LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei saa, siis mina saan küll!» hüüatas Laurent vihaselt.

      «Tasem… Ilmaaegu… Minu olukorras oleks naljakas autoriõigustele pretensioone esitada. Raha? Milleks see mulle? Kuulsus? Mida võiks mulle anda kuulsus?.. Ja pealegi… kui see kõik välja tuleb, ei saa me oma tööd lõpetada. Aga mina olen ka ise selle lõpetamisest huvitatud. Tuleb tunnistada, et tahaksin näha oma töö tulemust.»

      Laurent jäi mõttesse.

      «Jah, selline mees nagu Kern on kõigeks võimeline,» lausus ta tasa. «Professor Kern ütles mulle, kui tulin tema juurde tööd otsima, et te surite ravimatu haiguse tõttu ja pärandasite ise oma keha teadusuuringuteks. On see tõsi?»

      «Mul on raske sellest rääkida. Võin eksida. See on tõsi, aga võib-olla… mitte kogu tõde. Töötasime koos temaga, elustades inimorganeid, mis võeti värskelt laibalt. Kern oli mu assistent. Tol ajal seadsin oma töö lõppeesmärgiks inimese keha küljest eraldatud pea elustamise. Viisin ise lõpule kogu ettevalmistava töö. Olime loomade päid juba elustanud, kuid otsustasime oma edusamme mitte avalikustada, kuni meil õnnestub elustada inimese pea ja seda demonstreerida. Enne seda viimast katset, mille õnnestumises ma ei kahelnud, andsin Kerni kätte käsikirja kogu enda tehtud teadustööga, et ta selle avaldamiseks ette valmistaks. Töötasime samal ajal ka teise teadusliku probleemi kallal, mis oli samuti lahenduseni jõudmas. Siis tabas mind kohutav astmahoog – see oli üks haigustest, millest ma teadlasena püüdsin võitu saada. Minu ja astma vahel käis ammune lahing. Kogu küsimus oli vaid ajas: kumb meist esimesena sellest lahingust võitjana välja tuleb? Ma teadsin, et võib ka juhtuda, et võit jääb talle. Ja ma pärandasin tõepoolest oma keha anatoomilisteks katseteks, kuigi ei oodanud, et see on just minu pea, mis elustatakse. Niisiis… selle viimase astmahoo ajal oli Kern minu juures ja andis mulle abi. Ta süstis mulle adrenaliini. Võib-olla… oli annus liiga suur, aga võib-olla tegi astma oma töö.»

      «Noh, ja edasi?»

      «Lämbumine, lühike agoonia – ja surm, mis minu jaoks oli ainult teadvusekaotus… Aga edasi elasin ma läbi küllaltki kummalisi üleminekuseisundeid. Teadvus hakkas väga aeglaselt tagasi pöörduma. Näis, et mu teadvuse äratas tugev valuaisting kaela piirkonnas. Valu hakkas pikkamööda vaibuma. Tol ajal ma ei mõistnud, mida see tähendab. Kui tegime Kerniga keha küljest lõigatud koerapeade elustamise katseid, pöörasime tähelepanu sellele, et koerad tunnevad pärast ärkamist erakordselt tugevat valu. Koerapea peksles alusel nii hirmsasti, et mõnikord kukkusid veresoontest välja torud, mida mööda voolas toitelahus. Siis tegin ettepaneku lõikekohta tuimestada. Et see ära ei kuivaks ega bakterite mõju alla satuks, paigutatakse koera kael erilisse Ringen-Locke-Dowelli lahusesse. See lahus sisaldab nii toitvaid, antiseptilisi kui ka anesteseerivaid aineid. Sellisesse vedelikku oligi mu kaelakönt paigutatud. Ilma selle ettevaatusabinõuta oleksin võinud teist korda surra väga varsti pärast ärkamist, nii nagu surid koerte pead meie esimestes katsetes. Kuid, ma kordan, tol hetkel ma kõigest sellest ei mõelnud. Kõik oli udune, nagu oleks keegi mind äratanud pärast vägevat joomingut, kui alkoholi mõju pole veel lahtunud. Kuid mu ajus hakkas ikkagi igritsema rõõmus mõte, et kui teadvus, ehkki ähmane, on minu juurde tagasi pöördunud, siis see tähendab, et ma pole surnud. Silmi veel avamata mõtisklesin viimase astmahoo kummalisuse üle. Tavaliselt katkesid mu astmahood äkki. Mõnikord andis lämbumistunne järele pikkamööda. Kuid ma polnud veel kunagi pärast hoogu teadvust kaotanud. See oli midagi uut. Uus oli ka tugev valutunne kaela piirkonnas. Ja veel midagi imelikku: mulle näis, et ma ei hinga üldse ja seega ei kannata ka lämbumistunde all. Proovisin hinge tõmmata, kuid ei suutnud. Peale selle ei tunnetanud ma üldse oma rinda. Ma ei suutnud rinnakorvi mahtu suurendada, kuigi üritasin kõigest väest, nagu mulle tundus, oma rinnalihaseid pingutada. «Väga imelik,» mõtlesin, «ma kas magan või näen und…» Suure vaevaga õnnestus silmad lahti saada. Pime. Kõrvus ebamäärane kohin. Panin silmad jälle kinni… Te ju teate, et kui inimene sureb, ei kao tema tajud ühekorraga. Kõigepealt kaotab inimene maitsmismeele, siis kustub nägemine, seejärel kaob kuulmine. Nähtavasti käis nende taastumine vastupidises järjekorras. Kergitasin mõne aja pärast jälle lauge ja nägin ähmast valgust. Nagu oleksin sukeldunud väga sügavale vee alla. Siis hakkas rohekas hämu hajuma, ma eristasin ähmaselt enda ees Kerni nägu ja kuulsin samal ajal juba küllaltki selgesti ta häält: «Tulite teadvusele? Mul on väga hea meel teid jälle elusana näha.» Sundisin tahtepingutusega oma teadvust kiiremini selginema. Vaatasin maha ja nägin otse oma lõua all lauda. Tol ajal seda lauakest veel ei olnud, vaid oli tavaline laud, köögilaua moodi, mille Kern oli kiiruga katse jaoks kohandanud. Tahtsin selja taha vaadata, ent ei suutnud pead pöörata. Minu laua kõrval seisis teine, mis oli sellest kõrgem – lahkamislaud. Sellel lebas kellegi peata laip. Vaatasin seda ja laip tundus mulle kuidagi tuttavana, hoolimata sellest, et puudus pea ja rinnakorv oli lahti lõigatud. Siinsamas tuksus klaaskastis üks inimsüda… Vaatasin Kernile segaduses otsa. Ma ei suutnud veel kuidagi taibata, miks mu pea laual lamab ja miks ma oma keha ei näe. Tahtsin käe välja sirutada, ent ei tundnud seda. «Milles asi?..» tahtsin Kernilt küsida, kuid liigutasin vaid hääletult huuli. Tema aga vaatas mind ja naeratas. «Kas ei tunne ära?» küsis ta minult, lahkamislaua poole noogutades. «See on teie keha. Nüüd olete astmast igaveseks lahti.» Ta suutis veel naljagi visata!.. Ja ma mõistsin kõike. Tunnistan, et esimese minuti jooksul tahtsin karjuda, end laualt lahti kiskuda, tappa ennast ja Kerni… Ei, üldse mitte nõnda. Teadsin mõistusega, et peaksin vihastama, karjuma, nördinud olema, ning olin samal ajal rabatud jäisest rahust, mis mind valdas. Võib-olla olingi nördinud – aga ennast ja maailma kuidagi kõrvalt vaadates. Mu psüühikas toimus nihe. Kortsutasin vaid kulmu ja… vaikisin. Kas suudaksingi üldse ärrituda nii, nagu olin ärritunud varem, kui mu süda praegu klaasanumas tuksub, aga uueks südameks on mootor?»

