ТОП просматриваемых книг сайта:
Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“. Janika Vaht
Читать онлайн.Название Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“
Год выпуска 2014
isbn 9789949274642
Автор произведения Janika Vaht
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Viimane koolipäev oli veider. Juku rääkis mulle, et Mari ja Artur olid käima hakanud. Olin pisut solvunud, et Mari mulle midagi Arturist rääkinud ei olnud, kuigi mind pommitas kogu aeg oma meeldimise-küsimustega.
Minul ei olnud mõttessegi tulnud küsida, kas talle meeldib keegi, eriti veel Artur. See tabas mind nagu välk selgest taevast. Samas ei saanud ma seda Marile pahaks panna, sest ka mina hoidsin huvi Sandri vastu tema eest saladuses. Kaalusin võimalusi, mis saab meie pisikesest sõpruspundist. Otsustasime Jukuga, et laseme asjadel lihtsalt omasoodu areneda, ent teadsime, et miski ei jää enam endiseks.
Loivasin tusaselt kodu poole. Olin oma keemiahinde teada saanud. Mitte midagi paljutõotavat. Tõdesin, et minust keemikut ei saa. Lubasin endale, et pühendan end vaheaja jooksul raamatutele, mis viivad mind pimedast oktoobrikuu lõpust ja masendavatest hinnetest kaugele eemale. Ei saanuks öelda, et olin hirmus õpilane. Lihtsalt mõne asja peale ei olnud mul kohe üldse mitte taipu. Lohutasin end alati mõttega, et geeniused ei saakski silma paista, kui kõik oleksid ühtviisi targad.
Laupäeval magasin kaua. Üle pika aja olid mõlemad vanemad korraga kodus. Kumbki elas oma elu ja meie tühja korterisse tulid nad vaid selleks, et näidata, et nad on kusagil olemas. Või rääkida üksteisele, kui õnnelikud nad oma uute kaaslastega on.
Ma ei tea, kas nende kohalolek tekitas minus ebameeldivustunnet või rahulolu. Küllap pisut mõlemat. Olin rõõmus, et ei pidanud üksi olema, aga mind muserdas mõte, et meie korter oli täis külmust ja tundetust. Selles kodus ei olnud armastust. Kas seda saigi koduks nimetada?
Ema ja isa veetsid kogu laupäeva meil. Nad istusid köögilaua taga ning rääkisid kohvitassi kõrval oma hiljutistest tegemistest, et teineteisele oma elust kiire ülevaade anda.
Jäin sellest ilma, aga ei tundnud puudust ka. Jalutasin rahulikult suure mõisahoone poole, kus asus uhke raamatukogu. Kui ma uksest sisse astusin ja filosoofiaosakonda läksin, kohtasin oma klassijuhatajat, kes rääkis mulle pikalt ja laialt sellest, kui tore on näha, et mõnigi tema õpilastest vabal ajal raamatukogu külastab. Kuulasin viisakalt ta jutu ära ning naeratasin, kibeledes raamaturiiulite vahele. Mõtlesin, et mees on küll vana, kuid särtsu jätkub tal üleliiagi.
Kui õpetaja mu lõpuks üksi jättis, otsisin riiulitelt paar raamatut ja läksin alumisele korrusele neid sirvima. Leidsin palju huvitavaid teooriaid elu mõtte kohta. Olin siiamaani lihtsalt vooluga kaasa läinud. Mul polnud mingisugust eesmärki ega kindlat tahet. Olin alati imetlenud inimesi, kellel olid selged sihid, kes teadsid midagi tahta ja teistelt oodata. Mulle meeldisid kindlameelsed inimesed. Inimesed, kes olid minu vastandid.
Lehitsesin paksu raamatut ning otsisin pealkirja, mis klappinuks mu tunnete või mõtetega. Ei midagi. Lõpuks ei pööranudki ma enam loetu sisule mingit tähelepanu. Mõistsin, et olin raamatu peatükk peatüki haaval läbi lehitsenud, kuid näinud selles üksnes seosetuid sõnu. Ohkasin sügavalt ja tõstsin pilgu räsitud lehekülgedelt. Mu silmad peatusid mustal mantlil, mida kandis pikk tumedajuukseline poiss.
Kui nägin Sandrit enda poole suundumas, lõin silmad kiiresti raamatule. Ta möödus minust helitult. Ohkasin tasakesi ja sättisin end tagasi mugavasse asendisse. Korraga kuulsin oma selja tagant madalat häält.
„Kas sa püüdsid just praegu mind ignoreerida?”
Mu süda peksles meeletult ja mul polnud aimugi, mida ma oleksin pidanud talle vastama. Sander istus mu kõrvale. Ta ei teinud sellest väljagi, et olin talle vastuse võlgu jäänud, vaid tõmbas rahulikult raamatu mu nina alt enda ette ja hakkas seda lehitsema. Mõtlesin, et ta on unustanud, et ma ta kõrval istun, ja vaatasin talle küsivalt otsa. Tema vaatas enesekindlalt vastu.
„Sa isegi ohkasid kergendatult,” ütles ta tõsiselt, andes märku, et mul pole õigust ühegi küsimuse esitamiseks.
