LITMIR.BIZ

Скачать книгу

elab.

      Tundub, et see kodu on kõigile avatud, siin saalib vahetpidamata inimesi ja meeleolu on nagu Segasumma suvilas. Kiriklas valvavast mustast koerast mööda saanud, astume kööki. Jani vaaritab parajasti midagi. Tal on lühikesed hallid juuksed, mis kangesti kräsutavad, lahked silmad ja natuke jässakas olek nagu põllumeestel ikka. Tema hoolitsebki pere põllu- ja aiamaa eest ning tegeleb ka loomadega.

      „Tere!” hõikame poti juures askeldavale peremehele.

      „See siin on Reet, minu kolleeg ülikoolist,” tutvustab Márta mind oma õemehele. „Ta on eestlane.”

      „Eestlane?” püüab Jani mind oma maakaardile paigutada. „Kas ta ikka ungari keelt oskab?”

      „Oskab-oskab, paremini kui me ise.”

      „Aga kas sa soome keelt ka räägid?” küsib Jani nüüd juba minu käest ja teeb kohe ettepaneku sinatada.

      „Kahjuks mitte!”

      „Ega ma ise ka ei räägi, aga soomlasi käib meil siin ühtepuhku, sest meil on seal sõpruskogudus. Ja siin on seina peal üks soomekeelne kiri ka.”

      Jani osutab tikitud linikule, mis väidab, et kohv peab olema must nagu öö ja kuum nagu armastus.

      „Jääte ikka lõunale?” usutab ta.

      Olen köögis heljuva lõhna põhjal teinud oma järeldused: „Ma ei söö kahjuks kala.”

      „Aga paalinkat ikka maitsed?” uurib ta ettevaatlikult.

      „Seda ikka.”

      „Oma õuntest,” kiidab mees uhkusega.

      Selles pole siin midagi imelikku, et pastoriperes leidub oma aia viljadest viina. Vastupidi, kõigile on see mokkamööda ja keelekastet pakkuma ollakse siin varmad. Kodune veini- ja paalinkatootmine on Ungaris täitsa tavaline asi. Tuleb lihtsalt oma saak selleks ette nähtud kohta viia, kus väärt jook valmis keedetakse. Paalinka on puuviljaviin, see valmib viinamarja- või puuviljakestadest, millest mahl on välja pressitud. Õige paalinka on täies ulatuses vaid viljadest ega sisalda mingeid lõhnaega maitseaineid. Isegi seda sõna võib ainult Ungari toorainest tehtud paalinka kohta kasutada. Kanguseks peab joogil olema vähemalt 37 kraadi.

      Jani toob õuntest tehtud viina ja pitsid. Joome. Kange on teine, aga väga maitsev. Tunnen, kuidas tuline jutt kurgust alla voolab ja vere käima lööb.

      Vahepeal on saabunud kirikuõpetaja Erzsi, saame ka temaga tuttavaks. Ta on neljakümnendates, tumedate juustega pruunisilmne täidlane naine. Erzsi räägib kaalutletult ja tõsiselt isegi siis, kui ta nalja teeb. Kõigile on tal mõni lahke sõna, igaühega leiab ühise keele. Isegi eestlasega. Huviga kuulab ta mu lugu sellest, kuidas ma ungari keelt õppima hakkasin.

      Riburada pidi tulevad kööki ka lapsed. Väike punapäine Máté ja pikkade lokkis juustega Ádám, mõlemad alles koolipoisid, on mulle tuttavad juba rattamatkalt, kuigi siis nägin peaasjalikult eemalt nende selgi. Peretütar Évi on äsja ülikooli astunud ja pajatab oma elamustest Szegedi ülikoolis. Neljas laps, pere vanim poeg Dani, on kuskil ära. Nii lapsed kui täiskasvanud lobisevad ja lõõbivad vahetult, nagu oleksin nende ammune tuttav. Nii lihtne see siin Ungaris siis ongi. Eestis asi küll nii kärmelt ei käiks, torkab mulle pähe.

      Esmased tutvused sõlmitud, lähme Mártaga meie ühepäevase retke peaeesmärgi, Suurmooruse juurde. Selleks tuleb sõita rattaga paar kilomeetrit külast välja. Meie sihiks on Alsórácegrespuszta (tõlkes võiks see kõlada umbes nagu Alumine Serblase Karusmarjapusta) või vähemasti koht, kus see küla enne Teist maailmasõda asus. Selle koha näol oli tegemist külast eemal asuva karjamõisaga, mille juurde ehitati ka mõned elumajad, et loomatalitajatel oleks, kus elada. Ka seda nimetatakse ungari keeles pustaks, nii et pusta ei tähenda mitte ainult Kesk-Doonau madaliku rohtlat, vaid ka külast väljas asuvat põllumajandusüksust.