      Laurent vaatas pead õudusega.

      «Ja pärast seda… pärast seda te jätkate temaga koos töötamist. Kui poleks teda, oleksite astmast võitu saanud ja võiksite praegu terve olla… Ta on varas ja mõrtsukas, aga teie aitate tal kuulsuse tippu tõusta. Töötate tema heaks. Nagu parasiit toitub ta teie ajutegevusest, ta on teinud teie peast mingi loominguliste mõtete varasalve ja teenib selle arvelt raha ja kuulsust. Aga teie!.. Mida ta teile annab? Milline on teie elu?.. Teilt on võetud kõik. Olete hale könt, milles teie õnnetuseks veel elavad edasi soovid. Kern varastas teilt kogu maailma. Andke andeks, kuid ma ei saa teist aru. Kas te tõepoolest töötategi sõnalausumata tema heaks?»

      Pea naeratas nukralt.

      «Pea vastuhakk? See oleks efektne. Mida ma siis teha sain? Sest mult on võetud isegi viimane inimlik võimalus: endale lõpp peale teha.»

      «Kuid te võiksite keelduda koostööst!»

      «Nagu te soovitate, olen ma selle läbi teinud. Kuid minu vastuhakku ei põhjustanud see, et Kern mu mõtlemisaparaati kasutab. Mis tähtsust on lõpuks autori nimel? Tähtis on see, et idee maailma pääseks ja oma töö teeks. Tõstsin mässu ainult sellepärast, et mul oli raske oma uue eksistentsiga harjuda. Eelistasin surma elule… Räägin teile ühest sündmusest, mis minuga tol ajal juhtus. Olin kord üksi laboris. Äkki lendas aknast sisse suur must põrnikas. Kuidas võis ta sattuda keset tohutut linna? Ei tea. Ehk mõne autoga, mis pöördus tagasi reisilt looduse rüppe. Põrnikas tiirutas mu kohal ja istus siis mu lauakese klaasplaadile, minu kõrvale. Kõõritasin silmi ja jälgisin seda jälki putukat, ilma et oleksin saanud teda maha lükata. Põrnika jalad sibasid klaasil ning ta lähenes liigeste naksudes mu peale. Ma ei tea, kas mõistate mind… olen selliste putukate vastu alati erilist vastikust tundnud. Ma ei suutnud end kunagi sundida neid sõrmeotsagagi puudutama. Ja nüüd olin ma isegi sellise mannetu vaenlase ees jõuetu. Aga tema jaoks oli mu pea vaid mugavaks trampliiniks lendutõusmisel. Ja ta jätkas jalgade krabinal aeglaselt lähenemist. Pärast mõnda pingutust õnnestus tal habemekarvadesse klammerduda. Ta siples tükk aega, karvadesse takerdudes, kuid rühkis visalt aina kõrgemale. Nii ta roniski üle kinnipigistatud huulte, mööda vasakut ninakülge, üle suletud vasaku silma, kuni viimaks otsaette jõudes kukkus tagasi klaasile ja sealt põrandale. Tühine vahejuhtum. Kuid see tekitas minus vapustava elamuse… Ja kui saabus professor Kern, keeldusin kategooriliselt koos temaga teadustööd jätkamast. Teadsin, et ta ei riski mu pead avalikult demonstreerida. Mingit kasu saamata ei hakka ta enda juures hoidma pead, mis võib

Скачать книгу