LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli sõudja, temale oli tähtis, millal emajõgi kaane pealt heidab ning kaanetükid allavoolu saadab.

      Vana, kes jääminekust teatas, polnud Haraldi miilitsast isa Harald, vaid tema vanaisa Harald, kelle nina all kaaretasid hõbehallid vuntsid ning kes oli ametilt jääsaagija. Talvel jääsaagija, suvel palgiparvetaja.

      Haraldil olid kõik Haraldid, isa, vanaisa, vanavanaisa ja kes teab, kui palju neid vanasid veel ennemgi oli olnud. Kõik olid Harald Püid.

      Kui Haraldi ema, madam Moonika Püi kassi võttis, pani ta sellele kähku nimeks Ljubov Orlova, muidu oleksid mehed punase kassipreili Haraldiks ristinud.

      Haraldi ema oli kogu Marja tänava rahvast peenema töö peal, nimelt Saluudi kino piletöör, ning nägi kõik filmid ära, laskis Kollagi ilma piletita sisse. Filme Ljubov Orlovaga, „Lõbusad semud” ja „Volga-Volga” oli Kolla vaadanud mustmiljon korda, Haraldi ema Moonika ise veel rohkem.

      Kass Ljubov Orlova nimi lühenes kähku algul Ljubaks, pärast Ljuubiks, kuid tänaval ei sallitud seda kassi.

      Veneruss-kapsauss, ratastega bellaruss, kirusid naabrid vaest Ljuubit. Punane nagu tema miilitsast peremees!

      Kui Moonika-madami pere mehed jõid, tilgutas naine Ljuubile paar piiska palderjani – kui kogu pere, siis kogu pere! Filmidiiva nimega kass marutas, püherdas maas ning kiljus ja kriiskas nagu pöörane.

      Filmitähtede eraelu on hoopis ise laul, hoopis teisest ooperist, kui see, mida me ekraanil näeme, ütles selle peale madam Moonika, Saluudi-kino piletöör.

      Kolla isa ütles, et nende maja Ellen ja üle tänava Moonika, üks pasportist ja teine piletöör, pretendeerivad teineteise võidu Supilinna esidaami tiitlile, püüdes järjepanu teist sitside-satsidega üle trumbata. Kombineerib üks endale uued kingad, peab teine kallimad saama, joonistab üks endale vastse undruku, on teisel jalamaid uhkem.

      Jää niisiis liikus!

      Kolla kujutas hästi ette, kuidas Vana-Harald hommikuhämaras jõe äärde tatsub ja silmad punni ajab – kuradi kurat, jõgi lahti, tööd netu. Ostab poest soru, viskab kondid sohvale siruli ning noorel Haraldil ei jäägi üle muud, kui toast välja uitama minna.

      Jäävarumine oli äge töö.

      Mehed lõikasid pikkade saagidega jõel jääkaanest välja kuubikuid, nende tööriist oli täpipealt kahemehe sulle-mulle saag, ja siis öeldi ikka, mis sul viga, sina kannatad tuule ja pakase ilusti välja, mõtle, mida teine mees jää all peab tundma.

      Jääkuubikud upitati saanidele ning osa neist vedasid hobused A. Le Coqi üüratusse keldrisse Tähtvere nõlval, kus siis terve suve hoiti jahedas limonaadi ja humalavett. Teine ja suurem osa veeti prügiluha ja jõe vahele suurde hunnikusse ning kaeti saepuruga. Ükstaspuha kui lämmune oli, aga sa võisid terve suve jooksul lihtsalt saepurus veidi kaevata ning varsti puutusid su sõrmed jääd. Enne pidid muidugi olema kibe pugeja, sest õllevabriku jäävaru oli ümbritsetud okastraataiaga nagu vangilaager.

      Nüüd pidi Vana-Harald õige mitu nädalat kodus sohval konutama ja sorutama, enne kui ta uut tööd sai – enne kui parvetamiseks läks.

      Kollat kui sõudjat häirisid kõik kolm: nii jääpangad, palgiparved kui ka parvest lahti pääsenud üksikud palgid, ikka pidid sa aere tõmmates üle õla kiikama, et paadinina nende vastu ei kolksaks, õhukesest liimitud puust tehtud kallist sportpaati ära ei lõhuks.

      Jääminek viis hinge, mööda palgiparve sai keset jõge joosta, parvelt parvele hüpata.

      Poisid suundusid jõe poole.

      „Miks sa aknast välja ei vaadanud, kui ma sind kutsusin! See Klosette-Kemmergiine von Peldikson, see õudne nõid lõugas minu kallal. Sa ei viitsinud isegi aknast välja vaadata! Tegid koolitükke või? Õpib see, kes on peast opakas. Tark teab ise,” pahandas Harald. „Sa paned Mallekaga süsteemi. Kas Malle annab kah või?”

      Kolla nägu lõi tomatpunaseks. Ta teadis seda, kui lollilt ta punastab seesuguste asjade peale.

