Punuloogia - Linda Geddes

Скачать книгу

mehed muutuvad pärast isaks saamist?

      MEHED satuvad isaduse teemadel sageli tugeva surve alla. Juba sajandeid on neid püütud uskuma panna, et nende bioloogiline roll on pigem peret ülal pidada kui lapse kasvatamisest aktiivselt osa võtta. Ometi on mitu hiljutist uurimust selle kahtluse alla seadnud, viidates sellele, et ka mehed kogevad isaks saades bioloogilisi muutusi ja et need muutused võivad teha mehest õnnelikuma, lapsega rohkem seotud isa – kui nad endal seda olla lubavad.

      Lisaks uurimisele, kuidas emade aju sünnitusele reageerides muutub, on Feldman mõõtnud ka prolaktiini nimelise hormooni taset meeste organismis nende partneri raseduse lõppjärgus. Selle hormooni olulisim roll on piimanõristuse käivitamine, kuid Feldman on leidnud, et sünnituse lähenedes kasvab ka tulevaste isade prolaktiinitase. Mis veelgi huvitavam, kõrgema prolaktiinitasemega mehed tunduvad pärast lapse ilmaletulekut olevat tema nutu suhtes tähelepanelikumad ja sellele varmamalt reageerima.

      Teises uurimuses mõõtis Feldman prolaktiinitaset neljakümne kolmel värskel isal, kui nende imik oli kuuekuune. Selgus, et kõrgema prolaktiinitasemega mehed mängisid ja suhtlesid lapsega rohkem, julgustades teda ümbrust avastama ja uute leludega tegelema. Meeste prolaktiinitase kerkis hüppeliselt ka siis, kui nad oma last nutmas kuulsid.

      Kuid prolaktiin ei ole ainus hormoon, mille taseme muutus värskeid isasid mõjutab. Lisaks langeb nende organismis testosteroonitase, mis võib muuta isad vähem agressiivseks ja pere vajaduste suhtes tähelepanelikumaks. Vähemalt ühes uurimuses on leitud, et kõrgema testosteroonitasemega mehed pööravad väiksema tõenäosusega oma lastele piisavalt tähelepanu, teine uurimus aga näitas, et madalama testosteroonitasemega isad väljendasid lapse nuttu kuuldes suuremat osavõtlikkust ja innukust sellele reageerida. Testosteroonitaseme langus võib ka võtta meestelt söakuse mujalt seksi otsida, kui oma naine nende vajaduste rahuldamiseks lapse ja imetamisega liiga hõivatud on.

      Peatselt isaks saavate meeste stressihormooni kortisooli tase tõuseb kolmel sünnituseelsel nädalal, vastsed issid aga kogevad vahetult pärast lapse sündi sageli naissuguhormooni östrogeeni taseme tõusu. Loomadel tehtud uuringud näitavad, et see vallandab meestel hoolitseva käitumise.

      Lõpetuseks on Feldman leidnud, et äsja isaks saanutel tõuseb „kaisutamiskemikaali” oksütotsiini tase, ning seegi tundub olevat seotud isaliku käitumisega. Kõrgema oksütotsiinitasemega isad mängisid oma lastega sagedamini ja tundusid nendega emotsionaalselt rohkem seotud olevat kui madalama oksütotsiinitasemega isad.

      Erinevalt naistest, kelle oksütotsiinitase tõuseb kogu rasedusperioodil ja rinnaga toitmise ajal iseenesest, tundub meeste oksütotsiinitootmine olevat rohkem nende endi teha. Selle kohta tehtud uurimuses leidis Feldman, et isade oksütotsiinitase tõusis, kui nad oma lastega mängisid ja suhtlesid. Teisisõnu, kui jutt on lapsevanemaks olemisest, lõikavad mehed seda, mida külvavad. Arvatavasti on nii, et mida rohkem isa oma lapsega tegeleb, seda tugevamaks tema isainstinkt muutub, andes tulemuseks õnnelikumad ja hoolitsevamad isad.

      ARENEV LOODE

      33

      Millal tekib lootel teadvus?

      JUURDLESIN oma mõlema raseduse jooksul pidevalt teadvuse tekke üle. Kas loode suudab tunnetada oma keskkonda ja iseennast? Kas ta suudab mõelda, und näha või valu tunda? Kas see võime tekib äkki, nagu tuld põlema pannakse, või on see pigem järkjärguline protsess? Neile küsimustele on raske vastust leida eelkõige seetõttu, et meil ei ole õnnestunud täpselt määratleda sedagi, mida täiskasvanu teadvus endast kujutab, rääkimata sündimata lapse omast, kellel puudub võimalus meile oma kogemust kirjeldada.