      Nüüdseks ei ole külast säilinud midagi peale vana Puu. See oleks justkui mälestusmärk kõikidele küladele, mis linnastumise tõttu välja on surnud. Ungari keeles kajastub Budapesti ja ülejäänud kohtade ala- ja üleväärsus hästi ka sõnakasutuses: vastandi moodustavad sõnad ‘pealinn’ ja ‘maa ehk provints.’ Kes pealinnast kuhugi maale läheb, paneb verbi ette liite le- ehk alla, kes aga maalt Budapesti läheb, väljendab seda liitega felehk üles. Meiegi oleme seks puhuks pealinnast ‘alla’ tulnud. Ning kuigi küla ise on kadunud, elavad minu lemmikkirjaniku koduküla ja Suurmoorus edasi Ervin Lázári novellides.

      „Siin ta siis üles kasvaski?” küsin Márta käest, kui me kitsalt kruusateelt veel kitsamale teele keerame. Ühel pool on koristatud maisipõld, teisel võsa.

      „Siin jah. Suurmoorus on kohe siin kurvi taga. Lähme istume seal natuke,” paneb ta ette.

      Puu on tõesti vana, tema tüvi on jäme, nii et ümbert kinni võtma me ei ulata, ja krobeline, lehed aga igal aastal uued ja noored. Mul on tunne, nagu kohtuksin vana tuttavaga, nii armsaks on ta saanud loetud lugude kaudu. Seal aga, kus kord seisid majad, on nüüd tihe kibuvitsavõsa.

      „Kas sa ei tahaks siin Sárszentlőrincis elada?” küsin Márta käest. „Või meeldib sulle Budapestis? Tunneksid sealsest puudust?”

      „Mulle meeldiks siin ka, kui vahel ära käia. Siin on hea rahulik.”

      „Mul on ka tunne, et võiksin metsas elada, kui oleks vaid internet ja võimalus ära käia, kui üksildus liiga suureks läheb,” avaldan arvamust. „Aga põhimõtteliselt meeldib mulle üksi olla. Vahel mind kohe väsitab, kui pean kogu aeg seltskonnas viibima. Mulle piisab täiesti mõnest heast sõbrast, kellega aegajalt rääkida.”

      „Kas sul ei ole vahel koduigatsust?” küsib Márta. „Mul küll oli, kui ma Soomes töötasin.”

      „Hmm… Ikka tuleb ette, aga see läheb ruttu üle. Ma tunnen ennast hästi seal, kus mul on mõni hea sõber. Nii et – kus on sõbrad, seal on kodu. Siin on ka hirmus hea olla, kohe kodutunne. Kõik on tuttav ja turvaline!” kiidan õhkkonda Suurmooruse all ja Sárszentlőrincis. Suurmooruse alla kogunesid juba Lázári novellides külainimesed, et üksteise seltsi otsida.

      „Oled alati tagasi oodatud!” kinnitab Márta, nagu oleks ta mõnest onu Ervini teosest välja astunud.

      Meil Eestis see küll nii lihtsalt ei läheks, mõtlen ma taas. Läheb ikka aega, enne kui keegi kohe niimoodi pereliikmeks vastu võetakse. Sarnaseid kogemusi on mul teistegi ungari peredega. Piisab vaid ühest külaskäigust ja juba oodatakse avalisüli tagasi. Ungarlased on ikka tõesti külalislahked. Lesin Suurmooruse all ja mõtisklen ungarlaste käitumise üle, mis on minu jaoks mõnikord üsna üllatav, samas väga armas ja sõbralik.

      „Hea küll, Reet, ma pean nüüd lõpetama,” ütleb Klári kord ühe Skype’i vestluse lõpupoole.

      See jääb mulle miskipärast meelde ja pärast veel mõnda vestlust saan ka aru, miks. Sest ta kasutab nime sellises kohas, kus seda tingimata vaja pole. Asi huvitab mind, kuna eestlased omavahel – vähemasti minu tutvusringkonnas – seda eriti ei tee. Kui palju me kasutame eesnimesid juhul, kui see pole vältimatu? Mulle tundub, et mitte ülearu palju.

      „Miks sa oled hakanud mu nime kasutama?” küsin Klári käest.

      „Ma ei tea, ilmselt olen sinuga harjunud ja see on ju normaalne, et sõpradega vesteldes neid nimepidi nimetatakse,” leiab ta asja igapidi loomuliku olevat.

      Kuigi mul endal läheb uue teadmise kasutuselevõtmisega aega, on nähtus mulle väga sümpaatne ning peegeldab ungarlaste vahetut suhtlemisviisi ja südamlikkust ka keelekasutuses. Isegi võõrad inimesed, kes su eesnime ei tea, püüavad oma kõnesse tuua lähendavaid pöördumissõnu ja lisavad lõppu veel omastava liite: aranyom (mu kullake), csillagom (mu täht) või kedvesem (mu armas).

      Pärast seda, kui olen uutele tuttavatele oma nime teatavaks teinud, uuritakse tavaliselt, kas mul ka mõni hüüdnimi on. Et mul tõepoolest hüüdnimesid olnud ei ole, mõtlevad nad neid käigupealt välja.

      „Kas ma võin sind Kreetiks kutsuda?” leiab enda jaoks meeldivaima variandi Gyöngyi, kes tuletab selle Gretast.

Скачать книгу