Скачать книгу

Alles lahkudes taipasin, et võib-olla tingib koha mõju külastajatele ka seltskond.

      Istusime akna alla. Kuldsed päikesekiired paistsid kõigist akendest sisse, andes ruumile veelgi armsama ja kodusema ilme. Hakkasin mõtlema oma kodule, mis oli nii külm, nii tühi ja nii suur. Ohkasin. Sander jälgis mind pingsalt ja naeratas iga kord, kui ma tema poole kiikasin.

      Kohvikupidaja tõi lauale ümmarguse kannu helesinise teega, mille põhjas ilutses sinine lilleõis. Mõtlesin, et nii ilusat teed on patt juua.

      „See on maja kulul,” sõnas omanik lahkelt.

      „Sander on mu ainus püsiklient. Vahepeal mõtlen, milleks ma seda poodi üldse pean,” lisas ta mõttesse vajudes.

      Naeratasin kohvikupidajale ja nentisin, et oleksin meelsasti tema teine püsikunde. Mees naeris ja kadus meie vaateväljast.

      Sander valas kruusid teed täis. „Ta on mu lapsepõlvesõber. Veidike vanem küll, aga sõber. Need tassid on ka tema tehtud. Ta on üldse omamoodi mees. Ütleb küll, et ei saa aru, miks ta seda kohvikut peab, aga see on tema kodu. Ta on alati õnnelik, kui keegi kogemata uksest sisse põikab. Ta on nagu väike laps,” muigas ta rahulolevalt.

      Rüüpasin teed ja jälgisin, kuidas Sander enda tassi suhkrut kuhjab. Meie pilgud kohtusid tihti ning kui see juhtus, naeratasime mõlemad häbelikult.

      Vaatasin aknast välja ning küsisin vaikselt: „See olid sina, eks?”

      Sander pööras samuti pilgu välja kaugetesse kaugustesse. Naeratasin, kuid mu silmad olid täis enesekindlust. Sander oli küsimusest äratuntavalt kohutatud.

      „Millest sa räägid?” küsis ta.

      Pidin mõtlema, mida selle peale vastata. Olin ma tõesti inimesega eksinud? Ei. See oli olnud Sander. See noor mees oli kindlasti olnud Sander. Pidi olema. Miks ta ei tunnistanud mulle, et see oli tema? Arvasin, et tal on kindlasti mõjuv põhjus, miks mitte rääkida, ja lõin käega.

      „Ei millestki.”

      Ma ei tahtnud talle otsa vaadata. Olin kuri meie mõlema peale. Miks ma olin talt seda küsinud? Miks tema käitus, nagu ei teaks ta midagi?

      Sander tõusis püsti ja ütles: „Ma pean nüüd minema. Tuleme mõni teine kord jälle.”

      Olin pisut üllatunud, et ta nii kiiresti lahkuma pidi. Ukse peal viipas ta mulle käega ja sõnas: „Saa terveks! Homme näeme, Mai.”

      Jäin oma mõtetega üksi. Olin alati oma mõtetega üksi. Ma ei osanudki muudmoodi. Olin kogu aeg teisi sellega eemale peletanud, et hoidsin kõike endas. Ma ei tahtnud liigset tähelepanu, ei soovinud enda ümber palju inimesi. Tahtsin olla kiidetud üksnes tähelepanuväärsete asjade eest ning leida enda kõrvale kedagi mõistvat, kes jääks pikemaks. Sellest oleks piisanud. Nähtavasti oli seda liiga palju palutud. Olin alla andnud. Ma ei teadnud enam midagi. Ma ei teadnud isegi, mida tahta.

      Tõmbasin mantli selga ja sidusin punaka salli kaela. Ohkasin raskelt. Võtsin toolilt koolikoti ja erkpunase vihmavarju ning astusin uksekellukese helina saatel välja. Hingasin endasse joovastavat värskust.

      Ja enne kui arugi sain, oli oktoober.

      III

      Ma ei olnud Sandriga tükk aega pikemalt vestelnud. Kõik oli pinnapealne. Lihtne „tere” ja „homme näeme” oli tavaliseks saanud. Filosoofia- ja psühholoogiatundidest oli kujunenud üks koolipäeva meeldivamaid osi. Sander oli igas tunnis üsnagi aktiivne ja lõbus, kuid tasapisi hakkasin kõrvalt vaadates taipama, et selle rõõmsa pealiskihi all oli peidus ka midagi nukrat. Iga päevaga mõistsin aina enam, kui tugev ta on. Kui tugev on tema iseloom, kui tugev on tema mõistus. Leidsin end mitmeid kordi mõtlemas, kui kena ta on ja kui tavatut juttu ta räägib. Kõik, mis seondus Sandriga, paelus mind. Ma polnud kellegi vastu nii kärsitut huvi tundnud.

      Teadsin Sandrist enamjaolt seda, mida kõik teisedki. Kui Sander mu vaatevälja sattus, oli ta ikka ümbritsetud paljudest tüdrukutest. See pilt pani mind ohkama. Olin mõnda aega olnud eksitatud tema kutsest teed jooma minna, kuid hiljem mõistsin, et see oli tõesti olnud mõeldud vabandusena ning kogu huvi on ainult ühepoolne. Õigem olnuks lihtsalt oma tavapärase eluga edasi minna.

