LITMIR.BIZ

Скачать книгу

te olete nii sarnased! Kadri ei ole koju tulnud?” Ta toetus käega vastu seina ja tõmbas raskustega musti lakk-kingi jalast ära. Mul oli vastik teda vaadata.

      „Ei ole. Sa ju tead, et ta ei ela enam siin,” vastasin külmalt.

      „Mai, sina ka või? Sina ka hülgad mu?”

      Keerasin ringi ja läksin oma tuppa. Ütlesin tema poole vaatamata, et mingu magagu end kaineks. Tundsin, kuidas tema silmad jälgisid mind seni, kuni ülemisele korrusele jõudsin. Sulgesin vaikselt ukse ja vajusin pimedasse tuppa põrandale. Ei jõudnud end liigutada, kuulsin vaid rahustavat vihmasabinat.

      Keegi kohendas mu tekki. See oli veider. Avasin ehmatusega silmad. Mulle vaatas otsa murelik Mari. Arvuti taga nägin Karli ja Artur lebas kott-toolis. Juku istus voodiserval ja kergitas parasjagu tekki. Kõik pöörasid pilgud minu poole. Olin liialt nõrk, et istuli tõusta.

      „Mis toimub!?” kisendas Mari. „Juku leidis su kokkukukkunult põrandalt! Jumal tänatud, et me üldse sind otsima tulime. Miks sa õhtul ei helistanud, et sa haige oled? Tead ka, et sul on 39,6 palavik?”

      Vaatasin Marile otsa ja naeratasin jõuetult.

      „Mis sa mõtled, et sul on siin põhjust irvitada? Ise vajub põrandale kokku ja mis tema teeb? Tema naeratab!”

      Juku katsus mu laupa ja tunnistas, et see on tõesti tulikuum. „Tead, Mai, su välisuks oli lukust lahti. Sa ei vastanud kõnedele ka … Me olime mures,” nentis ta.

      „Õpetaja oli maruvihane, et sa tema kõnesid vastu ei võtnud. Siis me muidugi ütlesime, et sa vastad alati, kui telefon on läheduses. Muidugi kirus ta su vanemaid ka, et nad talle ei teatanud, miks sa puudud,” seletas Karl.

      Pöörasin pilgu kõrvale. Võinuksin pea panti anda, et kumbki vanematest ei teadnud, et olen haige. Kuidas nad saanukski? Mul polnud olnud mingisugust võimalust seda neile öelda.

      „Meie ju teame, et su vanemaid ei ole peaaegu üldse koduski, ja tulime vaatama, mis sinuga juhtunud on. Kuigi õpetaja pani meile põhjuseta puudumised …” vuristas Juku ette.

      Mari laksas Jukule vastu pead ja hakkas sõjakalt noomima: „Sa ei oska enda suud ikka üldse kinni hoida! Sa ajad Mai veel rohkem kurjaks, kui ta praegu on. Vaata ta nägu! Enne ta põsed õhetasid nagu tomatid, nüüd on näost kaameks tõmbunud.”

      „Aitäh teile, et te tulite, aga palun minge kooli tagasi,” ütlesin.

      „No näed nüüd, Juku …” kostis Artur.

      Jätkasin sellest välja tegemata: „Teil tulevad pahandused. Ausõna, minuga on kõik korras.” Naeratasin veel jõuetumalt kui varem. Tundsin, et keha on muutunud raskeks, ja äkitselt tabas mind sünge väsimus.

      Mari hakkas kõva häälega naerma. „Või et korras? Ise ka usud, mis räägid? Endal ei tule õieti häältki välja …”

      Poisid muigasid koos Mariga. Paistis, et nad nautisid olukorda. Neil oli suurepärane võimalus mu üle nalja visata ja mind tögada, sest mul ei jätkunud energiat ega jaksu neile midagi vastu öelda. Mulle isegi meeldis see, sest niisugune oli nende viis näidata hoolimist. See pani mind aina enam mõtlema, miks ma neid paremini ei hoia. Mul oli sõpradega tohutult vedanud.

      Nad veetsid terve päeva minu juures, unustades kooli sootuks. Rääkisime palju juttu. Enamasti klatši, kuna meile kõigile meeldis igaühe juures vigu otsida ja end isekeskis paremaks pidada. Tundsin, et saan tervemaks pelgalt nende naerust ja olemasolust. Muidugi käis Mari mulle ka ravimeid toomas, aga kõige enam ravis mind nende kohalolek.

      Viimati olin haige olnud algklassides. Mäletan, et isa oli saanud äsja firmajuhiks ja ema oli töö juures edutatud. Neil oli alati kiire ja mina nägin neid päev-päevalt aina vähem. See oli olnud esimene kord, kui olin tundnud end üksi. Julgen pakkuda, et olin sel ajal kümnene. Oli kevad, kuid ilmad olid petlikud. Kõndisin just ridaelamu poole, kui mu keha haaras täielik tuimus ning varisesin sinnasamma tänavale kokku.

      Sel korral jäin päris pikaks ajaks koju. Sain alles nädala pärast suuremast palavikust lahti. Mõtlesin, et ei tohi kauem koolist puududa. Selle aja sees käis kodus ainult isa. Ikka ja jälle magamas.