Aga mind tabas küsimuste tulv. Milline oli Sander olnud enne? Mida plaanib tema oma tulevikuga teha? Kas ta teab, mida ta tahab? Ma ei lugenud temast midagi välja. Ma ei olnud ju isegi üritanud temalt midagi teada saada.
„Ära hinda raamatut kaante järgi.”
„Kuidas?” küsis Sander, saamata aru, millest ma räägin.
Naeratasin talle ja palusin, et ta edasi loeks. Sander vaatas mulle kahtlevalt otsa, kuid tegi, nagu ütlesin. Muigasin omaette ja mõtlesin, et sügisvaheaeg on hea. Et saan vabast ajast raamatukogus käia ja kokku juhtuda inimestega, keda ma kõige enam näha tahan.
Korraga pani Sander raamatu pauguga kinni. Ehmusin. Ta vaatas kella ja küsis, kas ma söönud olen. Olin vanemate vältimiseks kodust tühja kõhuga lahkunud.
Läksime raamatukogu keldrikorrusele sööma. See oli üsna hubaselt sisustatud ruum. Suurtest maakividest laotud söögisaal oli mähkunud rohelistesse toonidesse. Vestlus Sandriga jäi küllaltki pinnapealseks. Arutlesime teadatuntud teemadel: kuidas on ilm viimasel ajal olnud, mis raamatuid viimati lugesime, mis meile koolis meeldib. Viimase küsimuse peale vastas Sander: „Mis mulle koolis meeldib? Koolis meeldib mulle Mai.” Ta naeratas soojalt.
Kaalusin juba tõsiselt varianti, et Sander tahab sihilikult mu südame seiskuma panna. Iga kord, kui ta naeratas ainult minule või ütles mu nime, jättis see lööke vahele.
Muidugi olin ma tema sõnu kuuldes rõõmus. Otse loomulikult olin, kuid peitsin oma erutust viimase kartulitükikesega, mille endale suhu pistsin.
„Oh mind küll!” mõtlesin, ja tegin Sandrile ettepaneku, et võiks nüüd mõned raamatud laenata. Jutt läks igapäevastele igavatele teemadele tagasi.
Koju jõudes jäin vanematega vestlema. Minule oli see justkui ülekuulamine. Mõistsin, et üksteise kallal näägutamine on lõppenud ning mina olen järgmine ohver. Istusin piinapinki. Kui nad hinneteraamatut vaadates küsisid, miks ma puudunud olin, vastasin, et jäin haigeks. Kui oleksin maininud, et samal päeval oli ka isa kodus olnud, oleksid vanemad suure sõnasõja maha pidanud. Pidasin õigemaks vait olla ja lasta neil omavahel edasi rääkida. Nendest lausa õhkus ükskõiksust, nii et otsustasin oma nelja seina vahele tõmbuda.
„Ma lähen nüüd oma tuppa,” sõnasin ning sulgusin enda maailma, kus kõik oli minu. Ainult minu ja ei kellegi teise. Sel hetkel tundsin, kui väga ma ihkasin midagi omada. Või hoopis kedagi.
Kui ma igapäevaellu tagasi pöördusin, oli esmaspäev. Istusin hetkeks voodiservale. Tuppa paistsid vaid tuhmid kollased tänavatuled ning akna vahelt tuli külma õhku. Ohkasin raskelt. Uni oli veel silmas. Kui ma nii voodil istusin ja välismaailma oma peidikust piidlesin, tundsin kohutavat igatsust inimese järele, kes minuga pahandaks, kui ma sisse magan. Ma ei olnud saanud endale juba aastaid sissemagamist lubada. Naljakas, kui vähe on rahuloluks vaja.
Tahtsin maailmalt nii palju asju küsida. Sügav uni ja palju raamatuid olid minusse süstinud nii palju uudishimu ja jätnud lahtiseid otsi. Igatsesin leida vastuseid ühele ja teisele küsimusele, kuid kõige enam piinas mind mõte Sandrist. Mul olnuks ka temalt palju küsida. Võisin küll olla möödunud nädala oma pisikeses maailmas elanud, kuid selles maailmas oli tekkinud ruumi ka Sandrile.
Tundus veider, et ta oli niivõrd lühikese ajaga minusse sügava jälje jätnud. Ta polnud mulle mitte keegi. Isegi mitte sõber, aga ometi paelus ta mind võimsalt. Temas peitus tundmatus. Alati oli avastamisrõõmu. Ta muutis kõik olukorrad nii ebatavaliseks ja mänguliseks. Tahtsin ka tema maailmast osa saada, ehk koguni ise selle osakeseks muutuda, kuigi mina olin kõige tavalisem inimene üldse. Sandri maailmas ei olnud mulle kohta, seega pidin endale ise sinna tee rajama.
IV
Vihma sadas. „Jälle,” mõtlesin ma. Ei, mul ei olnud saju vastu midagi. Tõmbasin musta mantli selga ja mütsi pähe. Võtsin nagist oma erkpunase vihmavarju ja astusin tänavale. Hingasin sisse vihma lõhna, mis oli hoopiski teistsugune kui suvel. Mitte nii värske, kuid samamoodi joovastav. Tundsin, kuidas elu minusse voolas.
Tõmbasin