu meelest – keskmisest briti poissmehest või põhjanaabrite vodkaturistist mäe jagu rohkem.

      Mis aga puutub Domžuri ajaloo-arvamusliidritesse, siis veidi hiljem saabus ka nende mihklipäev. Krister nimelt viis sinna õllele me hea tuttava, eestlasest ajaloolase Jaak Valge. Tema uurib just mainitud perioode ning räägib ka head vene keelt. Minu silmad kahjuks seda kohtumist ei näinud, aga naeru pugistav Krister vahendas seda mulle. Nimelt olla stoilise olekuga Jaak ajanud ajalooliste faktidega mõnel mehel turja nii punaseks, et ühel hetkel hakkasid neil sõrmed rusikatesse tõmbuma. Asi läinud koguni nii palavaks, et muidu rahumeelne Krister kargas ise püsti ja ütles, et ta tõi sõbra siia juttu ajama, ning kui sõnadest enam ei aita ja on vaja tapelda, siis alustatagu temast.

      Žest mõjus, vihameel olla silmapilkselt lahtunud ja vahepeal ärritunud tegelased tulid Kristeri ette vabandama selle eest, kui nad tema sõpra solvasid. Taas väga venelik tegevus.

      Esimesel DomŽuri külaskäigul jätab mulle kõige eredama mulje Vadim, süsimustade silmadega tõmmu mees, seesama, kes mulle piiratud vene keelt ette heitis. Iga viinapitsiga muutub ta jutt üha huvitavamaks – tüüp on pidanud igasuguseid ameteid, ja olnud ka eriteenistuses. Mida see täpsemalt tähendab, ei ole ta nõus selgitama. Igatahes on ta roninud oma pruudile neljandale korrusele ühikasse

Скачать книгу