      „Su emal on armuke,” ütles ta mulle. Sama rääkis mulle ema. Et isal on armuke, kuigi isa elas juba kaua uue naisega kokku. Neil oli isegi laps. Miks laimata üksteist minu silme all? Mina ei mõistnud neid ja nemad ei mõistnud iseend. Mul oli siiralt ükskõik, mida nad tegid.

      Koolis tervitas mind terve klass. Kõik rääkisid, kui mures nad olid olnud, sest polnud mind enne veel niimoodi puudumas näinud. Ei osanud selle peale muud teha, kui tagasihoidlikult naerda. Istusin akna alla ja vaatasin igatsevalt välja. Vihm oli järele jäänud ning minul polnud õrna aimugi, mis pidi edasi saama või mida pidin mina edasi tegema.

      Rohi oli tõmbunud veelgi tumedamaks, hakates koguni juba pruunikaks muutuma, aga puud olid ilusad. Kooli värava kõrval seisis suur tammepuu. Mulle oli alati heameelt valmistanud seda kirjanduse klassi aknast vaadata. Ootasin sügist. Ootasin sügist, et loodus värviks kõik ilusaks. Et külm päike paistaks läbi raagus puude ja üksikute lehtede. Ootasin, et kõik saaks korraks läbi ja algaks mõne aja pärast uuesti. Et kõik algaks uuesti …

      Minu ette istus Sander ja naeratas lustakalt. Vaatasin talle tuimalt otsa. Olin ikka veel mõttes. Sander naeratas edasi: „Anna andeks. Minu pärast jäid sa haigeks. Ma viin su täna teed jooma, sa paistad siiani haiglase olemisega.”

      „Sa kutsud mind välja?”

      Sander vaatas hetkeks aknast välja ja vastas: „Kui sa selle niiviisi sõnastad.”

      Ma ei olnud kellegagi Sandrist rääkinud, isegi mitte Mariga, seega ei teadnud keegi temast ka midagi arvata. Siiski paistsid mu sõbrad väga uudishimulikud, miks me Sandriga pidevalt räägime ja koos ringi käime. Me ei teadnud üksteisest midagi, kuid ma ootasin pärast igat vestlust, mida tal järgmine kord mulle öelda on. Ma ei suutnud isegi otsustada, kas ta oli melanhoolne või lustakas. Aga ta ei olnud tavaline. Me ei olnud lähedased, aga ma soovisin talle ligemale pääseda. Tahtsin teada, miks ta oli kavatsenud sillalt alla hüpata. Ajapikku oli see uuesti mu hinge kriipima hakanud ja olin otsustanud, et kõige õigem on talt seda otse küsida.

      Kui tunnid said läbi, läksin koos Mari ja poistega garderoobi. Mul ei olnud hetkekski meelest läinud, et pidin Sandriga pärast kooli kokku saama. Varsti järgneski meile ka Sander. Kui ta nägi, et olin teistest eraldatuna end peegli ette sättima jäänud, tuli ta minu juurde ja sosistas madalal toonil: „Saame värava juures kokku.”

      Noogutasin. Ütlesin sõpradele, et kiirustan varem koju. Nad jäid mulle kahtlustavalt järele vaatama, kuid huvi Sandri vastu ei lubanud mul end sellest häirida lasta. Mõtlesin, et mul on alati aega neile temast rääkida.

      Nagu Sander lubanud oli, ootas ta värava juures. Must mantel lisas ta välimusele veelgi rohkem võlu. Ta toetus seljaga vastu kiviseina. Mida kauem ma teda eemalt jälgisin, seda pöörasem mulle näis, et minu ümber on nii ilusaid inimesi. Ta pööras pilgu minule. Ehmusin, kuid tema soe naeratus kutsus mind enda poole. Silmasin tema käes erkpunast vihmavarju. Muigasin.

      Poiss ulatas vihmavarju mulle ning tänas selle eest. Jalutasime läbi vahtraallee ning pöörasime kõrvaltänavasse. See oli kitsas ja ääretult vaikne. Külm sügispäike oli majade katused vasekarva võõbanud. Käes oli paljutõotav sügis, kuigi ilma valitses alles noor september.

      Jätsin meelde kõik uksed, millest me mööda tulime, kõik pilved, mis meie peade kohal hõljusid, ning kõik majakatused, mis olid päikesekiirte paistel punakaks värvunud.

      „Olemegi kohal,” sõnas Sander ning osutas armsa väljanägemisega kohviku poole. Pruunil puust rippsildil seisis nimi Maiasmokk. Ma polnud seda kohvikut eales varem näinud, polnud sellest kuulnudki. Ei olnud sellel tänavalgi käinud ega isegi teadnud, et see olemas on.

      Astusime tagasihoidlikku ruumi. Sander teretas noort habetunud meest, kes seisis leti taga ja asetas riiulile eriilmelisi teekarpe ja – kotikesi. Mees kuulus justkui kohvikuga kokku: kohvik mõjus sooja ja hubasena, mees lahke ja boheemlaslikuna. Kõik siin meeldis mulle väga. Tundus võimatu,

Скачать книгу