LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kutsus Kollat ikka tamkat mängima, nad tegid seda suveõhtuti hoovis, kuuride ees, sääseparv tahtis liha kontide pealt ära õgida. Siiri oli õudselt kõva vedelas tamkas, Kolla võitis pangatöötajat mõnikord paksus. Siiri oskas oma nupud nii osavasti ära anda, et Kollal ei jäänud muud üle kui lüüa, lüüa ja lüüa ning nupud laualt korjata. Aga päriskabes sai Kolla teinekord temast jagu ning selle peale oli kostnud Panga-Siiri – jumala normaalne, sina oled mees, mina naine, naine ei peagi mehele vastu hakkama. See kõlas kummaliselt, umbes nagu et minu nimi on Kullamägi, ma peangi saama hõbemedali.

      See, et Siiri ei saa pangast raha koju tuua ei saa, võib tekitada tal just erilise himu midagi hõlma alla pista, oli veendunud majavalitsuse pasportist, perenaise ja vanaproua Liide Prauni tütar ning Heino ja pisikese kuti Jantsa ema, Ellen Engel, kes kandis laia valge pitskaelusega roosat kleiti.

      Üks, kelle kohta perenaiseproua Liide polnud veel seisukohta võtnud, kas ta on aus inimene või varas, oli studioosus. Ta oli päris uus ja tema kombed polnud teada. Ta elas korteris 1a, mida ametlikult polnud olemaski. Perenaine üüris oma kolmetoalisest üht tuba välja ja selle välisuksele löödi lihtsalt plekist numbrimärk 1a, et kaubal oleks minekut. Vana kostilise, samuti üliõpilase, oli perenaine minema kupatanud, kuna too ei maksnud üüri.

      Sihuke siga, ei anna kopikatki, endal raha laialt, sa vaata, mis riideid ta kannab. Puha pärisvillane ja kalev, oli kirunud perenaine.

      Nüüd olid perenaise kolmetoalise kahes toas kõik kapid ja lauasahtlid lukku keeratud, nii polnud vaja pabistada.

      Vana studioosus Lembitu oli Kollale õpetanud peastarvutamise nippe, temaga oli Kolla vestelnud telepaatiast ja lendavatest taldrikutest, uuega polnud poiss veel ainukestki sõna jõudnud vahetada. Kolla ei teadnud tema nimegi, oli teda vaid paar korda näinud, valgetel juustel sinipunavalge tekkel, Kolla unistus.

      Kolla kolistas tagatrepist alla, jõudis hoovi.

      Päike paistis, jääpurikad katuseräästas sirgusid, tilgutasid veepisaraid. Need helgatasid kihvtilt.

      Alati võttis kevad südame alt soojaks.

      Näe, lumel olid Haraldi jäljed, poiss oli siin edasi-tagasi tammunud.

      Seakuur asus kemmergu kõrval ning Peeter tegi alalõpmata röh-röh, kui Kolla asjal käis. Teistele vist ei teinud. Tahtis võibolla sõbraks võtta? Aga kust ta teadis, kes nimelt mööda läheb? Lõhna järgi?

      Tegelikult oli kuivkemmerguid kolm, kõik ühes viltuses sinepikarva lobudikus.

      Kõige seapoolsem uks viis naiste omasse, keskmine meeste omasse, parempoolne oli pererahva erakabiin, seal kergendasid keha perenaine proua Liide, tema keskharidusega tütar, majavalitsuse pasportist Ellen, memmepoeg Heino ja väike Jantsa ning nende isa Artur, kes oli varustaja ja käis pikkadel komandeeringutel. Onu Arturil oli lõua all alati keerdus sooliklips, rinnataskus, olgu seljas pintsak või särk, igavane posu täitesulepäid, nende kinnitusklambrid särasid taskukandil reas. Kord oli Kolla üle lugenud – viis täitekat! Kolla igatses endale täitesulepead, aga kust seda saada… Kallis, kohutavalt kallis! Ometi oli kaupluses Mäng ja Kool 21. Juuni tänaval neid müügil isegi kuldsulelisi, pehme padjaga karbis, need olid vitriinis näha. Ei tea, kas keegi ostis? Kui Kolla suureks saab, siis kindlasti ostab ta endale kuldsulega täiteka, hakkab sellega raamatuid kirjutama.

      Kui onu Artur Kollat nägi, tögas ta alati – poiss, kus pruut? Ausõna, ära tüütas, inimene ei suuda midagi uut välja mõelda, kuigi on käinud ära teisel pool Moskvat ja tal on viis täitesulepead.

      Teisele poole Moskvat, kaugele, kaugele ihkas Kollagi. Kolla teadis küll, mis linnad Moskvast edasi on – Sverdlovsk, Omsk ja Vladivostok –, ent oma jalga ta Petserist kaugemal maha polnud saanud. Kolla silmad kohe põlesid ihast käia ära Moskva taga.

