LITMIR.BIZ

Скачать книгу

armuvalust sulle kullamägesid kokku. Rahvas uskus, et Benita-preilil on oma toas tuha all peidus ropult tsaariaegseid kuldmünte ja muud varandust.

      Võib-olla oli see tõsi, kust võis Kolla teada?

      Ainult see oli kindel, et Benita-preili ei kasutanud enam ammu õuepealset kemmergut, ajas oma asja purkidesse. Ka ei tassinud ta kunagi pliitatuhka välja. Kui purgid said täis, mattis moor nende sisu seinaveerde tuha alla, seetõttu lehkas tuba vängelt.

      Maja laguneb! Ainult Nõukogude võim lubab seda, et inimene kuseb ja situb oma tuppa, oli ahastanud perenaine.

      „Vaata, poiss, mis raamat see on, ulatas Benita Kollale hästi säilinud ilusa kõvade kaantega raamatu. „Weißt du, wer dieser Mann ist?”

      „Natürlich weiß ich,”oli Kolla pisut haavunud, et temalt nii elementaarseid asju küsiti. Kes siis Konstantin Pätsi ei tea!

      Raamatu kaanel oligi eesti Vabariigi president tugitoolis istumas, frakk seljas ja lint ordenitega üle kõhu.

      „Päts war ein braver Mann, ein sehr braver Mann. Venelased tapsid ta maha. Või ei tapnud? Kust mina tean, kas tapsid või mitte. Ein sehr braver Mann. Mina lähen taevariiki, minul pole seda raamatut vaja. Sina jääd siia, võta! Usu, Nikolai, su läheb seda väga vaja,” kahistas Benita-preili.

      Mis seal uskuda! Pätsist rääkisid nad klassivendadega nii mõnigi kord, sellesama raamatu korrektor oli Axel Koolmeister, tema klassivend Kiuri professorist isa. Kolla oli seda pildialbumit näinud Kiuri pool, teiste raamatute taga peidus nende otsatus koduses raamatukogus.

      Supilinna kuttidega Pätsist juttu polnud, nemad vist ei teadnudki, mis mees president oli. Või vähemalt ei läinud see neile mitte üks põrm korda.

      Kolla oli kingi üle õnnelik, kuid kauem ta jõletus haisus vastu ei pidanud, tänas ja kiirustas vöörusesse, värske õhu kätte.

      Isa vanal sinelil oli hoolimata selle päevi näinud väljanägemisest üks hea omadus – nimelt oli põuetasku kohalt vooder lahti ning voodri ja välisriide vahele võis laadida metsikult nodi otsekui pagasiruumi. Talviti Kolla kooliportfelli ei kasutanudki, suskas oma õpikud ja vihikud voodri vahele, nii olid jäid kaks kätt vabaks, mis sest, et sineliäär peksis vastu kederluud. Aga see polnud üldsegi valus.

      Konstantin Pätski vajus sinna.

      Nüüd oli tuli takus.

      „Pissu, Pissu!” kuulis Kolla.

      Alati, kui sul on kiire, tuleb ette ootamatuid takistusi.

      Malle oli paotanud oma ukse, vilksas, kollane ja lilleline hommikuhõlst üll, poikvel ukse vahelt välja.

      Ei tea, kas tal selle rüü all midagi rohkemat ongi? Vahest on puhta paljas?

      „Benita pool sa käid, minu poole sa ei tule,” nähvas tüdruk. „Benita meeldib sulle rohkem.”

      „Harald ootab. Tähtsad asjad, ponimaješ?” vabandas ennast Kolla.

      „Keegi lubas mu kodused tööd ära teha,” meenutas Malle.

      See oli tõsi, Kolla oli seda eile õhtul sõudetrennist tulles lubanud.

      Olgu pealegi, et Malle käis Kollast klass kõrgemal, ometi lahendas poiss tüdruku matemaatikaülesandeid, teinekord vehkis kirjandigi valmis.

      Asi oli selles, et koolil ja koolil on vahe.

      Malle õppis Komsomoli tänava koolis nagu vist enamjagu Supilinna lapsi, kuid Kolla käis päris südalinnas, väga kuulsas koolis.

      Komsomoli-kooli kohta öeldi koguni, et see on nõrgaandeliste oma, ja õigust oli selles sedavõrd, et sealsamas kõrval asus abikool, kus käisid väärakad. Ja Komsomolil ning abikatel oli üks õu, kus kõvasti kakeldi, nagu kuulda oli.

      Kui kristalselt aus olla, siis midagi Malles hakkas Kollale vastu, mis sest, et nad trihvaamängu ajal end üheskoos Malle isa samkompunni peitsid. Mitte väga hullusti, aga pisut hakkas vastu plika kitsas linnunägu, ülearu terav lõug ning eri värvi silmad. Üks silm oli tal pruun ja teine rohekas. Kusjuures tüdrukute pruunid silmad Kollale muidu istusid, kuid Malle pruun oli pruun ainult poolenisti – teine silm oli kahkjas ja vesine. Niisugused silmad tundusid Kollale kuidagi valelikud. Ja kõigele lisaks kutsus Malle teda Pissuks!