      Mida vastata?

      „Hei, hällõu, hällõu! Jah, jah, sina, see kolge, ja sina, see jupats!” kuuldus äkki majakatuselt.

      Poisid jäid seisma ja vaatasid üles.

      Alati torgatakse sind kasvu pärast!

      Kosmos hõõrus end vastu Kolla sinelihõlma, otsekui lohutaks selle „jupatsi” pärast.

      Pooleteisekorruselise räämas majauberiku katust tõrvas onu Ellen.

      Nii kutsuti mustas meestevammuses naist, kes oli majavalitsuse remondimees. Kui perenaise tütar, pasportistist noorproua tädi Ellen püüdis olla peen naine, kandis šikke kuldkõrvarõngaid ja riietas end roosasse, siis onu Ellen oli lausa tahumatu tüüp. Mitte keegi polnud mitte kunagi näinud teda kleidi või seelikuga, alati kandis ta meestepükse, mis olid siit-sealt rebenenud ja tõrvaplekke täis. Talvel olid tal puhvaikapüksid. Täna oligi ta talverõivais, temani polnud kevad veel jõudnud.

      Muidu oli onu Ellen üle Supilinna tuntud kraakleja, tikkus poes viinasabas alalõpmata ette, kähvatas, et daamidel on eesõigus. Ta oskas seda öelda isegi inglise keeles! Leedis fööst! Ainult et naised ei tahtnud onu Ellenit hea meelega naiste sauna lasta, ikka prahvatati talle – sina, sabaline, mine meestesse, seal on sinu koht!

      Kollagi tahtis inglise keele selgeks õppida, koledalt tahtis.

      Meessabalised hakkasid onu Ellenile poes vastu – sina ja daam! enne hakkab vähk vilistama, kui sina daamiks saad. Sa pole nainegi, mis daam sa oled!

      Ellen oli aga poemüüja Ingaga suur sõbranna ning sai alati ilma järjekorrata oma soru kätte.

      „Hei, hei, kutid!” kõlas katuselt tõrvapoti kõrvalt. „Teie olete koolipoisid, teie olete targad poisid. Kas te teate, mis asi on ENSV? E-N-S-V?”

      ENSV oli kodumaa väikese tähega, Nõukogude Liit oli Kodumaa suure tähega, kuid seda ei tõtanud Kolla ütlema, seda tuli öelda koolis, siis oli selge kui seebivesi, et küsimus on konksuga.

      Iga asi omal kohal.

      „Siin on kaks varianti,” jätkas onu Ellen, endal tõrvamispintsel käes püsti otsekui ENSV lipp. „Üks on alla-kuusteist, teine on tatikatele. Kumba tahate?”

      „Alla-kuusteist-keelatud tahame!” nõudis Harald, kelle ema Moonika Saluudi-kino piletöör ja lubas teda vaatama alla-kuusteist-keelatud filme.

      „Eesti Naiste SukaVabrik,” hõiskas onu Ellen, nägu tõrvane, kuid säras võidurõõmust – äh, jäite vastamisega kimpu! „See on tatikatele.”

      „Aga päris?” oli Harald pettunud.

      „Eesti Naise Suur Vitt,” pahvatas onu Ellen ning hirnus selle peale nõnda, et katus värises.

      Kosmos lõrises nalja peale, koonukas oli peenetundeline, teadis, mis on ropp ja mis ei ole.

      Selle katuse all, pööningul või ärklitoas, kuidas seda nimetadagi, elas Tumma-pere. Mis siis, kui katus laia naeru pärast sisse variseb?

      Mis Tummad!

      Tegelikult suhistas üle huulte arusaamatut vada ainult jänesemokaga Adeele Tuuse.

      Tumma-mamma Adeele oli meestesauna saunanaine, tema vanimat poega Tumma-Toitsi peeti üle tänava pätiks, ta oli suitsetamise pärast Komsomoli-koolist välja visatud, ja nüüd ootas, millal ta kolooniasse saadetakse. Tema noorem vend, Tumma-Pets oli pätt number 2.

      Tumma-Toitsiga ei lubanud Kollal läbi käia isegi tema isa, kes muidu erilise tõkkeid ja tingimusi ei seadnud. Ja miks? Sellepärast, et Tumma-Toits uputas kasse. Poisi kuulsus oli suur ja ulatus kaugele, mitte ainult Marjast, vaid ka Tähtverest ja Hernest toodi temale veel pimedad kassipojad, Toits pistis need kotti, pani sinna veel kivi ning viskas kogu kupatuse suure kaarega emajõkke. Kolla mõtles oma Näukale ja ei tahtnud Toitsi varjugi näha. Kuigi isa ütles, et vihata ei tohi kedagi, et see, kes vihkab, on ise halb inimene.

      Aga kui osavalt veeretas Toits ratast, jalgrattavelge, tünnivitsa või mõnda muud rõngast! Ta oskas võtta rattaga

Скачать книгу