ТОП просматриваемых книг сайта:
Professor Dowelli pea. Aleksander Beljajev
Читать онлайн.Название Professor Dowelli pea
Год выпуска 2012
isbn 9789949459988
Автор произведения Aleksander Beljajev
Жанр Русская классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Dowelli silmad vaatasid teda kurvalt. Nukker naeratus kõverdas huuli.
«Vaeseke, mu vaeseke…» sosistas Laurent. «Aga varsti makstakse teie eest kätte!»
Pea andis märku. Laurent avas õhukraani.
«Rääkige parem, kuidas katse läks,» sosistas pea jõuetult naeratades.
PEAD LÕBUTSEVAD
Thomase ja Briquet’ peadel oli veel raskem oma uue eksistentsiga harjuda kui Dowelli peal. Tema aju tegeles praegu samade teadustöödega, mis olid teda ka varem huvitanud. Thomas ja Briquet olid lihtsad inimesed ja ilma kehata elada polnud neil mingit mõtet. Arusaadav, et üsna varsti hakkasid nad igavust tundma.
«Kas see on siis mõni elu?» kurtis Thomas. «Jõllita siin nagu känd. Olen kõigile seintele juba augud sisse vahtinud.»
«Teaduse vangide», nagu Kern neid naljatades nimetas, masendunud meeleolu valmistas professorile suurt muret. Pead võisid suurest igavusest niruks jääda veel enne, kui nende demonstreerimise päev kätte jõuab.
Ja professor Kern üritas neid igat moodi lõbustada.
Ta hankis filmiprojektori ning Laurent ja John korraldasid õhtuti kinoseansse. Ekraaniks oli labori valge sein.
Thomase peale meeldisid kõige rohkem koomilised filmid Charlie Chaplini ja Monty Banksi osalusel. Nende tempe vaadates unustas Thomas ajutiselt oma armetu eksistentsi. Ta kõrist tungis välja isegi midagi naerutaolist, silmi aga tõusid pisarad.
Siis aga lõpetas Banks karglemise ja valgele toaseinale ilmus talumaja kujutis. Väike tüdruk söötis tibusid. Punase harjaga kana kostitas kaagutades oma pojukesi. Lauda taustal lüpsis noor terve naine lehma, tõrjudes küünarnukiga eemale vasikat, kes koonuga udarat müksis. Rõõmsalt sabaga vehkides jooksis mööda karvane koer, tema kannul aga ilmus talunik. Ta talutas ohelikkupidi hobust.
Thomas hakkas kuidagi ebatavaliselt kõrge falsetiga kähisema ja karjatas äkki:
«Pole vaja! Pole vaja!..»
Aparaadi juures askeldanud John ei saanud kohe aru, milles asi.
«Pange film kinni!» hüüdis Laurent ja ruttas tulesid põlema panema. Kahvatunud kujutis vilkus veel natuke aega ja kadus viimaks. John oli projektori välja lülitanud.
Laurent vaatas Thomasele otsa. Mehe silmis olid pisarad, kuid need polnud enam naerust. Terve ta ümar nägu moondus grimassiks nagu lapsel, kellele on liiga tehtud, suu kiskus kõveraks.
«Nagu meie juures… külas…» ütles ta nuuksudes. «Lehm… kanake… Läinud, nüüd on kõik läinud…»
Aparaadi juures askeldas nüüd Laurent. Varsti kustutati valgus ja valgel seinal hakkasid vilkuma varjud. Harold Lloyd põgenes teda jälitavate politseinike eest. Kuid Thomase tuju oli juba rikutud. Liikuvate inimeste nägemine hakkas temas nüüd veel suuremat igatsust tekitama.
«Näh, kihutab nagu pöörane,» torises Thomase pea. «Pandagu parem istuma, siis ta enam niimoodi ei hüppa.»
Laurent proovis veel kord filmi vahetada.
Briquet läks suurilmaballi nägemise peale täiesti endast välja. Ilusad naised ja luksuslikud tualetid ärritasid teda.
«Pole tarvis… ma ei taha vaadata, mismoodi teised elavad,» ütles ta.
Filmiprojektor koristati ära.
Raadiovastuvõtja lõbustas neid mõnevõrra kauem.
Neid mõlemat erutas muusika, eriti tantsud ja reipad viisid.
«Jumaluke, kuidas ma selle saatel tantsida vehkisin!» karjatas korraga Briquet ja puhkes pisaraisse.
Tuli jätkata teistsuguse meelelahutusega.
Briquet tujutses, nõudis iga minut peeglit, leiutas uusi soenguid, palus pliiatsiga oma silmi toonitada, nägu puuderdada ja põsepuna panna. Vihastas Laurenti juhmuse peale, kes ei suutnud kuidagi kosmeetika saladusi omandada.