      Ent tüdruku nägu täpitasid samasugused vistrikud nagu Kollalgi ning poisil oli kange himu neid pitsitada. Seni polnud ta seda veel teinud, ta polnud julgenud selleks luba küsidagi.

      „Tule, tule, vihik on laua peal,” ütles Malle. „Mis sa selle lõbutüdruku juures tegid?”

      Malle kööktuba sarnanes Kolla omaga, ainult et oli pisut suurem, 16 ruutmeetrit, ja sellel oli kaks akent, mõlemad tänava poole. Kollal oli ainult üks ja seegi hoovi.

      Ja veel! Kollal oli ikka kaks voodit, tema oma ning teine ema ja isa jaoks, Malle toas paljalt üks lai-lai säng. Ema Mallel polnud. Kas tõesti magab ta oma isaga ühes voodis?

      Seda Kolla ei julgenud küsida.

      Kolla vaatas Malle aknast välja, nägi, et Harald seisab teisel pool tänavat oma värava ees.

      Kõik teised majad paiknesid otse kõnnitee ääres, Haraldi maja ees oli aga suur hoov, kuhu lapsed alati mängima kogunesid.

      Praegu oli lumi maas, praegu ei olnud muidugi ei tüdrukute keksumängu ega poiste rahamängudega midagi peale hakata.

      Kolla lahendas ludinal ära Malle geomeetriaülesanded, mis sest, et geomeetriat kuuendas veel ei õpitudki, isegi nende koolis mitte. Ainult viimane tubakas, kellel kruvid peakolus lahti, ei tee täis- ja nürinurksel kolmnurgal vahet, ei oska arvutada kolmnurga ümbermõõtu ja pindala.

      „Sa oled taibu. Mitte niisugune nagu too puupea Heino. Käib minuga ühes klassis, kuid ei ütle mulle teregi,” kiitis Malle Kollat. „Läheb mööda, nina püsti.”

      Kolla teadis – Heino kuulab perenaise, oma vanaema sõna. Ja oma ema Elleni ja oma isa Arturi sõna.

      Aga ikkagi võttis veidi kõhedaks. Ei tea, mis juttu Malle Heintsile minu kohta ajab?

      Malle hommikumantlihõlmad olid pisut rohkem lahti läinud, Kolla märkas üht küpset vinni otse tüdruku rinnal, umbes selle koha peal, kust üks kaksik algab.

      Voh, seda ihkas Kolla pigistada. Kindlasti pritsiks sellest mäda lupsti välja. Pritsiks väga kaugele!

      Aga mis siis, kui Mallel pole rinnahoidjat, mis siis, kui rind paljastuks? Ühelt poolt tahtis Kolla seda õudselt, teiselt poolt kartis paljast rinda veel õudsemini.

      „Ma siis lähen. Näed, Harts ootab mind,” näitas Kolla läbi akna Haraldit, kes oli suitsu suhu pistnud ja kimus oma hooviväravas.

      „Harald käib abikoolis. Ta on veel suurem puupea kui Heino,” laitis Malle Kolla sõpra.

      Kollal oli piinlik.

      Ära peksa keelt! Kolla ema ütles, et see on suuseitung ja läheb haisema.

      Iseenesest oli see tõsi, mis Haraldisse puutus, kuid teist taga rääkida? Seda teeb vaid tölla-mölla. Ja kes valib sõpra selle järgi, mis koolis too käib? Ainult mõni mölla-tölla. Kui nii teha, siis peaks Kolla Marja tänava poistest läbi käia ainult eugeniga, kes oli Kolla koolivend ning lisaks veel samuti sõudja. Ainult et eugen käis linna sõudebaasis ja oli koolis mitu klassi kõrgemal, tema isa oli hõreda ja halli kitsehabemega advokaat ning paistis, et eugen Ülemaantee nagu häbenes Supilinnas elamist, rääkis ühtilma, et kohe-kohe kolivad nad siit vaestepatuste alevist minema, neil valmib ülal Tähtveres maja.

      „Kas Harald on su pruta või? Oled temaga nagu püks ja särk, kokku laulatatud,” torises Malle. „Näe, võta! Ma annan selle raamatu sulle. Homme hommikul anna tagasi. Annad või?”

      Poiss võttis ja vaatas – raamatu halli-pruunikirja, tüdruku silmade karva ümbrispaberi kirjaruutu oli tahapoole kaldus, püüdliku, kuid ebakindla käekirjaga maalitud

      MATEMAATIKA ÕPIK. TARTU LINNA XI 8-KLASSILINE KOOL. 7B KLASS. MALLE LEIVATEGIJA.

      „Äh,

Скачать книгу