LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tomati, saia ja salaamiga.

      Seejärel lähebki päris sõiduks lahti. Kolm-neli poisterahvast kihutab meilt kohe eest minema, ülejäänud katsuvad neile järgneda, kuidas parasjagu võhma ja jõudu on. Mina jõlgun tavaliselt esimese poole sees.

      Siinkohal pean rääkima ungari tüüpilisest maastikust, mille keskel me väntame – ümberringi on suurte roheliste ja kuldkollaste palakatena maisi- ja viljapõllud, vahele mõned päevalilleväljad, ja kui mõnesse külla jõuame, seisavad punaste kivikatustega majad tihedasti üksteise kõrval reas. Selliseid üksikuid talusid nagu Eesti teede ääres siin praktiliselt ei ole ja see poleks võimalikki: kui eestlasi elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt kolmekümne ringis, siis ungarlasi on samal alal kolm ja pool korda rohkem.

      Ungari külades on majad nagu ühe vitsaga löödud: tänava poole vaatab kitsas valgeks lubjatud otsasein, maja ise sirutub pikalt hoovi. Aeda ja hoovi sageli näha ei ole, sest seda varjab kõrge plank. Minu kodukülas pole ümber talumajade isegi aeda mitte, plangust rääkimata – hekist on täitsa küll, kui oma kodu tee poolt natuke varjata tahta.

      Huvitav, mõtlen ma külavaheteel vändates, et inimeste iseloomudesse ei ole see majade suurus ja avarus üle kandunud – eestlased, kes hoonestuses armastavad avarust ja avatust, on iseloomult kinnisemad. Ungarlased seevastu, kes küladeski elavad küllaltki suletud majades, on avalad ja uudishimulikud.

      „Kas ungarlasi ei häiri, et majad nii üksteise otsas on?” küsin Márta käest.

      „Me oleme sellega nii harjunud. Ikka on hea, kui teisi inimesi ka lähedal on,” arvab ta.

      „Kas kõik ungari külad on sellised, et majad on kahel pool teed tihedalt üksteise kõrval reas?”

      „Ei ole. Tegelikult on kõige varasem külatüüp selline, nagu võib näha Austria piiri ääres Őrségis – majad on kobaras. Ühes kobaras elas üks suguvõsa, sest lapsed ehitasid oma maja vanemate lähedale. Perekondlikud sidemed loevad ikka hirmus palju.”

      „Aga kus neil siis põllud on?” uurin edasi, sest meil on kartulipõld ja heinamaa kohe maja kõrval – ilmselt sellepärast eesti talud üksteisest sedasi eemal asuvadki.

      „Põldu haritakse väljas küla servas,” teab Márta. „Ilmselt oli inimestele olulisem julgeolek kui see, et hommikul ruttu põllule saaks.”

      Linnast väljas on mõnus vändata, kuigi aeg-ajalt lasen suurematel teedel käiku oma emakeelsete vandesõnade arsenali, kui mõni autojuht hoolimatult gaasipedaalile vajutab ja lähedalt mööda tuiskab. Uurin oma uuelt tuttavalt Jankólt, kes teenibki leiba rattasõiduga – ta on üks Budapesti paarisajast rattakullerist –, kuidas ta sellise hullu elukutsevaliku peale tuli.

      „Miks mitte teenida raha sellega, mida ma muidu ka väga armastan?” küsib pikk ja vibalik, ent piisavalt lihaseline ja vormis noormees vastu, valged hambad päevitunud näos välkumas.

      „Kuidas sulle sadulast see liikluskultuur paistab ka?” pärin ma. „Mul on vahel üle sebragi minnes hirm nahas. Ükskord oleks äärepealt alla aetud, kuigi jalakäijatele põles roheline tuli…”

      „Sellega on nii ja naa. Mõni päev on täitsa viisakas, teinekord jälle satud päevas mitu korda ohtlikku olukorda. See vist sõltub ilmast ka. Kui vihma sajab, võtavad mõned inimesed, kes muul ajal jala käivad, vihmavarju asemel auto kaasa ja siis peab ekstra tähelepanelik olema. Aga peamine ongi kogu aeg silmad ja kõrvad lahti hoida.”

      „Mitu kilomeetrit sa päevas sõidad? Kas sa arvet pead?” küsin veel.

      „Noh, nii 80–100 tuleb ikka keskeltläbi ära,” arvab Jankó.

      Kui oleme viis kilomeetrit sõitnud ja jõudnud Balatonszentgyörgyi (tõlkes Balatoni Püha Jüri) külla, teeme paarikilomeetrise haagi Vörsi, samasugusesse tihedalt maju täis pikitud ja väljasurnud moega külakesse. Viimane võib olla tingitud ka kuradima palavast ilmast.