      Võib-olla ta hakkab raamatuid kirjutama, võib-olla mitte, kuid üht teeb ta kindlasti – ta põgeneb ära, kaugele-kaugele, tuleb tagasi alles siis, kui on juba väga vana ja kõik teised on ka väga vanad. Emale ja isale aga saadab ilusaid postkaarte, mille taha kirjutab – üksi rändan ma võõramaa radu, pisar laugel… Järgmine sõna ei jõudnud Kollale kunagi kohale, kuigi oli raadiost laulu „Kaugel, kaugel” ilmatu hulk kordi kuulnud. See oli nii imelik, seal oli tegemist mingi meeletusega, aga jäi segaseks, mis mõttes.

      Kemmergus oli kuulmise järgi võimalik täpselt eristada, mida naaberhädaline parajasti teeb, kui sattusid koos temaga asjatama. Perenaine ähkis ja puhkis, Malle oli vagusi nagu hiir.

      Täna oli Kolla õnneks ainus kasutaja.

      Kemmergu tahaseinale oli perenaine söetükiga kriipseldanud instruktsiooni – Ole sina sant või ole sina setu, ära sina ääre peale situ!

      Kolla oli alla lisanud – Ära kõvasti peereta, kõrvalkabiinis magab inimene!

      Talve jooksul oli mustus kasvanud kõrgeks, kivikõvaks külmunud koonuseks, täpselt Kremli torn, vahi, et tipp ümmargusest august välja ei paista.

      Kivikõvaks külmunud pasatorni ümberlükkamiseks oli kemmergus toigas, kuid Kollal ei läinud seda praegu vaja, ta oli kergema töö peal.

      Perenaine ütles alati, et kui maja oli veel natsimata, käisid sibid kaks korda aastas, sotsialismi ajal ainult korra paari aasta takka. Seal on vaks vahet, lausus perenaine.

      Niristamise ajal meenus Kollale, kelleks Harald oli perenaiseproua kunagi ristinud – Klosette-Kemmergiine von Peldiksoniks.

      Kolla väljus, laskis, sõrmed suus, kaks pikka ja kolm lühikest vilet.

      Samkompunni pagasiluuk oli lahti, kuid Kosmose koonu sealt ei tõusnud.

      Norutuju vajus Kollale peale. Kosmost oleks tahtnud silitada ja patsutada, siis oleks hommik läinud täie ette.

      Ainus inimene maailmas, kes peale Kolla oli Kosmosesse tõeliselt kiindunud, oli pisike kutt Jantsa, kuid teda ei olnud näha.

      Mitu päeva Kolla polnud Jantsat kohanud? Terve igaviku!

      Naksti oli oma aknal hoopis perenaine proua Liide, Jantsa vanaema. Nagu oleks Kolla teda kutsunud!

      „Kuule, Nikolai! Sind käis otsimas see pätipoiss sealt teiselt poolt tänavat. See, kes suitsetab. See, kelle isa on miilits. Harald või mis ta nimi on… Ütle talle, et minu hoovi pole võõrastel asja. Küll ma talle näitan,” kätsatas perenaine, ise sügas oma nõianina.

      Kolla sammus oma hiinakatega mööda kevadlund vaikselt edasi, avas tagaukse.

      Trepist üles tõusis Kolla kahe pika ja ühe lühikese hüppega. See viimane keks muutus aina lühemaks ja lühemaks, täna oli vaid neli astet. Kunagi saab ta üles kahe hüppega, selge see. Aga kas kunagi kaugemas tulevikus ühega? Või on ees inimvõimete piir nagu 10,0 sajas meetris?

      Toas ootasid mata, esta, füss, New York ning kartul ja kaste.

      Ema oli enne tööleminekut jätnud pliitale söögi.

      Pliitale!

      Kolla teadis küll, kuidas on õige, kuid mõnus oli lasta nii mõtteis kui valjusti kõlada pliital. „Pluusi” ta omaks ei võtnud, „pliita” aga istus.

      Supilinnas räägiti teist keelt kui koolis.

      Mõni ütles koguni „kartoffel” ja „soust”, kuid see tundus Kollale jällegi ülearu matslik ja tema seda ei pruukinud. Pealegi öeldi niimoodi rohkem Taga-Supilinnas, kus valitsevaks kambaks olid ämblikud.

      Võib-olla just sellepärast Kolla huuled ei paindunud „kartoffeliks” ja „soustiks”?

      Kunagi polnud midagi muud, alati üks kartul ja kaste. Huntnäljane Kolla vohmis kõhu täis ning asus kirjutuslaua taha tööle.

      Koolitükkidega polnud mingit kiiret, Kollal oli pooleli maailma linnade edetabeli koostamine. Eile oli ta käinud Gogoli raamatukogus, sirvinud lugemissaalis entsüklopeediaid, saanud uusimaid andmeid, nüüd oli vaja tabelit parandada.

      Linnade elanike arv püsis meeles üles kirjutamata. New York oma 14 458 351-ga oli esimene, ja selle üle oli Kollal raudselt hea meel. Viiendal kohal Šanghai oli samuti Kolla lemmik, poisile meeldis, kui ühe riigi suurim

Скачать книгу