Punuloogia - Linda Geddes

Скачать книгу

enne 12. rasedusnädalat?

      STATISTIKA näitab, et esimestel rasedusnädalatel kummitab naisi raseduse iseenesliku katkemise oht: kolme esimese kuu jooksul katkeb koguni üks kolmest rasedusest.

      Oma mõlema raseduse esimestel kuudel kriipsutasin kalendris innukalt maha päevi, mis olid jäänud mu 12. nädala ultrahelini, ise hirmul, et kui ma ükskord aparaadi alla jõuan, avastab meditsiiniõde sealt, kus peaks olema mu laps, vaid tühja koha. Mul on ka sõpru, keda on tabanud järjestikused raseduse katkemised ning kõiki neid on jäänud painama küsimus, kas nad oleksid võinud midagi teistmoodi teha. Vastavalt uusimale käsitusele raseduse iseenesliku katkemise kohta on vastus üsna kindlalt eitav.

      „Ma ei usu, et sörkjooks ümber kvartali, väike seks, klaasike veini või tükike pastöriseerimata juustu võiks lõpu teha lootele, kellel on määratud ilmale tulla,” ütleb Lesley Regan, korduvate raseduse katkemiste spetsialist Londoni Kuninglikust Seltsist. „Harilikult on see lihtsalt kokkusattumus.”

      Inimesel on raseduse iseenesliku katkemise peamine põhjus see, et viljastatud munarakk ei sisalda õiget arvu kromosoome – seda nähtust tuntakse aneuploidiana. Niisugused embrüod võivad küll mõnda aega kasvada, kuid lakkavad sageli edasi arenemast ja aborteeruvad raseduse varases järgus (sageli enne, kui naine ise oma rasedusest teabki). Inimestel tundub see probleem teiste imetajatega võrreldes eriti sage olevat, kuigi selle põhjuseid ei teata. 30–35 aasta vanusel naisel on ligikaudu 60 % munarakkudest aneuploidsed, ja 40ndate aastate alguseks tõuseb see näitaja üle 90 %. „Neljakümne viiendast eluaastast edasi kasvab nurisünnituste määr järsult ja viljakus langeb samas tempos, seega katkevad selles eas naistel väga paljud rasedused,” ütleb Regan.

      See aitab mõista, miks nii paljud rasedused iseeneslikult katkevad, kuid samas selgitab ka seda, miks rasestumine mõnikord nii kaua aega võtab – eriti siis, kui keha ei ole enam noor. Isegi noorte tervete paaride puhul, kes on ovulatsiooniperioodil kohusetundlikult vahekorras mitu korda päevas, võib kuluda kuid, enne kui naine rasedaks jääb. Ja asi ei ole selles, et ta ei viljastu, vaid suur osa embrüotest lihtsalt kaotatakse enne, kui rasedustest nende olemasolu üldse tuvastab.

      Statistika, millele enne 12. rasedusnädalat katkeva raseduse kohta tavaliselt viidatakse, võib olla osaliselt eksitav, sõltudes suuresti sellest, millal rasedustest tehti. Võtame kas või „üks kolmest” näitaja. See tundub pärinevat uurimustest, mis kinnitasid rasedust kõige varasemal hetkel (enne kui enamik tarbekaubana müüdavaid rasedusteste positiivset tulemust näitaksid). Sellest uurimusest selgus, et 22 % rasedustest katkes enne, kui neid olnuks võimalik hariliku rasedustesti abil tuvastada, ja üldse katkes kokku 31 % rasedustest. Teisisõnu, need andmed ei kehti nende naiste puhul, kes on oma rasedusest teada saanud apteegist ostetud testi abil, sest kui rasedus on juba nii kaugele arenenud, et seda on võimalik koduse testi abil tuvastada, on selle iseenesliku katkemise oht juba märkimisväärselt vähenenud.

      Veidi täpsem on „üks viiest” näitaja, mille pakub välja Ühendkuningriigi Kuninglik sünnitusarstide ja Günekoloogide Kolleegium. Selles vaadeldakse naisi, kes on teinud rasedustesti ja saanud positiivse tulemuse. Kuigi enamiku paaride arvates on raseduste katkemise määr siiski hirmuäratavalt suur, tasub silmas pidada, et see näitaja käib mitte niivõrd üksikisikute kuivõrd kogu elanikkonna kohta, ja et ühed naised on suuremas raseduse katkemise ohus kui teised. Vanus on kindlasti riskitegur, samuti varasemad raseduse katkemised, riski võivad suurendada ka mõned haigused, nagu diabeet või kilpnäärmehaigus.

      Regan korraldas rohkem kui kakskümmend aastat tagasi uurimuse, et hinnata raseduse iseenesliku katkemise ohtu eri rühmadesse kuuluvate naiste seas. Kui naine kahtlustas rasestumist, tuli ta kliinikusse ultraheliuuringule, ja neid uuringuid korrati iga kahe nädala tagant, kuni rasedus jõudis 12. nädalani. Üldiselt selgus, et rasedus katkes 12 %-l naistest, kuid esmasünnitajate puhul ja nende naiste puhul, kelle eelmine rasedus lõppes terve lapse sündimisega, oli raseduse katkemise oht pigem 5 %. Kui naine oli saanud mitu õigeaegselt sündinud tervet last, langes risk 4%ni.

