ТОП просматриваемых книг сайта:
Professor Dowelli pea. Aleksander Beljajev
Читать онлайн.Название Professor Dowelli pea
Год выпуска 2012
isbn 9789949459988
Автор произведения Aleksander Beljajev
Жанр Русская классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Pea nägu muutus mälestustest helgeks, ent tõmbus siis kohe morniks.
«Kui lõpmata kauge on see aeg!»
Pea vajus mõttesse. Õhk sahises tasa kõris.
«Eile öösel nägin unes oma poega. Tahaksin väga teda veel kord näha. Kuid ei julge talle sellist katsumust peale sundida… Tema jaoks olen ma surnud.»
«Kas ta on täiskasvanu? Kus ta praegu viibib?»
«Jah, täiskasvanu. Teiega peaaegu üheealine või pisut vanem. Lõpetas ülikooli. Praegu peaks ta viibima Inglismaal, emapoolse tädi juures. Ei, vist oleks parem unenägusid mitte näha. Kuid mind,» jätkas pea pärast lühikest vaikimist, «piinavad mitte ainult unenäod. Ärkvel olles piinavad mind võltsaistingud. Imelik küll, aga vahel näib mulle, et tunnen oma keha. Äkki tekib tahtmine täiel rinnal hinge tõmmata ja ringutada, käed laiali, nii nagu teeb pikka aega ühes asendi istunud inimene. Ja mõnikord tunnen vasakus jalas podagravalu. Naljakas, kas pole? Kuigi arstina peaksite seda mõistma. Valu on nii tõeline, et vaatan tahtmatult maha ja näen muidugi läbi klaasi enda all tühja ruumi, põranda kiviplaate… Ajuti tundub mulle, et kohe hakkab hinge matma, ja siis olen ma peaaegu rahul oma «surmajärgse eksistentsiga», mis mind vähemalt astmast vabastab… Kõik see on puhtalt reflektoorne talitus ajurakkudes, mis olid kunagi seotud keha elutegevusega…»
«Kohutav!..» ei pidanud Laurent vastu.
«Jah, kohutav… Imelik, elus olles tundus mulle, et elan üksnes mõttetöös. Kui olin teadustöösse süvenenud, siis ma kuidagi nagu ei märganudki oma keha. Ja alles selle kaotamise järel tundsin, millest olen ilma jäänud. Praegu, nagu mitte kunagi varem oma elus, mõtlen ma lillede ja värske heina lõhnast kusagil metsalagendikul, pikkadest jalutuskäikudest, murdlainete mühast… Ma pole küll kaotanud haistmist, kompimist ja muid tajusid, kuid olen ära lõigatud tunnetatava maailma kogu mitmekesisusest. Heinalõhn on väga hea väljal, kus ta on seotud tuhande muu tajutava elemendiga: metsa lõhnaga, lõppeva loojangu iluga, metslindude lauluga. Kunstlikud lõhnad ei saaks mulle asendada tõelisi. Lõhnaõli «Roos» päris lille asemel? See pakuks mulle sama palju rahuldust kui pasteedi lõhn näljasele ilma pasteedita. Kaotanud keha, olen ma kaotanud maailma – kogu selle hõlmamatu imelise maailma, täis asju, mida ma ei märganud, asju, mida saab võtta ja katsuda, tunnetades samal ajal oma keha, iseennast. Oo, annaksin meeleldi ära oma kehatu eksistentsi üksnes rõõmu eest tunda pihus tavalise munakivi raskust! Kui te vaid teaksite, missugust rahuldust valmistab mulle svammi puudutus, kui te hommikuti mu nägu pesete. Sest tajumine – see on mu ainus võimalus ennast reaalses maailmas tunda… Kõik, mida ma ise teha saan, on puudutada keeleotsaga oma kuivanud huuli.»
Sel õhtul saabus Laurent koju hajameelselt ja erutatult. Vana ema pakkus talle harjumuspäraselt teed ja külmi suupisteid, kuid Marie ei puudutanudki võileibu, jõi kähku ära klaasi sidruniga teed ja tõusis, et oma tuppa minna. Ema tähelepanelik pilk jäi talle peatuma.
«Kas miski teeb sulle muret, Marie?» küsis eideke. «Kas tööl on pahandusi?»
«Ei ole midagi, ema, olen lihtsalt väsinud ja pea valutab… Heidan varem magama ja kõik läheb üle.»
Ema ei hakanud teda kinni hoidma, ohkas ja vajus üksi jäädes mõttesse.
Sestsaadik, kui Marie hakkas tööl käima, oli ta väga muutunud. Muutunud närviliseks, kinniseks. Ema ja tütar olid alati olnud suured sõbrad. Nende vahel polnud kunagi saladusi. Nüüd aga oli saladus tekkinud. Vanamemm Laurent tundis, et tütar varjab midagi. Ema küsimustele töö kohta vastas Marie väga lühidalt ja ebamääraselt.
