LITMIR.BIZ

      Meie soome-ugri õppetool pesitseb sümpaatselt Budapesti kesklinnas, Astoria ristmiku ja Ungari rahvusmuuseumi vahetus läheduses. See suur kollane neljakorruseline maja, kus ma tööl käima hakkan, asub filosoofiateaduskonna ülikoolilinnaku peavärava suhtes territooriumi kaugeimas nurgas. Meie õppetool on esimesel korrusel ning koridori laemaalingutest ja nende fragmentidest on näha, et hoone on ilus ja suursugune, aga vajaks korralikku renoveerimist. Kõrgharidus saab aga Ungari valitsuselt toetust vaid ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust.

      Soome-ugri õppetooli juurde kuuluvad vaid mõned õppejõudude kabinetid, väike raamatukogu ja kaks pisikest auditooriumi. Eesti keele rühmad mahuvad õnneks ilusasti ära mu töötuppa, tahvli ja pikka lauda ümbritseva kümmekonna tooliga ruumi.

      Kohe pärast esimest õppetooli koosolekut täitub koridor otsast otsani tudengitega, kes kõik tahavad õppida soome, eesti või teisi soome-ugri keeli. Nüüd saangi teada, kuidas näeb välja üks pesuehtne óramegbeszélés. Ülikooli mastaabis pole meie õppetooli pakutavate erialade vastu suurt huvi – kokku on vaid sadakond tudengit, kes õpivad soome-ugri alasid mõne suure eriala kõrvalt –, nii peame meie oma tundide ajad sättima nõnda, et need toimuksid üliõpilastele sobival ajal. Selleks kogunevad kõik asjaosalised poolaasta alguses kokku ja püüavad oma tahtmist saavutada – võimalikult demokraatlikul moel. Tulemuseks on suur kisa ja kära, ma üritan viie minuti jooksul asjatult konsensust saavutada ja olen seepeale täitsa läbi. Joonistan tahvlile nädalapäevi ja kellaaegu kujutava tabeli, kuhu kannan järjest läbirääkimiste tulemused. Kui ühe rühmaga tundide ajad kokku lepitud, tungib mu töötuppa järgmine rühm ja püüab leida ajad, mis poleks ebainimlikult vara hommikul ega hilja õhtul.

      Et algajate rühmas on rekordilised 12 inimest, ei taha ühise aja leidmine esialgu sugugi õnnestuda, aga paari tunni möödudes on mul lõpuks tunniplaan käes. Ent veel paari nädala jooksul tuleb sellesse muudatusi ja mul ei õnnestugi saavutada seda, et mõni nädalapäev täiesti tunnivabaks jääks. Töötan esmaspäevast reedeni ja väikeste pausidega hommikust õhtuni.

      Kui üliõpilaste käest küsin, miks nad eesti keelt õppida tahavad, siis selgub, et nad on selle peale sattunud sama juhuslikult kui mina omal ajal ungari keelele. Neil pole romantilisi suhteid eestlastega ega enamikul juhtudest ka kaugeid sugulasi Eestimaal, nad on lihtsalt tavalised noored, kes ennast ja oma tõelist kutsumust alles otsivad. Ma ei julge ennustada, kas mu õpilaste hulgas on kas või üks inimene, kes kunagi Eestis välismaalasena alustab ja seejärel pärismaalase staatuseni jõuab.

      Esimesel semestril on minu õpetada viis erineva taseme keeletundi ja kaks kirjanduskursust koos selle juurde kuuluva seminariga. Hiljem lisanduvad eesti murrete kursus, erinevad keeleteaduse loengud-seminarid, filmi- ja muusikaajalugu ning kõige lõpus veel ilukirjanduse tõlkimise kursused.

      Kui edasijõudnute eesti keele tunnis saab tudengitega juba vabalt ühest ja teisest vestelda ning nende keeleoskuse grammatilisi konarusi lihvida, siis algajate kursusel tuleb sõna otseses mõttes alustada A-st ja O-st ehk hääldusest. Hoolimata sellest, et ungari ja eesti keele hääldused väga palju ei erinegi, tuleb mõned väiksed nüansid ikkagi meelde jätta. Et ungari keeles š-ks hääldatav s on eesti keeles ikka tavaline s, mille hääldust ungari keeles märgitakse sz-iga ning et mõnel tähel on erinevad hääldusvariandid ehk et eesti keeles eksisteerib palatalisatsioon või peenendus, mida kirjas ei märgita. Ungari keeles vastab hääldus tõesti kirjapildile, tuleb vaid tähemärkide häälduskuju ära õppida.

