Perekonnata - Hector Malot

Скачать книгу

tõugatud kord ühe, kord teise poole.

      „Olgu,” ütles vanamees, „võtan ta sellisena nagu ta on, kuid ainult tingimusel, et ma teda teilt ei osta, vaid ainult üürin ja maksan teile kakskümmend franki aastas.”

      „Kakskümmend franki!”

      „See on väga hea hind ja ma maksan ette: teie saate neli ilusat sajasoulist rahatükki ja olete lapsest lahti.”

      „Aga kui ma ta endale jätan, maksab varjupaik mulle rohkem kui kümme franki kuus.”

      „Saate kõige rohkem seitse või kaheksa – ma tean hinda; aga peale selle peate teda ka toitma.”

      „Ta hakkab töötama.”

      „Kui teie peaksite teda töökõlvuliseks, siis ei tahaks te temast lahti saada. Lapsi ei võta keegi varjupaigast enda juurde elatisraha pärast, vaid selleks, et nad tööd teeksid; neid kasutatakse majateenijatena, kes peale maksavad, selle asemel et tasu nõuda. Päris kindel, kui see väike suudaks teile kasu tuua, hoiaksite ta endale.”

      „Kümme franki kuus saan ma tema eest igal juhul.”

      „Aga kui varjupaik annab ta teie asemel mõnele teisele, siis ei saa teie mitte midagi. Minuga kaupa tehes pole teil aga mingit riski – teil tarvitseb vaid käsi raha vastuvõtmiseks välja sirutada.”

      Ta kobas oma taskus, tõmbas välja nahast rahakoti, millest võttis neli hõbetükki, lastes neil kõlisedes lauale kukkuda.

      „Kuid mõelge, see laps leiab varem või hiljem oma vanemad!” hüüdis Barberin.

      “Mis siis sellest!”

      „Sellest on ometi kasu nendele, kes on ta üles kasvatanud. Ma poleks teda iialgi endale kaela võtnud, kui ma sellega ei oleks arvestanud.”

      Need Barberini sõnad: „Kui ma poleks arvestanud tema vanematega, ei oleks ma teda iialgi endale kaela võtnud,” – süvendasid mu põlastust tema vastu veelgi. Milline õel inimene!

      „Tähendab, teie ei looda enam tema vanemate peale, kui te ta ukse taha heidate,” lausus vanamees. „Aga lõpuks, kelle poole need vanemad pöörduvad, kui nad kunagi peaksid välja ilmuma? Endastki mõista teie poole, aga mitte minu poole, keda nad ei tunne, kas pole nii?”

      „Aga kui teie tema vanemad üles leiate?”

      „Hästi, lepime kokku nii, et juhul kui tema vanemad peaksid ühel päeval ilmuma, jagame kasud pooleks ja ma annan teile praegu kolmkümmend franki.”

      „Andke nelikümmend.”

      „Pole võimalik, sest abi, mis ta mulle annab, ei luba üle selle maksta.”

      „Missugust abi peab ta teile andma? Et tal on tugevad käed, et tal on tugevad jalad, selle arvamise juurest ma ei tagane, aga siiski tahaksin ma teada, mille jaoks te teda õieti kõlblikuks peate?”

      Vanamees silmitses Barberini kavalal ilmel, tühjendades lonkshaaval oma veiniklaasi.

      „Ta oleks mulle seltsiks,” vastas ta. „Ma jään juba vanaks ja mõnikord õhtuti, pärast vaevarikast päeva, kui ilm on halb, tulevad mulle kurvad mõtted pähe ja ta lahutaks siis pisut mu meelt.”

      „Selle jaoks on ta sääred kindlasti küllalt tugevad.”

      „Kuid mitte vajalikul määral, sest ta peab tantsima, hüppama ja kõndima ning pärast kõndimist uuesti kõike jälle kordama; lühidalt öeldes, ta saab sinjoor Vitalise näitetrupi liikmeks.”

      „Kus see teie näitetrupp asub?”

      „Sinjoor Vitalis olen mina ise, nagu te võite juba arvata; ja ka oma truppi näitan teile kohe, kuna soovite sellega tutvuda.”

      Seda öeldes avas ta oma lambanahkse kuue ja võttis kätte kummalise looma, keda ta oli hoidnud vastu rinda surutult oma vasaku kaenla all.

      See oli sama loom, kes mitu korda ennast lambanaha all liigutas, kuid mitte väike koer, nagu ma algul arvasin.

      Ja kas see oligi mingi loom?

      Ma ei leidnud üldse nime sellele imelikule olendile, keda ma nägin esimest korda. Silmitsesin teda jahmunult.

