Punuloogia - Linda Geddes

Скачать книгу

sulle tundub, et couvade’i sündroom kujutab endast pigem meessoo hüpohondria järjekordset vormi, siis tasub arvesse võtta, et neil sümptomitel võib siiski olla ka tegelik allikas. Ühes meeste hormonaalse taseme uurimuses leiti, et rohkem kui kahe couvade’i sündroomi sümptomi (kurnatus, söögiisu kõikumised ja kehakaalu tõus) ilmnemise korral on meeste prolaktiinitase kõrgem ja testosteroonitase madalam kui neil, kellel sümptomeid ei esine – kuigi jääb ebaselgeks, kuidas need hormonaalsed muutused võivad meestel raseduselaadseid sümptomeid vallandada.

      Ent vaatamata sellele, kas couvade’i sündroomi uskuda või mitte, on olemas rasedusega seotud haigus, mille all mehed kannatavad ja mida tuleks tõsiselt võtta. Sünnitusjärgne depressioon mõjutab kahel esimesel kuul pärast lapse sündi hinnanguliselt 4–25 % meestest, kuigi selle algus võib kulgeda hiilivamalt kui naistel. Suurimaks riskiteguriks meeste sünnitusjärgse depressiooni kujunemisel on partneri samasugune seisund, ja kui teatakse, et ema sünnitusjärgne depressioon võib mõjutada imiku emotsionaalset arengut, siis isa puhul on mõju samasugune.

      30

      Miks naistel viimastel rasedusnädalatel tekib tohutu pesapunumise tung?

      MINU viimased rasedusnädalad möödusid küpsetades, lastetoa seinu värvides, oma tütre uusi rõivaid sorteerides ja uuesti sorteerides, rääkimata oma esimese (ja ainsa) lapiteki õmblemisest tema hälli jaoks. Oma teise raseduse ajal võtsin koost lahti kasutatud kaksikute vankri ja kulutasin tunde, hõõrudes nagu pöörane selle tekstiilosi, et neid puhtaks saada. Sageli öeldakse, et viimastel rasedusnädalatel lähevad naised pesapunumisega üle igasuguste piiride, ja seda nähtust aitavad selgitada hormonaalsed muutused. Suurema aja üheksast raseduskuust domineerib progesteroon östrogeeni üle, kuid sünnituse lähenedes hakkab östrogeenitase tõusma, ja uurimused on näidanud, et need naised, kellel see rohkem muutub, tunnevad pärast lapse sündi tema vastu suuremat kiindumust ja emotsionaalset rahulolu. Emalike käitumisjoonte ilmnemist, näiteks ülimat vastuvõtlikkust kõigile lapsega seotud asjadele, hääle nunnutavaks muutumist ja üldise emotsionaalse tundlikkuse kasvu soodustab ka oksütotsiini ja prolaktiini kõrge tase.

      Rottidel läbi viidud uuringud näitavad, et need hormoonid võivad aju füüsilisel tasandil mõjutada. Sünnituse lähenedes tunduvad mitmed aju eesosas paiknevad osad, mida on seostatud emadusega, mõõtmetelt kasvavat. Nende hulka kuuluvad kiindumuse ja tunnustuse, emotsioonide töötlemise ning osavõtlikkusega ehk teiste inimeste mõtete lugemise võimega seotud ajupiirkonnad. Rasedus käivitab ka uute ajurakkude moodustumise piirkondades, mida seostatakse õppimise ja mäluga, ning vähemalt rottidel tundusid need muutused olevat püsivad: nende kohamälu paranes oluliselt, nad suutsid edukamalt toitu leida ja tundsid ohuga silmitsi sattudes vähem ärevust. Iga järgmine rasedus võimendab seda uute rakkude kasvu. Eeldades, et samasugused muutused leiavad aset ka inimestel, tähendab see, et mida rohkem lapsi naisel on, seda emalikumaks ta aju muutub, lülitudes varem suuresti iseenda vajadustele keskendunud toimimisest ümber eelkõige laste vajadustega arvestamisele. Enamik emasid nõustub, et nad ei lakka oma lapse või laste pärast eales muretsemast, ükskõik kui suured nad ka ei ole. Mina tunnen lisaks, et olen nüüd, lapsevanemana, varasemast valvsam ja ohtudest teadlikum, ning lastega rahvast täiskiilutud poodi sisenedes tabab mind klaustrofoobia.

      Hormoon, mille kohta me kõige rohkem teame, on oksütotsiin, mida sageli nimetatakse kaisuhormooniks, kuid täpsem selgitus on, et see hormoon on kaasatud teiste inimestega suhete moodustamisse. Rasedatel oksütotsiinitase tõuseb, ning jääb kõrgeks ka pärast lapse sündimist – võimalik, et ka märksa kauemaks (kuigi üle kolme aasta vanuste laste emadel ei ole seda mõõdetud). Ajupiirkonnad, mida seostatakse emotsioonide töötlemise ja tunnustusega, on äärmiselt vastuvõtlikud ka oksütotsiini mõjudele, ning selle hormooni kõrgenenud tase seostub nii emadel kui ka isadel tundlikuma ja empaatiavõimelisema kasvatusviisiga.

