LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Mu mõtted olid laiali ja mul ei olnud tahtmist koju minna. Olin juba tunde tänavaid mööda uidanud, kuid sellest hoolimata ei olnud ma eneses selgusele jõudnud. Olin segaduses ja ääretult vihane oma vanemate peale. Viha pole mulle sugugi iseloomulik. Ükskõik kui palju ma neid mõista ei üritanud, ei olnud sellest kasu. Neid ei suutnud keegi mõista, ka nemad ise mitte.

      Silla alt läbi jalutades märkasin enda kohal tumedat kogu, kes üle käsipuu ronis. Hetkegi mõtlemata jooksin mööda tumeroheliseks tõmbunud mäenõlvakut üles ja tormasin sillale. Kiirustasin hingeldades kogu poole. Nähes kuju valgustatult, sai mulle selgeks, et see oli mees või pigem noormees. Võtsin hoo maha ja liikusin rahulikult tema suunas.

      „Kuule, ära mine sinna. See on ohtlik,” sõnasin õhku ahmides.

      Noormees ajas silmad suureks ja klammerdus käsipuu külge. Tema vaade täitus pisaratega, kuid ta ei nuuksatanud ega öelnud sõnagi. Ta lihtsalt nuttis. See oli esimene kord, kui nägin meest nutmas.

      „Tule rahulikult siiapoole tagasi. Räägi mulle, mis juhtus, ma kuulan su ära.”

      Linn oli vaikne ja meist ei möödunud ühtegi autot. Niipalju kui mu silm seletas, ei liikunud ümbruses ainsatki hinge. Ainult suure kaubamaja rikki läinud nimesilt surises häirivalt.

      Mees raputas närviliselt pead ja toetas otsaesise vastu käsipuud. Ta haaras kätega juustest ning kostus esimene nuuksatus. Hetkeks tundus mulle, et nüüd ta kukubki alla. Lähenesin talle aeglaselt ja panin oma käe ta pea peale. Tema tumedaid juukseid siludes tundsin, kuidas ta värises. Ma tahtsin seda õrna ja hirmunud inimest kaitsta ning päästa. Mul oli temast kahju.

      „Anna mulle oma käsi, ma aitan su üle,” püüdsin võimalikult veenvalt sõnada. Värisesin samuti. Mees ei tõstnud pead. Ta seisis niiviisi, laup vastu käsipuud, veel veidike aega, kuid varsti ulatas mulle käe. Ta ronis üle piirde ning vajus mulle selga. Silitasin nutva noormehe pead. Ta oli mulle täiesti võõras. Ma polnud teda kunagi varem näinud, kuid tema tumedad silmad tekitasid minus ühteaegu nii sooja kui ka õudustäratava tunde.

      Lebasime tühjal öisel sillal ja varsti läksid meie teed lahku. Nii jäi mulle meelde minu seitsmeteistkümnenda suve viimane vihmatu päev.

      I

      Kui üles ärkasin, sadas akna taga paduvihma. Olin juba päevi mõelnud, et varsti upume selle saju sisse ära. Vihma oli sadanud juba kaks nädalat ja täna oli esimene koolipäev. Sel hetkel ei olnud mul kooliminemisest sooja ega külma, sest sellise ilmaga ei tulnud nagunii midagi paremat mõttesse.

      Haarasin koridorist erkpunase vihmavarju ja astusin jahedasse hommikusse. Maha jäi terve kitsa kõrvaltänava pikkune kivist ridaelamu. Peatänavale jõudes nägin enda ees ebatavalist rahvasumma. Olin need kaks nädalat erakuna veetnud. Võis öelda, et ma ei olnud peaaegu üldse püüdnud välismaailmaga kontakti luua. Sel hommikul aga puutusin kokku nii paljude erinevate inimestega. Töötajad ruttasid bussidele, pidasid taksosid kinni, närvilised lapsevanemad panid lapsi bussi peale ja mõned, nagu mina, jälgisid mööda kiirustavat elu. Mõtlesin, kas ka varem oli selles linnas nii palju inimesi olnud. Ehk olin alles nüüd silmad avanud ja siiani pimedana ringi käinud?

      Liikusin koos rahvamassiga peatuse suunas ja pääsesin ohutult bussi taganurka seisma. Kui suur helekollane kastmaja paistma hakkas, teadsin, et pean jälle oma erkpunase vihmavarju avama ning läbi vihma kooli poole astuma. Aga nagu ma ütlesin, oli mul ükskõik, kas on kool või ei ole.

      Klassis ootas mind ees juba tuttav seltskond: Mari, Karl, Artur ja Juku. Nad istusid lahtise akna peal ja lehvitasid mulle rõõmsalt. Naeratasin neile ning istusin kellegi lauale. Ilm akna taga oli harjumatu. Ei olnud enam suvi ja ei olnud veel sügis. Olin päris rõõmus, et olin kampsuni selga pannud, sest õhk oli muutunud jahedamaks. Poisid rääkisid meile oma pöörasest suvest ja meie Mariga naersime nende tobeduste üle. Oli tunne, nagu oleksime terve suve viiekesi koos veetnud. Me ei kakelnud kunagi ja väikesi tülisid ei teinud me isegi märkama. Kõik oli alati hea. Parajasti nii hea, et keegi ei pidanud end halvasti tundma.