      Ta oli riietatud kuldpaelaga ääristatud pluusi, ta käed ja jalad olid paljad – need olid tõesti käed ja jalad, aga mitte käpad – ja neid kattis must, aga mitte valge või ihuvärvi nahk.

      Samuti oli must ta pea, mis oli umbes minu rusika suurune, nägu oli lai ja lühike, tal oli laiade sõõrmetega ülespoole pööratud nina ja kollased huuled, kuid rohkem kui kõik muu hämmastasid mind tema üsna teineteise lähedal asuvad ülielavad silmad, mis hiilgasid nagu peeglid.

      „Ah, vastik ahvipoeg!” hüüdis Barberin.

      See sõna hajutas mu hämmelduse, sest kuigi ma polnud veel kunagi näinud ahvi, olin neist vähemalt kuulnud kõneldavat. See polnud siis mingi musta karva laps, keda ma silmitsesin, vaid ahv.

      „Näete, kus ongi minu näitetrupi esimene liige,” ütles Vitalis. „See on härra Joli-Coeur. – Joli-Coeur, mu sõber, tervitage seltskonda.”

      Joli-Coeur tõstis oma kokkupigistatud käe huulte juurde ja saatis meile kõigile suudluse.

      „Nüüd näete te minu trupi teist liiget,” jätkas Vitalis ja sirutas oma käe valge puudli poole. „Sinjoor Capil on au siin viibivale seltskonnale esitleda oma sõpru.”

      Selle käsu peale puudel, kes seni polnud teinud vähimatki liigutust, tõusis kohe üles, ajas enese tagumistele jalgadele püsti, pani mõlemad esikäpad rinnale risti ja tegi siis oma isandale nii sügava kummarduse, et ta politseimüts põrandat puudutas.

      Olles selle viisakusnõude täitnud, pöördus ta oma kaaslaste poole, kusjuures ta ühte käppa endiselt rinnal hoidis, kuna teisega andis oma kaaslastele märku läheneda.

      Teised kaks koera, kes kogu aja jälgisid silmadega puudlit, tõusid viivitamatult tagakäppadele, ulatasid teineteisele oma esikäpa – nagu teevad inimesed seltskonnas – astusid tõsiste nägudega kuus sammu edasi, siis kolm sammu tagasi ja tervitasid seltskonda.

      „See, keda hüütakse Capiks,” jätkas Vitalis, „või Capitano, nagu öeldakse itaalia keeles, on koerte pealik, ta on neist kõige targem ja annab edasi minu käsud. See musta karvaga elegantne noorhärra on sinjoor Zerbino või, teiste sõnadega, Galantne – nimi, mida ta igas suhtes väärib. Kuid see noor tagasihoidlik daam on sinjoora Dolce, väga armastusväärne inglanna, kes on tõepoolest leebe, nii et ta oma nime pole endale varastanud. Ja nende nii mitmeski suhtes tähelepanuväärsete tegelastega rändan ma mööda maailma ja teenin endale leiba, kord veidi paremini, kord veidi halvemini, vastavalt sellele, kas õnn juhtub parajasti olema heas või halvas tujus. Capi!”

      Puudel pani oma käpad risti.

      „Capi, mu sõber, tulge siia ja olge nii armastusväärne, ma palun teid – nad on hästikasvatatud tegelased, kellega ma alati räägin viisakalt – suvatsege olla nii lahke ja öelda sellele noormehele, kes teid kuulümmarguste silmadega vaatab, kui palju on praegu kell.”

      Capi laskis käpad alla, läks oma isanda juurde, lükkas kuuehõlma kõrvale, soris vestitaskus, tõmbas sealt välja suure hõbedast uuri, vaatas numbrilauda ja haugatas kaks korda väga kõlavalt; siis, pärast neid kahte tugevat ja eriti rõhutatud haugatust, haugatas ta kolm korda tasasel häälel.

      Tõepoolest, kella osutid näitasid kaks ja kolm veerandit.

      „Väga hea, tänan teid, sinjoor Capi,” ütles Vitalis, „palun suvatsege nüüd kutsuda sinjoora Dolce, et ta meid pisut nöörihüpetega lõbustaks.”

      Capi asus kohe oma peremehe vestitasku kallale ja tõmbas sealt välja nööri. Seejärel andis ta märku Zerbinole, kes asus kiiresti oma kohale tema vastas. Capi viskas talle teise nööriotsa ja mõlemad hakkasid seda tõsiste nägudega keerutama.

      Niipea kui keerutused muutusid korrapärasteks, sööstis Dolce keskele ja hakkas otsekui mängeldes nöörist üle hüppama, samal ajal oma õrnal pilgul peremehele otsa vaadates.

      „Nagu

Скачать книгу