      Haarasin oma koti ning läksin rahulikult klassist välja. Tahtsin hetkeks üksi olla. Ma ei osanud inimrohketes kohtades kaua viibida. Mõnikord olin tõesti rõõmus koju saamise üle, teinekord jäänuks kooli veel kauemakski.

      Järgmine tund oli filosoofia. Läksin kabinetti ning istusin akna alla. Mõtlesin, et mul on vedanud, et olen saanud endale igaks tunniks parima koha.

      „Elu on ilus,” sõnasin vaikselt omaette. Panin pea lauale ja vaatasin välja. Kartsin, et jään millestki ilma, kui ei hoia oma silmi pärani lahti. Tahtsin, et kõik jääks meelde. Et jääksid meelde ilusad värvilised puud, jahe õhk, hele taevas, sügishelid. Vihma polnud pikka aega sadanud.

      Klassiuks avanes uuesti paar minutit pärast minu sisenemist. Pöörasin pea ukse poole. Mulle vaatas vastu naeratav Sander. Ta teretas mind, tuli lähemale, tõmbas minu kõrval oleva laua alt tooli välja ja võttis istet. Asetasin pea uuesti kätele ja jäin teda vaatama. Tema vaatas käsipõsakil vastu. Klassiruumis valitses vaikus, mitte piinlik vaikus, vaid selline, nagu olekski see aeg olnud vaatlemiseks mõeldud. Korraga keeras Sander pea tahvli poole ning ütles tasaselt: „Kas sa tuleksid minuga täna teed jooma?”

      Vastasin pikemalt mõtlemata jaatavalt.

      Ma ei olnud kunagi varem kohanud inimest, kes ainuüksi oma sooja naeratusega suutnuks mu südame niivõrd kiiresti põksuma panna. Tundsin, et midagi on muutumas. Et midagi on muutumas minu enda sees. See oli ebatavaline ja hirmutav.

      Kui tunnid said läbi, tõttasin koolimajast välja. Mänguväljakul istus mustas mantlis noormees, juuksed tuule käes lehvimas. Ilmad olid viimasel ajal kuivad ja ilusad olnud. Oli läinud jahedamaks, ainult värvilised lehed ja kuldne päike andsid edasi viimast soojust, mis sügisel pakkuda oli. Sidusin salli ümber kaela ja kiirustasin Sandri juurde.

      Sander oli juba tõusnud ja jalutas mulle vastu. „Lähme sinna kohvikusse, mida me eelmine kord külastasime. Viimane kord jäi veidike lühikeseks,” ütles ta.

      Noogutasin rahulolevalt. Usun, et ma oleksin nõustunud kõigega, mida ta välja pakkunuks. Olin täielikult tema maailma tõmmatud ega leidnud väljapääsu. Ei tahtnudki leida.

      Käisime veel päris mitu korda pärast kooli teed joomas. Nii leidsime aega üksteisega tutvuda.

      Ühel pärastlõunal istusime Mariga esimese korruse trepil, mis oli meile aastate jooksul armsaks kujunenud, ning sõime puhvetist ostetud singipirukaid. Mari toksas mind vastu õlga ning püüdis oma küsimuse läbi pirukat täis suu võimalikult selgelt välja hääldada: „Kas see Sander meeldib sulle?”

      Vaatasin talle tühja näoga otsa, kuigi tegelikult halvasid ta sõnad mu keha. Hakkasin naerma ja pigistasin ta punnis põski kokku: „Loll oled või? Kuidas ta saaks mulle meeldida? Ta on selline naistemees …”

      „Mh-mh, ma vaatan ka. Kogu aeg keerutab tüdrukute ümber, ja täitsa uskumatu, neile meeldib see! Nojaa, ega tal tegelikult ju väga viga pole. Aga näed ju küll, kuidas poisid teda jälgivad, kui ta jälle tüdrukutele mesijuttu ajab. Aga ometigi poisid austavad teda. Ainult Artur ütleb, et ta on täielik kehkenpüks ja et ta ei taha temaga tegemist teha.”

      Suunasin pilgu maha. Ma polnud tükk aega jälginud, mis klassipildis toimub. Olin tihti raamatutesse süvenenud või naersin Mari ja poistega mingite rumaluste üle. Vahel isegi uudistasin silmanurgast, mida Sander teeb.

      Mari uudishimu ei vaibunud ka aja möödudes. Tema ja poisid muutusid kahtlustavaks ning küsisid Sandrit silmates, kas me oleme otsustanud leivad ühte kappi panna. Hakkasin naerma ja ütlesin, et unistagu edasi. Oli võimatu, et meist paar saab. Sellest hoolimata tajusin, et mu huvi Sandri vastu oli kasvanud suuremaks.

      Oktoobrikuu möödus vaikselt ja meeldivalt. Olin sügist alati armastanud. Kõik oli värviline ning näis rahumeelne. Vaikus kestis pikka aega, kuid selle vaikuse sees õppisin ma palju uut tundma ja märkasin asju, mida varem polnud

Скачать книгу