      Oodatust varem helises kell tundi. Seadsin end eelviimasesse ritta akna alla. Seal oli alati minu koht olnud ja keegi ei tahtnudki enam seda hõivata. Minu taga istusid poisid ja minu kõrval Mari. Möödunud oli juba kümme minutit, kuid õpetaja ei olnud ikka veel klassi saabunud. Ruumi täitis kõva jutusumin, kuid peatselt lõpetas selle õpetaja kähe köhatus.

      Vana ja krimpsus hallipäise mehe kõrval seisis sirgerühiline noormees. Tema pruunid sasitud juuksed ja tumedad silmad tekitasid minus ühtaegu sooja ja õudustäratava tunde. Kui meie pilgud kohtusid, valdas meid mõlemaid äratundmine. Tardusin paigale. Poisi silmad läksid suureks. Mind häiris tema pilk ja teistegi pilgud, kui need koos noormehe omaga minu poole pöördusid. Keerasin pea kõrvale ja jäin näiliselt ükskõikselt aknast välja vahtima. Tegelikult tagus mu süda meeletult ning peas vasardas vaid üks mõte: „Mida teeb see poiss minu koolis!?”

      Jälgisin silmanurgast, kuhu noormees istuma juhatatakse. Õnneks paigutati ta minust kaugele. Ta asetas oma asjad lauale, mis asus minust rida eespool, aga klassi teises servas. Tänasin südames oma vana ja krimpsus õpetajat.

      „Eh, jälle on see Kadakas meie klassijuhataja? Ma ei saa aru, miks see vana päss peab alati meie klassijuhataja olema!?” turtsus Juku pahuralt mu selja taga. Täna polnud mul mingit põhjust Kadaka peale kuri olla. Ta oli selle poisi minust kaugele eemale istuma pannud.

      Minu selja taga käis õel arutelu Kadaka üle, kuid mina mõtlesin vaid tollele suvepäevale, mil seesama noormees oli kavatsenud sillalt alla hüpata. Mu pead täitsid otsekohe tuhat küsimust ja mõttekäiku. Tol ööl oli ta lihtsalt mu põlvedel lamanud ja nutnud suuri kibedaid pisaraid ning mina ei olnud osanud midagi teha, et tal parem hakkaks.

      Enne kui ma arugi sain, oli tund lõppenud ning kogu klassikooslus liikus ukse poole, et aktusele minna. Pressisin end poiste vahele ja haarasin Maril käest. Naeratasin ning küsisin naljatades, kas nad kavatsesid mu üksi klassi jätta. Nemad aga vastasid pilkavalt, et olin olnud niivõrd vaimustuses vihma vaatamisest, et ei olnud nende kutset kuulnud.

      Aktus oli ka sel aastal etteaimatavalt pikk ning üks nooruk jäi isegi magama. Tema norskamine kõige tagumises reas pani terve saali kihistama. Hiljem viidi ta kõrvupidi direktori kabinetti. See pidi mõni kümnendik olema, sest ma polnud teda varem kooli peal näinud ning kellelgi teisel ei oleks kindlasti tulnud mõttesse keset aktust norskama hakata. Koolipäev möödus tavaliselt ning mina püüdsin iga hinna eest vältida kontakti uustulnukaga.

      Ma ei teadnud, mis ta nimi oli. Polnud isegi tähele pannud, kas ta oli seda kellelegi öelnud. Olin terve eelneva päeva oma mõtetes viibinud ja mõistatanud, mis temaga suvel küll juhtunud oli, et ta enesetapumõtteid mõlgutas. Otsustasin, et astun esimese sammu.

      Kangestusin paigale, nähes, kui ilus ta naeratades oli. „Kes ta üleüldse on?” mõtlesin ma. Tal oli nii palju erinevaid näoilmeid. Kuhu oli jäänud see nukker noormees, kes oli nuuksunud, pea minu süles? Muidugi olin ma rõõmus, et ta enam sillalt alla hüppamas ei olnud, kuid ta ajas mind segadusse. Praegu jälgisid mu silmad lustakalt naervat poissi, kes meelitas tüdrukuid ilusate sõnadega ja püüdis endast võimalikult head muljet jätta. Ta pööras pea minu poole ja naeratas laialt, justkui oleks mu mõtteid lugenud. Taas kord pidin tunnistama, et see poiss oli tõeliselt nägus.

      Ma ei suutnud vastuseks isegi naeratust näole manada. Pöörasin end ringi ja istusin oma kohale tagasi. Igaks ainetunniks olin haaranud endale aknaaluse koha, et alati jälgida, mida teevad inimesed väljas. Ainult psühholoogias pidin sel aastal istuma klassi keskel, ümbritsetud inimestest, kelle vastu ma ei tundnud mingisugust huvi.

      Klassi täitis naerukaja, kui kolm paralleelklassi poissi ühe minu klassivenna tooli pealt maha lükkasid. Ma ei leidnud selles midagi naljakat. Kõik, mis puudutas kellegi kiusamist, jättis mind külmaks. Ma tundsin neile kaasa. Mitte ohvritele, vaid kiusajatele. Ma ei olnud terve oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul jõudnud ära imestada, kui naeruväärselt rumalad võisid inimesed olla.

      Psühholoogiaõpetaja oli meie klassijuhatajaga äravahetamiseni sarnane. Mõlemad olid vanad, hallid ja kortsus. Nende ainus erinevus oli iseloom. Kadakas oli oma kõrgest vanusest hoolimata särtsakas ja ääretult sarkastiline, psühholoogiaõpetaja aga rahulik, mõistlik ning suuteline kõiki end kuulama panema.

      Vana mees istus kiirustamata toolile ja suunas sõnad kolme kiusaja

Скачать книгу