«Professor Kernil on kodus ravila meditsiinilises mõttes suurt huvi pakkuvatele patsientidele. Ja mina hoolitsen nende eest.»
«Mis haiged need siis on?»
«Igasugused. On väga raskeid juhtumeid…» Marie kortsutas kulmu ja vahetas teemat.
Emakest need vastused ei rahuldanud. Ja ta hakkas juba isegi asja tasapisi mujalt uurima, kuid tal ei õnnestunud teada saada midagi rohkemat, kui tütar juba öelnud oli.
«Ega ta ometi Kerni armunud pole? Ja võib-olla õnnetult, temapoolse vastuseta?..» mõtiskles eideke. Kuid heitis selle mõtte kohe kõrvale: tütar poleks oma kiindumust tema eest varjama hakanud. Ja pealegi – kas Marie pole siis kenake? Ja Kern on poissmees. Kui ainult Marie teda armastaks, ei suudaks Kerngi vastu panna. Teist niisugust nagu Marie ei leia terve ilma pealt. Ei, siin on midagi muud… Ja eideke ei suutnud veel kaua uinuda, kohevaks klopitud sulekottidel aina külge keerates.
Ei maganud ka Marie. Kustutanud tule, et ema arvaks teda juba magavat, istus Marie voodil, silmad pärani. Ta tuletas meelde Dowelli pea iga sõna ja proovis ennast tema olukorda kujutleda. Puudutas tasakesi keeleotsaga huuli, suulage, hambaid, ja mõtles:
«See on kõik, mida pea teha saab. Võib hammustada huulde, keeleotsa. Saab kulme liigutada. Silmi pööritada. Neid kinni panna ja lahti teha. Suu ja silmad. Rohkem mitte ühtegi liigutust. Ei, saab veel natuke otsaesist nahka kortsutada. Ja rohkem mitte midagi…»
Marie sulges ja avas silmi ning tegi grimasse. Oh, kui ema oleks teda sel hetkel näinud! Eideke oleks arvanud, et tütar on hulluks läinud.
Siis äkki haaras Marie end õlgadest, põlvedest, kätest, silitas rindu, tõmbas sõrmedega läbi oma paksude juuste ja sosistas:
«Jumaluke! Kui õnnelik ma olen! Kui palju mul on! Kui rikas ma olen! Ja ma ei teadnudki, ei tundnudki seda!»
Noore keha väsimus nõudis oma. Marie silmad vajusid tahtmatult kinni. Ja siis nägi ta Dowelli pead. Pea vaatas talle otsa, tähelepanelikult ja kurvalt. Pea pääses oma laualt minema ja lendles õhus. Marie jooksis pea ees. Kern viskus pea suunas nagu raisakull. Käänulised koridorid… Kõvasti kinni kiilunud uksed… Marie kiirustas neid avama, kuid need ei avanenud ja Kern jõudis peale järele. Pea vilistas ja susises juba päris ta kõrva ääres… Marie tundis, et tal on õhust puudus. Süda peksab rinnus, selle kiirenenud löögid kajavad valusalt vastu terves kehas. Külmavärinad jooksevad üle selja… Ta avab üha uusi ja uusi uksi… Oh, milline õudus!..
«Marie! Marie! Mis sul on? Ärka juba ometi, Marie! Sa oigad…»
See pole enam uni. Ema seisab voodi peatsis ja paitab ärevalt ta juukseid.
«Pole midagi, ema. Nägin lihtsalt halba und.»
«Sa oled liiga tihti hakanud halba und nägema, lapseke…»
Eideke lahkus ohates ja Marie lamas veel mõnda aega lahtiste silmade ja peksleva südamega.
«Aga närvid hakkavad mul küll korrast ära minema,» sosistas ta tasa ning jäi seekord sügavalt magama.
SURM VÕI MÕRV?
Ükskord, lapanud enne uinumist meditsiiniajakirju, luges Laurent professor Kerni artiklit uutest teadusuuringutest. Selles artiklis viitas Kern teiste teadlaste töödele samas valdkonnas. Kõik need väljavõtted olid pärit teaduslikest ajakirjadest ja raamatutest ning langesid täpselt kokku nendega, mida Laurent oli pea juhendite kohaselt nende hommikuste lugemiste ajal alla kriipsutanud.
Järgmisel päeval, kohe, kui avanes võimalus peaga rääkida, küsis Laurent:
«Millega professor Kern minu äraolekul laboris tegeleb?»
Pärast väikest kõhklust vastas pea:
«Me jätkame temaga teadustööd.»
«Tähendab