      Oluline hetk on see, kui perifeerne närvisüsteem (kõik liigutuste ning jäsemetelt ja kudedelt lähtuvate aistingutega seotud närvid, mis asuvad väljaspool aju) ühineb ajukoorega (aju pindmine osa, mis kontrollib kõrgemaid mõtlemisprotsesse, nagu mälu, teadvus, tähelepanu ja kõne). See ühendus, mis tekib umbes 25. rasedusnädalal, loob olulise seose välismaailma ja kõrgema ajutegevuse vahel. Ilma selleta on võimatu oma keskkonda teadvustada või seda mõtestada, ütleb Hugo Langercrantz, stockholmi Karolinska instituudi loote teadvuslikkuse ekspert. See hõlmab ka valu teadvustamist – kuigi on selge, et loode reageerib valuaistingule ja liigub sellest eemale juba palju varasemas arengustaadiumis. Aga millised impulsid läbivad loote aju enne seda aega? Kolmanda raseduskuu lõpuks, kui loode ei näe enam välja nagu konnakulles, vaid hakkab inimese kuju võtma, on tema ajuühendused laias laastus samad mis vihmaussil või meriteol, ütleb teadvuseuurija David Edelman California La Jolla Neuroteaduste Instituudist. Muidugi on inimaju programmeeritud tunduvalt kaugemale arenema, kuid 12 nädalat pärast eostamist on loote aju jõudnud rajada vaid need närviahelad, mis võimaldavad reflekside kaudu ümbritsevale keskkonnale reageerida, kõrgemat ajutegevust kaasamata.

      Seitsmeteistkümnendal või kaheksateistkümnendal rasedusnädalal hakkavad keha ülejäänud närvid ajuga ühendust looma, viies loote teadvuse ligikaudu samale tasandile nagu madudel ja teistel roomajatel. Maod suudavad kahtlemata reageerida väliskeskkonnale, näiteks nägemise ja haistmise abil hiirt jälitades, kuid enamik teadlasi ei usu, et maod oleks võimelised kõrgemateks mõtlemisprotsessideks nagu loogiline arutlemine, sest neil puudub ajukoor – aju välimine, kurruline osa. See on siiski vaieldav seisukoht, sest ajukoort ei ole ka lindudel, näiteks ronkadel ja papagoidel, ometi on nad võimelised omandama teatud määral inimkeelt ja teadlikkust teiste suhtes.

      Üheksateistkümnendal rasedusnädalal tõmbub inimloode eemale valu tekitavatest ärritajatest, näiteks nõelast, mis teda torkab. Kahekümne kolmandaks nädalaks vallanduvad loote organismis nõelatorke tagajärjel stressihormoonid, nagu kortisool, noradrenaliin ja looduslik valuvaigisti beetaendorfiin, kuigi kõrgemad ajupiirkonna ei ole neisse reaktsioonidesse kaasatud. Kuigi loode on võimeline selles arengustaadiumis valu tundma, ei ole see tõenäoliselt sama valu, mida me täiskasvanuna tunneme, ent sellegipoolest on see valu. See sarnaneb mõneti püüdega tajuda, mida tunneb vigastatud loom – ja mida me mõistagi teha ei saa, sest meie aju on teistsuguse ehitusega.

      Kahekümne viiendal nädalal luuakse ülitähtis ühendus ajukoore ja ülejäänud keha vahel, muutes võimalikuks inimesele omase loogilise arutlemise. Kuid isegi sel ajal oleks rumalus omistada lootele samasugust teadvust nagu täiskasvanul. Keegi meist ei suuda mäletada, mida ta emakas viibides läbi elas, osaliselt kindlasti sellepärast, et meil puudusid sel ajal sõnad ja kogemus ajju jõudvate aistingute mõtestamiseks. Praegu usuvad paljud spetsialistid, et teadvus ei ole „kõik või mitte midagi”, vaid sarnaneb pigem valgusregulaatoriga lambi järkjärgulise tugevamaks keeramisega, mis toimub kogu varase lapseea jooksul.

      Lisaks tuleb öelda, et loodus hoiab sündimata lapsi emakas suhteliselt rahulikus seisundis, mille tagab madala hapnikutaseme ja platsenta toodetavate tuimastisarnaste kemikaalide kombinatsioon. Lootel on une- ja virgeaja tsüklid, ning on ka tõendeid selle kohta, et nad on võimelised õppima, kuid päriselt ärkavad nad üles alles sündimise ajal.

      34

      Kas aktiivselt liigutavast kõhutitast saab tormakas laps?

      ARENEV laps liigutab esimest korda juba seitsmendal rasedusnädalal. Algul on liigutused aeglased, õrnad painutused tahapoole, kuid kuueteistkümnendaks nädalaks suudab loode teha sõna otseses mõttes kõiki liigutusi, mida teeb vastsündinu – tegelikult rohkemgi, sest teda ei piira raskusjõud. 16nädalane loode võib luksuda, teha hingamisliigutusi, haigutada, käega nägu puudutada, jalgadega vehkida, neelata ja silmi liigutada.

      Vaatamata kõigele sellele hakkavad rasedad loote liigutusi tajuma harilikult alles 18. rasedusnädalal, sageli palju hiljemgi. Mõned naised kirjeldavad seda äkilise küljele paiskumisena, umbes nagu Ameerika mägedel, teised aga ütlevad, see tundub pigem õrna põksimisena. Üks on aga kindel: raseduse edenedes muutuvad liigutused järjest tugevamaks ja mõned kõhutitad on eriti innukad endast pidevalt märku andma.

      Raseduse teises pooles muudab loode asendit umbes kord minutis ja on aktiivne ligikaudu 30 % ajast. Kuid paljud naised tunnevad vaid umbes kümnendikku loote kõigist liigutustest, sest nende mõju summutab lootevedelikku täis kott, milles tita hõljub. Kahekümnendaks nädalaks võtab laps ära vaid poole emaka mahust, seega

Скачать книгу