      Kuigi need hormonaalsed muutused võivad naist pärast lapse sündi tekkivateks ematunneteks ette valmistada, tugevdab seda ka vahetu kogemus. Oksütotsiin vallandub imikuga aega veetes, teda kallistades ja hellitades, seega – mida rohkem sa oma lapsega tegeled, seda rohkem sinu loomulik emainstinkt käivitub. Ka imetamine vallandab oksütotsiini tootmise. Hiljutises uurimuses võrreldi oma imikut rinnaga toitvate ja pudelist toitvate emade oksütotsiinitaset ja selgitati välja, et imetavatel naistel oli see kõrgem. Kui samadele naistele mängiti ette salvestust nende enda lapse või mõne teise imiku nutuga, täheldasid teadlased ka imetavate emade suuremat ajutegevuse aktiivsust oma lapse nutule reageerides. Kuigi see ei pruugi vaieldamatult tähendada, et rinnaga toitmine teeb naisest tundlikuma ema, näitab see siiski, kui oluline on oksütotsiin emaliku käitumise mõjutajana.

      31

      Kas mõned naised on juba loomu poolest emalikumad kui teised?

      KUI skaneerida naise aju kolm nädalat pärast sünnitust, võib näha suuremat aktiivsust nendes piirkondades, mis on seotud emotsioonide töötlemise, tunnustuse ja sõltuvusega – täpselt samad alad aktiveeruvad ka siis, kui inimene on armunud. Nii erinevad kui romantiline armastus ja emaarmastus ka tunduda ei või, füüsilisel tasandil on lapse saamine peaaegu identne oma unistuste partneri kohtamisega. Kinnismõtete tekkimine on selle kohta hea näide – obsessiivse käitumisega seotud ajupiirkond striatum ehk juttkeha aktiveerub nii armudes kui ka last saades. Kes eales armunud on olnud, mäletab kindlasti seda joovastavat algusaega, kus vestlusi kallimaga peas ikka ja jälle läbi mängitakse ja pidevalt telefoni kontrollitakse, et näha, kas ta on ehk helistanud. Emmedel ja issidel tekivad esimestel päevadel pärast lapse sündi samuti obsessiiv-kompulsiivse käitumise sümptomid, näiteks kontrollivad nad ühtelugu, kas laps ikka hingab või kas tal on piisavalt soe olla.

      Kuid kõik naised ei reageeri lapse sünnile täpselt ühtemoodi. Ruth Feldman Bar-Ilani ülikoolist Ramat-Ganis Iisraelis leidis oma uurimuses, et värsked emmed saab aju aktiivsuse põhjal laias laastus kahte kategooriasse jagada. Ta keskendus kahe ajuvõrgustiku vaatlemisele: üks ühendab emotsioonide töötlemisega seotud ala empaatia ja imikult saadud signaalide lugemisega seotud sotsiaalse piirkonnaga ning teine ühendab sama ala tunnustuse ja sõltuvusega seotud piirkonnaga.

      Kuigi emadel ilmnes oma lapsega suhtlemise ajal ajutegevus mõlemas võrgustikus, oli mõne ema aju aktiivsem tunnustuse ja sõltuvuse võrgustikus, teistel aga emotsioonide töötlemise võrgustikus. Esimene naiste rühm sattus oma titast sõna otseses mõttes sõltuvusse, kuid nad olid ka äärmiselt tulemuslikult tema vajadustele häälestunud. Feldman nimetab neid sünkroonseteks emadeks. „Nende peamine emotsioon on tunnustus, energia ja nauding,” ütleb ta.

      Nende naiste puhul, kelle aju on aktiivsem emotsioonide töötlemise piirkonnas, on valdav tunne ärevus – nad otsivad igalt poolt ohu märke ja tunnetavad vajadust oma last kaitsta, ütleb Feldman. Sedalaadi emadusel võisid evolutsiooni käigus olla omad eelised, näiteks valmistas see last ette oma ümbruse suhtes valvas olema ja teisi vähem usaldama. Kuid samal ajal võivad emad oma imiku mitteverbaalsetest signaalidest vähem teadlikud olla, näiteks ei pruugi nad märgata, et tita on väsinud. Feldman nimetab niisugust tüüpi intrusiivseteks ehk pealetükkivateks emadeks.

      Kuigi vähemal määral, on olemas ka kolmas liik naisi, kelle ajutegevus oli oma imikule reageerides mõlemas võrgustikus madal. Need naised kannatasid rohkemal või vähemal määral sünnitusjärgse depressiooni all. Huvitav on seegi, et nende emade lastel ilmnesid kolmeaastaselt käitumiserinevused. „Nad käitusid oma parimate sõpradega samamoodi, nagu vanemad olid käitunud nendega, kui nad alles imikud olid,” ütleb Feldman. Sünkroonsete emade lapsed olid oma sõprade vajadustest rohkem haaratud ja altid oma asju nendega jagama, intrusiivsete emade lapsed olid aga püsimatumad, kippusid rahutult nihelema ega suutnud pinget nii hästi taluda. Lisaks olid need lapsed, kelle ema oli kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all, rohkem endasse tõmbunud, ning nende sotsiaalsed oskused olid vähem arenenud.

      Lisaks sünnitusjärgse depressiooni tuvastamise ja ravi olulisuse selgitamisele näitab see uurimus sedagi, et naised ei peaks eeldama, et kõik reageerivad emaks saamisele ühtemoodi. Feldman rõhutab samuti, et need instinktiivsed käitumisjooned võivad aja jooksul muutuda. Näiteks võivad intrusiivsed emad õppida olema tundlikumad niisuguste

Скачать книгу