      Esimeses tunnis lasen pärast esimeste sõnade ja tervitusvormelite õpetamist oma värsked hoolealused vabalt uitama.

      „Nüüd võite küsida selliseid sõnu, mida teie arvates ilmtingimata tarvis on, kui te juhuslikult Eestisse peaksite sattuma,” pakun neile välja.

      „Ükskõik mis sõna?” löövad neil silmad sädelema.

      „Ükskõik,” luban heldelt ja loodan endamisi, et nad mingit ülikeerulist sõna ei küsiks, mida mina ise veel ungari keeles ei tea.

      Õnneks on nad palju praktilisemad, kui ma kartsin, ja küsivad tõesti vajalikke sõnu nagu kõrts, õlu, šokolaad, piim, kaubamaja ja kaunitar!

      Juba esimeste nädalate jooksul saab mulle selgeks, et õpetamisel peab olema kannatlik: esimese kontrolltöö tulemused on mõne üksiku erandiga katastroofilised. Kui kurdan õpetajaametis juba kogenud Krisztale, et ma vist ei oska üldse õpetada, lohutab ta mind:

      „Kas sa arvad, et teie tööd Tartus paremad olid? Ma arvasin ka alguses, et viga on minus, aga kui mingi keele õppimist nullist alustada, siis esimeste kuude jooksul ei saagi paremat tulemust oodata!”

      Ja tõepoolest, mõne kuu möödudes pean nentima, et asi on palju parem. Üks eriti usin pika patsiga poiss saab rühmakaaslastelt lausa hüüdnime: lühike illatiiv. Nimelt õpib ta oma üliusinuses lisaks kolmele esimesele käändele kohe ära ka nimisõnade lühikese sisseütleva: tuba, toa, tuba, tuppa. Maja, maja, maja, majja. Mets, metsa, metsa, metsa.

      Üks asi, mida ma ungarlaste puhul ei saa märkamata jätta, on see, et nad on lärmakad. Isegi kui tunnis on vaid kolm õpilast, suudavad nad nii palju ja intensiivselt vadrata, et olen tunni lõpuks lausa füüsiliselt väsinud. Siis on just paras hetk, et kolleeg Andresega kohvipaus teha.

      „Kas me kohvi joome?” ilmub ta kõrvaltoast mu uksele, kui näeb, et tudengid tunnist välja tulevad.

      „Ikka!” olen kohe nõus end turgutama ja lippan vett tooma. Sest kohvi joomiseks pole vaja kuhugi minna: masin hea kange joogi tegemiseks on mu ülikoolitoas olemas.

      „Küll on hea kohvilõhn!” kiidavad ka kolleegid, kes meie tubade ees nurgas seisva koopiamasina juures tunniks materjale paljundamas käivad. Kõik, kes soovivad, saavad minu juures kohvi juua, kui mul parasjagu paus juhtub olema.

      Olen õppinud, et hea on igaks juhuks sahtlis ka eesti komme ja šokolaadi hoida, et oleks, millega tudengeid poputada ja turgutada, kui neil on mingi eriti raske periood. Ja seda tuleb ette, sest paljudel on suur tunnikoormus ja semestri lõpus tähtajad ning hunnik eksameid. Õnneks paistab, et eesti keele tunnis käivad nad meelsasti. Lausa nii väga, et kui ma ükskord nädalaks ära sõitsin ja tunnid pidamata jäid, kurtis üks tudengitest, et tal tekkisid valusad ärajäämanähud.

      Et eesti keele õppimisest neile aga käegakatsutavat kasu ei pruugi tekkida, näitab see, et eesti eriharu lõpetanud ei leiagi enamasti oma eksootilise keeleoskusega seotud tööd. Mõnel üksikul on töökohaga vedanud Eesti suursaatkonnas või Eesti Instituudis, mõni tegeleb ilukirjanduse või erialatõlgetega, mõni ka suulise tõlkimisega. Enamasti tuleb leiba teenida ikka peaerialaga: ungari keele ja kirjandusega, poola keele, majanduse või isegi soome keelega. Muidugi on mul oma mätta otsast vaadatuna selle üle natuke kurb meel.

      KODUSE KOGUKONNA LEIDMISE JUHTUM

      „Mul oleks üht vabatahtlikku vaja, kes armulaualeiba jagaks,” kurdab üks tuttav

Скачать книгу