      Leiame pärast mõningast otsimist üles kohaliku koduloomuuseumi, õlgkatusega lubivalge hoone, kus näidatakse, kuidas elasid selle kandi talupojad 19. sajandil. Robustselt nikerdatud mööbel, maalitud keraamika, kalapüügitarbed ja muud tarbeesemed tekitavad mõnusa koduse tunde, sest vanavara on erinevate Euroopa maade talupojakultuurides ikka enamasti ühte tegu.

      Enne minema hakkamist istume juttu puhudes muuseumi õuemurul kreeka pähkli puu all varjus. Selgub, et rattavennaskond, kuhu mind nii lahkesti vastu võetakse, on ühiseid rattaretki teinud juba enam kui kolm aastakümmet ja üheks toredaks traditsiooniks on… piimajoomine teeäärsete poodide ees vilus. Külm piim läheb kuuma ilmaga hästi kaubaks, nii et iga päev on meil mõnes külas ka piima ja külma kakaojoogi peatus.

      „Miks te just jalgrattaga matkate?” uurin ühe säärase peatuse ajal Kuksi käest.

      „Sest nii saab inimlikus tempos ringi vaadata ja inimestega rääkida, pole seda meeletut ühest punktist teise kihutamist,” seletab Kuksi, suu heameelest kõrvuni, et saab jälle teel olla. „Me oleme juba kogu Ungari läbi käinud, siin ikka jätkub põnevaid kohti, mida avastada. Ja autoga ei saa igale poole ligigi.”

      Pärast tagasihoidlikku 35 kilomeetrit lööme õhtu saabudes laagri üles Balaton-felvidéki (Ülem-Balatoni) rahvuspargi piiril kellegi maisipõllu servas. Tugevnev vihmasabin ja tuuleiilid ajavad meid varakult telkidesse, nii ei saagi me päevamuljeid jagada. Kuulame välguvalgusel piiskade kobinat ja vähkreme hommikuni kaunis unetult.

      Hommikul on sadu õnneks üle läinud ja esimeseks peatuseks saab Väike-Balatoni linnuparadiis. Kuigi järv on üsna tilluke, on see koht, kus pesitseb enam kui sada linnuliiki. Parasjagu niidetakse paradiisis küll suure mürinaga heina, nii et suurem osa linde ootab ilmselt kusagil roostikus rahulikumaid aegu, aga mõnda liiki õnnestub näha ka. Katalin, endine metsnik hüüdnimega Kati, õpetab mulle nende ungarikeelseid nimetusi.

      „Szárcsa,” näitab Kati mulle musta, terava heleda noka ja valge otsmikuga lindu, kes luikede ja partide vahel ujub. „Kuidas see eesti keeles on?”

      „Ee… lauk vist, aga ma pean järele vaatama.”

      „Siin on muidu haigruid ja tuttpütte ka,” teab Kati, „aga nad on väheke kartlikumad. Kahju, et just praegu heina niidetakse!”

      Siis tehakse ettepanek minna pühvlireservaati.

      „Ma ei teadnudki, et Ungaris on pühvleid! Kuidas nad siia sattusid?” küsin Kati käest, kes on looduse teemadel hindamatu infoallikas.

      „Ega seda päris täpselt teatagi, mõned arvavad, et pühvlid tulid juba koos maahõivamisega, teised seovad nende tuleku türklaste ajaga,” selgitab Kati.

      Pühvlid on kogukad ja liiguvad aeglaselt, kiirustamata. Mõni möriseb oma pühvlikõrist nagu rooste läinud udupasun. Sümpaatsed loomad, ainult piirdetarast väljapool nende pruunikasmustade hiiglastega kohtuda ei tahaks. Reservaadis on ka kari ungari halle veiseid. Nemad on pühvlitest heledamad ja nende sarved on veel võimsamad.

      „Mis nende veistega tehakse, kes siin on?” uurime ühe talitaja käest.

      „Lihaks lähevad, restoranidesse,” poetab ta mokaotsast. „Halli veise liha olevat palju hõrgum ja mahlasem kui muu veiseliha.”

      „Aga kas pühvlite piimaga ei tehta midagi? Sellest saab ju mozzarella’t teha,” teab Kati.

      „Selleks on eraldi seadmeid, lube ja muud vaja. Paraku ei tasu see ära,” nendib talitaja.

      Hüvastijätuks silitan eraldi aedikus olevat halli vasikat. Sääraseid toredaid loomakesi võiks isegi Eestis pidada, nad pole ilma suhtes eriti nõudlikud.

      Läbi külade sõites teeme aeg-ajalt peatusi, et oma veevarusid täiendada. Säärase leitsakuga on janu suur ja vesi soojeneb kiiresti. Kui mõnes kohas avalikku kaevu ei ole, tuleb juttu teha kohalikega. Inimesed on Ungari külades lahked.

      „Kust tulek ja kuhu minek?” uurivad tädid ja onud tavaliselt.

      Vastust kuuldes löövad nad tavaliselt imestusest

Скачать книгу