«Kas te siis tõesti ei näe,» rääkis Briquet’ pea ärritatult, «et paremat silma rõhutav joon on vasaku omast jämedam. Tõstke peegel kõrgemale.»
Ta palus, et talle toodaks moodsaid ajakirju ja kangaid ning käskis drapeerida lauakest, millele oli kinnitatud ta pea.
Ta jõudis täieliku narruseni, teatades äkki hilinenud häbelikkusega, et ei saa magada ühes toas meesterahvaga.
«Eraldage mind ööseks sirmiga või siis vähemalt kas või raamatuga.»
Ja Laurent valmistaski «sirmi» suurest avatud raamatust, asetades selle Briquet’ pea kõrvale klaasplaadile.
Ega Thomaski vähem muret valmistanud.
Kord nõudis ta veini. Ja professor Kern pidi talle pakkuma purjusoleku rõõmu, juhtides toitelahustesse väikeste annustena joovastavaid aineid.
Mõnikord laulsid Thomas ja Briquet duetti. Nõrgenenud häälepaelad ei kuulanud sõna. See oli kohutav duett.
«Mu vaene hääl… Kui te vaid kuuleksite, mismoodi ma varem laulsin!» rääkis Briquet ja ta kulmud kerkisid kannatajalikult kõrgele.
Õhtuti vajusid nad mõtisklustesse. Sellise eksistentsi erakordsus pani isegi need lihtsad loomused elu ja surma üle järele mõtlema.
Briquet uskus surematusesse. Thomas oli materialist.
«Muidugi oleme surematud,» rääkis Briquet’ pea. «Kui hing sureks koos kehaga, siis poleks see saanud pähe tagasi tulla.»
«Aga kus teie hing siis varem istus, kas peas või kehas?» küsis Thomas õelalt.
«Muidugi kehas oli… igal pool oli…» vastas Briquet’ pea ebakindlalt, kahtlustades küsimuses mingit alttõmbamist.
«Nii et nüüd käib teie keha hing siis teises ilmas peatuna ringi?»
«Ise te olete peatu,» solvus Briquet.
«Mina olen just peaga. Ainult see mul veel ongi,» ei rahunenud Thomas. «Aga vaat teie pea hing ei jäänud ju teise ilma? Tuli seda kummist soolikat pidi maa peale tagasi? Ei,» ütles ta juba tõsiselt, «me oleme nagu masinad. Pandi auru juurde – ja hakkasime jälle tööle. Aga kui oled täitsa puruks, ei aita enam mingi aur…»
Ja kumbki vajus oma mõtetesse…
TAEVAS JA MAA
Thomase väited Briquet’d ei veennud. Oma muretule eluviisile vaatamata oli ta tõsine katoliiklane. Küllaltki tormilist elu elades polnud tal aega ei hauataguse eksistentsi üle järele mõtelda ega isegi kirikus käia. Siiski püsis lapsepõlves külgepoogitud usklikkus temas kindlalt alles. Ja paistis, et nüüd on saabunud kõige sobivam hetk selleks, et need religioossuse seemned tõusmeid annaksid. Ta tegelik elu oli küll hirmus, kuid surm – teistkordse surma võimalus – hirmutas teda veel rohkem. Öösiti piinasid teda õudusunenäod hauatagusest elust.
Talle viirastusid põrgutule leegid. Ta nägi, kuidas ta patust keha juba praetakse tohutul pannil.
Briquet ärkas õuduses, hambaid plagistades ja lõõtsutades. Jah, tal oli tõepoolest lämbumistunne. Ta üleerutatud aju nõudis hapniku tugevamat juurdevoolu, ent temalt oli võetud süda – see elus mootor, mis nii ideaalselt reguleerib keha kõikide organite varustamist vajaliku verekogusega. Ta püüdis karjuda, et äratada Johni, kes nende toas valvas. Kuid John oli sagedastest kutsumistest tüdinud ning professor Kerni nõudmistest hoolimata keeras ta mõnikord peade õhukraanid kinni, et saaks kas või paar tundi rahulikult magada. Briquet maigutas suud nagu kuivale tõmmatud kala ja üritas karjuda, kuid ta hüüded polnud valjemad kala surmaeelsest haigutamisest… Ent kimääride mustad varjud muudkui jätkasid toas luusimist ja põrguleek valgustas nende nägusid. Nad lähenesid talle, sirutasid tema poole hirmsaid küüsilisi käppasid. Briquet pigistas silmad kinni, kuid see ei aidanud: ta nägi neid ikkagi. Ja imelik: talle tundus, et ta süda tardub ja muutub õudusest külmaks.
«Issand, issand, kas sa tõesti ei