      Ülejäänud naisi ohustas raseduse iseeneslik katkemine rohkem. Nende naiste seas, kelle eelmine rasedus oli katkenud, oli risk 19 %, kui aga naisel oli katkenud mitu rasedust, tõusis risk 25%ni (kuigi ka see tähendas, et 75 %-l naistest sündis terve laps).

      Kogu selle statistika sõnum on üpris selge. Kui sa kannad oma esimest last või kui su varasemad rasedused on kulgenud ootuspäraselt ja sa ei tähelda mingeid raseduse iseenesliku katkemise sümptomeid (näiteks valu või veritsus), on tõenäosus, et sul sünnib õigeaegne ja terve laps, raseduse katkemise ohust märksa suurem. Lisaks väheneb see oht raseduse arenedes pidevalt.

      KEHALINE KOORMUS

      22

      Kas raseduse ajal trenni tegemine on ohutu?

      PALJUD naised loobuvad raseduse ajal hoogsast treeningust, näiteks jooksmas käimisest, kartes, et see võib tõsta nurisünnituse ohtu või loodet mingil muul moel kahjustada.

      Kuigi vähemalt üks ulatuslik uurimus on tõendanud, et intensiivne treening rohkem kui seitse tundi nädalas suurendab raseduse iseenesliku katkemise ohtu, koguti enamik andmeid pärast seda, kui rasedus oli juba katkenud, mistõttu uurimuses osalenud naised võisid oma trennikoormust valesti mäletada või olla rohkem motiveeritud uurimuses osalema. Teised uurimused on viidanud sellele, et pingeline treening võib ajutiselt loote verevarustust halvendada, mis tähendab, et ta saab vähem hapnikku.

      Teiselt poolt on ka mõningaid esialgseid andmeid, et raseduse ajal treeninud naistel sünnivad kõhnemad lapsed, kelle aju on paremini arenenud ja pulsisagedus madalam – asjad, millest on tervisele kasu kogu eluks.

      USA, Ühendkuningriigi ja paljude teiste riikide praegused juhised soovitavad naistel jätkata treeninguid enam-vähem sama intensiivsusega nagu enne rasedaks jäämist, välja arvatud juhul, kui neil on teatud tervisehäireid (näiteks südamehaigus) või on neile öeldud, et rasedus on katkemise ohus, näiteks pikaajalise veritsuse tõttu. Cochrane Koostöövõrgustiku 2009. aastal tehtud uuringus jõuti järeldusele, et praeguseks ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mille alusel võiks väita, et ema trenn on kasvavale lootele hea või halb, kuigi aeroobne treening kaks-kolm korda nädalas parandab kahtlemata ema kehalist vormi või aitab seda säilitada.

      Ometi ilmub järjest rohkem tõendeid, et isegi pingeline treening ei ole raseduse ajal kahjulik, eeldades et treeningprogramm on koostatud vastavalt ema kehalisele vormile.

      Andrew Satin palus Johns Hopkinsi meditsiinikoolis rasedatel kõndida või joosta jooksulindil, kuni nad jõudsid maksimaalse kurnatuseni – punkti, kus jätkata ei olnud enam võimalik. Samal ajal jälgiti pidevalt loote liigutusi ja südametööd, püüdes tuvastada väiksemaidki probleeme või ebamugavust, ning jälgiti ka emaka verevarustust ja lootevee taset.

      Isegi kui naised enne rasedust treeninguga ei tegelenud, ei täheldatud mingit mõju loote tervisele. „Vastupidiselt sellele, mida inimesed vanasti uskusid, sobib raseduse ajal treenimine isegi neile naistele, kes varem seda ei ole teinud,” ütleb satin.

      Kuigi võiks kujutleda, et sörkjooks paneb loote igas suunas rappuma, oli satin üllatunud, nähes, kui vähe loote asend tegelikult muutus. „Emakas liigub üles-alla ja loode koos sellega, kuid mingeid põhjalikke asendi muutusi me tõesti ei näinud,” kinnitab ta.

      Kui naised soovivad raseduse ajal trenni teha, tuleks neil eelkõige kuulata oma keha, ning koormust vähendada, kui näiteks pea ringi käima hakkab või enesetunne muul moel kehvaks läheb. Rasedus ei ole õige aeg valu eirata ja iga hinna eest edasi pingutada. Satin soovitab vedelikuvaeguse vältimiseks ka ohtralt vett juua ning hoiduda niisugustest tegevustest, mille käigus võiks kukkuda või millegagi pihta saada (näiteks suusatamine, ratsutamine, mägijalgrattasõit või sõjakunstid). See on eriti oluline siis, kui kõhutita on juba suuremaks kasvanud ja vaagnaluud teda vähem kaitsevad (eriti pärast 12. rasedusnädalat), sest siis võib iga vale liigutus põhjustada platsenta emakaseinast irdumist, seades ohtu nii ema kui ka lapse.

      23

      Milliseid kõhulihaste harjutusi ma raseduse ajal teha võin?

      KUIGI

Скачать книгу